MUINASJUTTUDE PÄRISELU: Veebruari alguses avati Eesti Rahva Muuseumis suurejooneline ja müstikat täis muinasjutunäitus „Elas kord…“. Selle loovmeeskond on kirju – folkloristid, kirjanikud, animaatorid, illustraatorid. Idee autorid ja sisukuraatorid on Katrin Sipelgas ja Jaak Kilmi. Küsis Kairi Ustav.
Miks filmikunstnikud hakkasid muinasjutunäitust tegema?
Katrin Sipelgas: See on parim kooslus, et jutustada lugu ja luua keskkond. Lõime kunagi filmimuuseumi püsinäituse kontseptsiooni ja olime sisukuraatorid. Nii et see pole meil üldse esimene kogemus.
Jaak Kilmi: Tegime veel Lennusadamasse 1944. aasta suure põgenemise loo, mis kannab sind algusest lõpuni samamoodi nagu filmgi. Näituse tegemine on mõnes mõttes isegi lahedam: see on interaktiivne ja inimene kogeb seda ise. Suur ekraan on üsna piiratud võrreldes selle rikkaliku keskkonnaga, kuidas näitusel saab lugu jutustada.
Miks te just Eesti Rahva Muuseumis otsustasite muinasjutunäituse teha?
Katrin: Muinasjutu ja ERM-i seos on väga selgelt näha. Muinasjutt sai ju alguse talutarest ja neis on palju hingestatud esemeid, mis on hoiul ERM-is. On kammid, mis võivad tekitada metsa; on kotid, mis võivad ise täituda; ja rahapajad…
Jaak: ERM on hästi lähedane meile nii vaimselt kui ka hingeliselt. Samas kujutan seda näitust ette ka eraldiseisvana. Esemetel on tähtis osa, aga muinasjutt on paljuski see, mis toimub sinu peas.
Mis seos teil endal muinasjuttudega on?
Jaak: Lugesin lapsena palju muinasjutte. Mu abikaasa aga ei sallinud neid, talle meeldisid realistlikud lood.
Katrin: Ma lugesin ka palju lapsena. Vanavanaema jutustas mulle kaks muinasjuttu, üks oli „Vaeslaps ja talutütar“, mis rääkis sellest, kuidas vaene tüdruk läks sauna ja hiir õpetas teda saunanurgast; teine aga „Hans ja Grete“. Olen tegelikult ka täiskasvanuna muinasjutumaailmas osaliselt sees. Näiteks ei lähe ma rabajärve ujuma. Ükskord tegin seda, aga kohe tuli meeletu hirm, et äkki võtab näkk jalast kinni. Samamoodi ei julge ma öösel üksinda saunast tiiki ujuma minna. See hirm elab mu uskumusmaailmas sees.
Jaak: See tähendab, et sa oled muinasjutte valesti mõistnud. Tegelikult on see allegooria. Metsajärv tähendab hoopis midagi muud päris elus ja saun ei ole saun. Muinasjutud on ideaalsed tööriistad, et elus hakkama saada. Need õpetavad, kuidas ligimese eest hoolitseda: tee teistele seda, mis sa tahad, et sulle tehakse, eks ole. Näiteks kui hea tüdruk kohtab tee peal santi, siis ta loomulikult aitab teda ja sant annab talle mingi imeeseme. Kui upsakas peretütar kohtab santi, siis ta ei aita teda, vaid ütleb hoopis midagi solvavat. Tema ei saa seega imeeset ja ei tule elus toime. Õpetlik.
Katrin: Euroopa ainuke muinasjutumuuseum asub Küprosel ja selle omanik on pereterapeut-psühholoog, kes kasutab muinasjutte paaride nõustamisel.
Nii et ERM-i näitus „Elas kord…“ on mõeldud nii täiskasvanutele kui ka lastele
Jaak: Jah, kindlasti! Täiskasvanu jaoks on see võimalus korraks tagasi minna muinasjuttude põnevasse aega. Olemegi püüdnud luua hästi visuaalse ja salapärase keskkonna.
Katrin: See on ka ruumikogemus. Kui kangelane jõuab muinasjutus allmaailma ja satub silmitsi kiusatuste või katsumustega, siis see on koht, kus inimene saab mõelda, mis on tema allmaailm. Kas ta on seal veel oma kiusatuste kütkes? Või on tal õnnestunud sealt targalt välja saada? Kas tal on mõni võluese, mis on aidanud elus toime tulla.
Aga lapsed, kes on palju nutiseadmetes ja polegi võib-olla muinasjutte lugenud – kas neil võiks pärast näitust tekkida see soov?
Jaak: Võimalik tõesti, sest minu tütred ei ole lugenud muinasjutte. Mul tekkis üks huvitav mõte: mul on nelja-aastane poeg ja äkki ma loeks talle ühe muinasjutu! Me loeme „Lotte“ raamatut ja Hollandi lastekirjaniku „Jipi ja Jannekese“ lugusid. Seal on hästi argised situatsioonid ja tema jaoks on need paljuski hirmsad, sest tihtilugu teevad nad pahandust. Muinasjutud on imelised – need võivad olla hirmsad, aga kõik toimub ju väljamõeldud maailmas.
Katrin: Ma lugesin lapsele väiksest peale muinasjutte ette ja kasutasin mugavat võimalust – Vikerraadio õhtujutte. Nüüd on ta 12-aastane ja loeb neid siiamaani. Seoses muinasjutunäitusega sattus minu kätte palju huvitavaid lugusid ilustamata ja koleda lõpuga. Lugesin lapsele ette ka ühe 16. sajandi muinasjutu, aga see talle ei meeldinud. Lapsed on harjunud korrastatud süžeega, aga nii vanades muinasjuttudes ei ole seda. Muinasjutt on lapsele oluline ja see annab jutustamisoskuse. See jätab sinusse mingi märgi, ergutab su meeli.
Milliseid põnevaid tehnoloogialahendusi olete muinasjutunäitusel kasutanud?
Jaak: Näituseruum on nagu kogemuslik rännak ja need lahendused kannavad teatud eesmärki.
Katrin: Näiteks tuleb läbida laserkoridor – eesmärgiks väljapääsemine allmaailmast. Sul on kolm elu, nii et kas saad sealt kolme eluga tulema või sured… Samamoodi toimib võitlus lohega, mis on tehnoloogiline Kinecti lahendus. Hologrammi puhul on sul aga võimalus kohtuda muinasjutukangelasega. Näitame ka varjuteatrit seinale, mis on küll manuaalne, aga mõjub interaktiivsena.
Kust näituseeksponaadid pärit on, kas ERM-i kogudest või kaugemalt ka?
Katrin: Kui teed väljapaneku näiteks Esimesest maailmasõjast, siis on olemas esemed, mida saab maailmakogudest ja kollektsionääridelt kokku korjata. Muinasjutu puhul on ettekujutus nendest esemetest sinu peas – neid ei ole konkreetselt olemas. Seetõttu tuli artefakt ise luua, mis oli minu kui filmikunstniku jaoks väga huvitav ülesanne. Kui hakkasime Jaagu ja Ristoga (Risto Järv, folklorist, näituse kuraator) kontseptsiooni arutama, siis sedamööda, kuidas tekkis sisu, jõudsime ka artefaktideni. Meil on taskunuga, mille otsas on leivatükk, sest see päästab libahundi needusest. Meil on söest krati süda ja ERM-i kogust pärit rahapada. Vitriinis „Printsess herneteral“ see hernes, aga me ei tea, kas see on ERM-i hoidlast või mitte.
Näituse tegemise periood oli iseenesest ka nagu muinasjutt. See teekond viis mind mitmel korral väga kaugele Eestist… Ja minu teele sattusid Aladdini imelambike, seitsmepenikoormasaapad jms, aga ka nüüd näitusel loodud allmaailmakatus ehk hiigelsuured puujuured, mida me nägime Indoneesias, kui seal Jaaguga filmi tegime. Nii et eksponaadid on meil seitsme maa ja mere tagant.
Milliste kangelastega näitusekülastaja kohtub?
Jaak: Ta on ise seal kangelane, sattudes allmaailma, teadjamehe juurde, kohtudes ränduriga, kes pakub talle imeesemeid. Ta satub silmitsi ootamatute abistajatega, loomadega, kes räägivad talle iseendast… Näituse pealkiri ongi „Elas kord…, mööda muinasjuturadu“. Sa pead olema tark, vapper ja hea, sest muinasjutt hakkab peale koduseinte vahelt. Nagu eluski, saad sa ise tuunida, kas sinu lugu on õnneliku või valesid valikuid tehes õnnetu lõpuga.
Eia Uus kirjutas raamatu „Seitsme maa ja mere taha“ muinasjutunäituse juurde. Mina korjasin sealt üles õppetunni, et õnn ei ole sihtkoht, vaid teekond. Tooge mõni näide, mida teie olete muinasjutust õpetlikku kaasa saanud.
Katrin: Muinasjutt „Põlluõnn ja kaubaõnn“ räägib, kuidas mees läheb naabripõllust mööda ja näeb, et keegi künnab seal. Naaber ise teeb vähe tööd, aga tal on hea saak ja ta on jõukas. Mees on kade – ta rühmab hommikust õhtuni tööd teha, kuid saak on ikka nigel. Ühel hilisõhtul küsib ta kündja käest, kes ta on. „Ma olen naabri õnn.“ Mees küsib: „Aga kus siis minu õnn on?“ Naabri õnn vastab: „Sina ei tunne veel oma õnne. Mine hommikul kase alla ja kuuled, kus sinu õnn on.“ Mees läheb ja kuuleb, kuidas ronk kase ladvas õpetab: „Võta kolm muna ja mine turule.“ Mees läheb ja müüb munad maha, ning taipab, et tema õnn on hoopis kauplemises.
Jaak: Olin kergejõustikus üsna keskmine ja mõtlesin, et millises spordialas peitub minu õnn ja saavutus. Proovisin küll purjetamist ja jalgpalli, aga ei midagi. Kui oleksin seda muinasjuttu teadnud, oleksin siis aru saanud, et võib-olla see minu asi ei olegi sport, ja hakanud juba siis filmi tegema. Nii et ära raiu läbi halli kivi, kui saad ümbert minna.
Millised lisaprogrammid näitusega kaasnevad?
Katrin: ERM-il on lastele mõeldud mängulised ekskursioonid ja haridusprogrammid. Meil on juturing, kus saab teha varjuteatrit, ja lossiesine, kus on võimalik korraldada kohtumisi muinasjutuvestjatega.
Jaak: Seal võib põhimõtteliselt mida iganes teha, kas või kutsuda kohale Küprose muinasjutumuuseumi vedaja, perepsühholoogi abielukriisis olevatele peredele, et vaadata oma abielu kui rännakut. Või Eesti suusakoondise… On abimehed oma nõuannetega, ehkki iga abimees ei pruugi olla õige. On imesöögid-joogid, kuid kõike ei tasu maitsta!
Katrin: Nagu David Vseviov ütles: „Mis see tänapäevane maailm muud on kui üks muinasjutt, vaata paremale või vaata vasakule.“ Postimehes on kuulutused: ennustamine ja unenäod, tervendaja Volli. Muinasjutt toimib ka tänapäeval, sellesse usutakse endiselt.
