Kunagist Münti mäletavad paljud. Kes see poleks lugenud lõputult kirjandust Mündist, isegi venelased on Mündist kirjutanud. Rääkimata legendidest, mis kirjeldavad nii inimfaktori käitumist antud urkas kui ka lõputuid võitlusi Pühale Maale pääsemise teemadel. Ja siis pandi ühel hetkel Münt kinni. Järgnes mingi soga, kust ei puudunud ka mänguautomaadid ja mitteteenindav kaader.
MIS ON TURG JA MIS ON TURG
Kui vaadata Turu netilehekülge, tahaks jagada kahe käega tarku soovitusi: keegi on sinna kirjutanud peatüki “Legend”, mis ajab täiesti arusaamatut ine turu kui kauplemiskoha olemusest ja eesmärkidest läbi sajandite, lisades juurde, et restoran justkui järgiks neid traditsioone. Olles kohale jõudnud, võis taevast tänada – õnneks see nii ei ole. Üldiselt kuuluvad turu traditsioonide juurde läbi aegade taskuvargad, räpasus, koolera, aga samuti ka hukkamised ning eelkõige pettus.
Turg – rõhutame, õnneks mitte traditsioone järgiv – võiks pretendeerida hoopis mõnele nurgakesele, kus inimestel on lihtsalt mõnus olla. Ja ega saa salata, on ka. Kujunduse koha pealt võib küsitavusi tekkida – on teine sihuke ülekülluslik, ent see on juba maitse asi. Kunstilise maitse.
Toidu puhul on vaidlemine raskem. Turu auks peab ütlema, et köögiga on kõik väga okei. Ja ka köögi-hinna suhtega.
VEIDIKE KÕHUTÄIEST
Soovitused kõigepealt. Eelroogadest paluks lahkest tellida külmsuitsulõhega täidetud viiburi kringlit (49 EEK). Nad ise ütlevad, et see viib keele alla. Ja ei valeta. Üldse, sellel Turul ei valetata. Ja et võtta midagi, mis ei oleks traditsiooniline iiri kanafilee, siis muidugi “Meie oma turuvorstid sibulamarmelaadi ja sinepiga”. Viis kümpi. Ja üksmeelselt hitiks tunnistatud.
Supilistest tõstame esile salaamigulja??i Budapesti vana turuhoone moodi. Sest gulja?? – see ongi alati midagi enamat kui lihtsalt supp. Kui asja teha osatakse. Siinkohal pole õiendamist.
Ja pearoad, kaks tükki, kaks lemmikut (nimed otse menüüst):
1. Grillitud veisefileest valmistatud hõrgutis koos maitsestatud kastmega – aegade parim pipraga valmistatud roog.
2. Lambalihast valmistatud shepard’s pie.
Pirukas, ühesõnaga.
Veel üks tähelepanek: härrad, kes kakerdasid ringi restorani avamisel, pole oma nägu enam näidanud. See on see eestlaste tasuta joogi seadus. Aga normaalsetele inimestele soovitaks Münti, vabandust, Turgu proovima minna küll.
Äripäeviti jagavad nad seal mõnusat ja odavat päevaampsu, mis on palju parem kui enamus päevajamad kogu linna ulatuses. Turg ei ole õnneks veel ka rüselemiskohaks saanud, nii et ruumi hingamiseks jätkub!