Märtsikuu muusikaajakiri Q kirjutab huvitavast juhtumist. Möödunud aasta mais läks ühel heal hommikul Londoni pisikeses plaadipoes “Sister Ray” telefon hulluks. Kuuskümmend inimest helistasid järjest ja küsisid ansambli Arctic Monkeys singlit “Fake Tales of San Francisco”. Poe personalil polnud aimugi, mis bändi või singliga on tegemist. Kuni selle ajani, millal helistas üks ansambli liige ja teatas, et nad olid netti üles pannud kuulutuse, et soovivad oma uut singlit müüa Sister Rays. “On see okay?” Muidugi oli see okay, kui 60 inimest paari tunniga üle terve Suurbritannia helistasid ja plaati nõudsid.
REVOLUTSIOONIST…
Raske öelda, kas seda sündmust saab pidada digitaalse rohujuure revolutsiooni alguseks muusikaks. Arctic Monkeys on ansambel Sheffieldist Põhja-Inglismaalt, kes sai armastatuks just interneti teel. Nad panid oma uusi lugusid netti üles fännidele mahalaadimiseks, kinkisid kontsertidel publikule isekirjutatud plaate ning suhtlesid ülelüldse oma kuulajaskonnaga just internetis. Tagajärg oli see, et kui nende debüütalbum selle aasta alguses välja tuli, müüdi see kohe kõikvõimalike müügiedetabelite tippu.
Mõned kuud hiljem väidab nädalamuusikalehes NME Radioheadi frontman Thom Yorke, et asiotaa? Arctic Monkeyse internetikarjääri ümber on bollocks, sest indie-bändid on kogu aeg just netikeskkonnas levinud ja suhelnud. Selles suhtes on just internet fantastiline keskkond, et seal saavad tuule tiibadesse algajad, sõltumatud ja/või mittekommertslikud bändid. Ning seda enne, kui haip jõuab renomeeritud muusikaajakirjadesse. USA bänd Hawthome Heights müüs üle poole miljoni oma debüütalbumist pärast seda, kui reklaamis ennast kõikvõimalikes netilehtedes ja -foorumites. Chicago punkbänd MY Chemical Romance suutis rahvale maha müüa suisa üle miljoni plaadi. Jälle sellepärast, et panid oma lood üles internetti. Isegi ?oti megabändi Simple Mindsi laulja Jim Kerr tunnistas mulle oma intervjuus, et tema on palju uusi bände leidnud just üle interneti – Kaiser Chiefs, Bloc Party jne. “Internet on äge asi, ja just uutele bändidele,” ütles ta mulle säravate silmadega.
MYSPACE PÕLVKOND
Praeguse seisuga on kõige levinum muusikalehekülg Myspace.com. Sealt algas nii Arctic Monkeys’i, My Chemical Brothersi kui ka sadade teiste noorte bändide edutee.
Myspace.comil on üle 47 miljoni kasutaja, kes pidevalt uusi bände ja lugusid otsivad. Vast sellepärast nimetataksegi Arctic Monkeyst Myspace.com-põlvkonna esikbändiks. Mis on tolles netileheküljes hea? 1) ta töötab peaaegu iga arvutikrapiga, nõudmata erilist riist- ja tarkvara, 2) seal lingivad bändid oma lehtedele nn. sõbrabände ning nii võib alati teatud ansambli avastanuna leida ka temaga sarnast muusikat. Geniaalne!
Siit aga mõru pill suurtele plaadikompaniile, mille nad tõsi küll ruttu alla neelasid. Nimelt ütles tõusva briti indie-plaadifirma My Luminaries mäned?er Sarah Bowden sellesamale Q-le: “Arctic Monkeys’e edu demonstreerib, kui suutmatud on suured plaadifirmad siis, kui tegemist on uute talentide leidmisega.” Netikeskkonna intensiivne kasutamine on andnud uutele ja alustavatele bändidele iseseisvust ja paraja portsu sõltumatust majoritest. Kui ikka ei taha mulle soodsat lepingut anda, võin ma esialgu oma muusikat ka üle Myspace.com-i levitada, selline on noore põlvkonna bändide sõnum. Tavaliselt on Myspace.comi kaudu mõne uue (või ka vana) ansambli vastu huvitunud inimestel alati võimalik osta plaat ansambli netilehekülje kaudu ja asi ants.
Nüüd selle mõru pilli juurde, mille majorid ruttu alla kugistasid. Suured muusikakontsernid võivad olla aeglased ja kohmakad, aga mitte lõputult. Nüüd surfivad plaadimogulite A&R mehad ja naised netis, kaasa arvatud Myspace.comis ning otsivad uusi bände. Vähe sellest, vaadake Myspace.comi ja te leiate sealt Madonna ja palju muud they-likes megastaare. Osad lood suisa tasuta mahalaadimiseks. Nii oli, on ja jääb, et major-firmad kasutavad ära uuendusi rohujuure tasandil ning lõikavad sellest ikkagi kasumit.
Ja siis? See kõik ei vähenda indie-faktori tähtsust netis olemises. Siiamaani vajavad bändid plaadifirmasid, kes füüsilisi plaate välja lasevad, juhul kui nad tahavad raha ja kuulsust ja palju seksi. Ent nett on uus, operatiivne ja odav viis oma loomingu levitamiseks ning vajaduse korral majoritest möödahiilimiseks.
EESTI MUUSIKA NETIS
USA muusikas pidi internetindus olema ammu ja hästi arenenud. Paremini kui brittide puhul. Ei oska kindlalt öelda, kuna minu armastus kuulub enam neile seal udusel saarel. Ent ka brittidel on netiselamine hästi arenenud. Nii hästi, et BBC 1-s on edetabelites suisa bändide kodulehekülgede aadressid sees. Ja peale Myspace.com-i on igal (veelkord IGAL) ansamblil oma korralik ning ülevaatlik lehekülg. Ma ei mõtle siis mingeid arvutigraafika kunsttükke. Ma mõtlen lehekülge, kus on ülevaatlik informatsioon ansamblist, tema diskograafiast ja iseloomulikud lood.
Selle aasta alguses oli Myspace.comis vaid kaheksa (8) Eesti bändi. Nüüd juba 32 lehekülge kõiksugu muusikat. Mis on tore areng. Sellest hoolimata on Eesti muusika suhe globaalvõrguga alla igasugust arvestust. Mind ja enamikku muusikahuvilisi ei huvita, et bändi lehekülg oleks virtuaalkunsti tippsaavutus. Mind huvitab, et ma saaks sealt võimalikult ruttu kätte informatsiooni bändi kohta. Ja kõik need kuradi fotod, kus taadid poseerivad sõpradega grüünes pannkooki söömas ei ole just see, mida ma otsin. Vaadake selle pilguga Eesti bändilehekülgi. Muidugi, kui see üldse eksisteerib. Muusikanäiteid ei tee ükski arvuti lahti, või kui, siis sellises tempos, et vahepeal jõuab du?i all käia. Bändiliikmete nimed puuduvad sageli üldse. Diskograafiast me muidugi ei räägigi. Selle eest on olemas foorumid klassivendadest ja -õdedest fännide hüsteerilise kiitusega. Get fucking straight, boys and girls!