Vahepeal tegelesid ainult plaadimängimise ja tööga. Said töölt kinga ja kukkusid kunsti vihtuma, miks varem lõdvemalt võtsid? Kas aega oli vähem või vaimu polnud peal?
Noh, loll on see, kes vabandust ei leia. Põhjuseid oli päris mitu. Tegelikult tegin ma kogu aeg kavandeid. Mõte liikus selles suunas. Esiteks oli pere juurdekasv, kolimine. Mis teiseks oli? (Jääb mulle mõtlikult otsa vaatama. Pakun kiirelt, et järsku laiskus? Naerab). Ei, ei. Kolmandaks, ütleme ausalt, sõbrad, kolhoositöö paneb aju lukku – kui sa ikka töötad täiskohaga, siis energiat eriti üle ei jää. (Kolhoositöö all mõtles Tarrvi oma tööd poolriiklikus lennukompaniis). Neljandaks – Bashmentidega oli rohkem tegemist, välisartistide ja reggae-legendide siia jõudmise organiseerimine võtab ikka räige aja. Sain oma loominguvajaduse sellega välja elada.
*
Su näitusesarja pealkiri on “Pika puuga ja täie rauaga!”, alapealkiri “Laamanni Juju Remixed 2003|/2010|”. Näitused on igas linnas natuke erinevad, nagu ka su DJ-setid. Sarja pealkiri – remixed – on ju ka hoopis muusika-alane termin. Kas meelega segasid kokku diskoritegemised ja näituse kontseptsiooni?
Täpsustuseks ütleksin, et “Juju remixed” näitus on ainult Tallinnas, siin on seitse aastat tagasi tehtud pildid, ümbertehtud seitse aastat hiljem ja see kuulub sarja “Pika puuga ja täie rauaga!” juurde. Ülejäänud linnades on lihtsalt “Pika puuga ja täie rauaga!”. Mis on siis vihjeks, et tööd on teostatud puulõike-trükitehnikas. Aga vastates küsimusele, siis jah, see kõik on seotud, teisiti polekski võimalik. Olen kunstnik, diskor, isa, mulle meeldib reisida – loomulikult on kõik omavahel seotud – see olen mina ja minu väljendus. Laamann olen mina, Juju on minu jõud ja Remixed minu ümbertehtud pildid. Igas pildis on eraldi lugu, mis on vahel sotsiaalne, vahel isiklik, vahel universaalne – nagu armastuse teemad – ja nendest ma panen suurema terviku kokku. Nagu peolgi, kus panen erinevatest lugudest kokku ühe sujuva bash’i (jamaica slängis ehk patoises – pidu).
*
Puulõige ehk ksülograafia. Tehnika, mis oli populaarne umbes 500 aastat tagasi ja milles on suht raske tööd teostada. Samuti fännad sa vinüülplaate ja armastad neid peol mängida. See on tehnika, mis hakkab samuti minevikuhõlma vajuma, kuna on hulgaliselt lihtsamaid viise. Miks? Armastus ajaloo vastu? Teine tunnetus?
Nii üht kui teist. Vanad asjad on sageli paremad,vastupidavamad. Asjad iseenesest. Ja vinüülil on võrreldamatult parem saund kui moodsamatel helikandjatel. Reggae-kultuuris – kus pidudel mängitakse hulganisti ka vanu häid lugusid – ei ole neist lugudest pahatihti muud versiooni kui ainult vinüül.
*
Aga kunstis? Linoollõikes on ju hulga lihtsam ennast teostada?
Hmm, seal on juba see asi, et linool on kindel värk, ta ei paku üllatusi. See läheks juba puhtalt käsitöö peale. Puu hakkab mängima, näiteks oksakoht võib trükkimisel minna täitsa hulluks kätte ära. Tulemus võib olla hoopis midagi muud, kui taotlesid. See teeb asja huvitavamaks, muutuja jääb kuni töö valmimiseni sisse. Vahel tundub, et töötame kolmekesi: mina, jumal – kes annab mulle rumalad mõtted ja ise naerab – ning graafika-tehnoloogia ise.
*
Reisid palju, tood erinevate maade muusikat kaasa, mängid seda oma pidudel. Mida sa oma piltidele reisidelt kaasa võtad? Värve, tunnetust?
Loomulikult, kui ma reisin palju maades, kus on palju värvilisi asju, muutub mu arusaam ilust veelgi värvilisemaks, veelgi säravamaks, veelgi läikivamaks. Näiteks paljud inimesed käivad Jamaical ja saavad täiesti reggae-fanaatikuteks, sest olles näinud seda kohta, neid lõhnu ja värve, mõistavad nad alles siis täiesti seda muusikat. Samuti muutub värvimaailm. Paljud, kes mu pilte on vaadanud, räägivad: oo jee, tuju läheb heaks – ja teevad seda niisuguse näoga, nagu oleksid kusagil puhkusel, kusagil, kus on teistmoodi lõhnad, toidud, kirkad värvid, kärts-mürts ja kiiret pole.
*
Aa, pilt mõjub nagu 3D.
Võib-olla tuleb neile rõõm meelde, mida nad oma reisidel on kogenud.
*
Su töödes puudub praktiliselt sotsiaalkriitika. Miks?
Kui keegi tahab saada negatiivset tunnet, saab seda ju igalt poolt niigi. Milleks veel kunstinäituselt seda juurde hankida? Kunst peaks andma vabaduse, loovuse ja inspiratsiooni. Mitte üritama öelda, mismoodi me praegu peaksime elama või käituma. Miks ma peaksin olema kriitiline ja ütlema, mis ei meeldi? Võin pigem olla positiivne ja öelda, mis meeldib. Ole ise positiivne ja fookuses ja mingit babüloni pole.
* * *
Tarrvi Laamanni näitused
Tartu: 23.08.-11.09.2010| Y Galeriis (Küütri 2, Tartu); 09.09.-22.09.2010| (Tampere Maja Galeriis (Jaani 4, Tartu))
Tallinn: 29.09.-23.10.2010| ArtDepoo Galeriis (Jahu 12, Tallinn)