Muuseumiinimeste töö ja kutsumus on tegelda kõikvõimalike suuremate ja väiksemate mäluteostega – käsi-, tehase- ja kunstitööde, piltide, kirjutiste ja lauleldustega jne. Neist iga tükk on ühelt poolt olnud kunagi midagi isiklikku, kellegi elu osa, nüüd on need aga meie kultuuri, meie kõigi ühisvara.
*
Kellega muuseum arvestama peab?
Eks väga oluline on selgusele jõuda, kellele on mõtet näitust suunata. See võib olla karjuvas vähemuses olev grupp, kes aga adub seda sõnumit. Eelkõige arvestame ikkagi oma kolleegide ja asjatundlike külastajatega. Kui nemad ka väljapanekust midagi leiavad, siis on näitus õnnestunud. Ja samas on see piir ju väga õhuke – kui sa liiga kitsalt võtad, jätad palju ütlemata, jätad liiga suured lüngad, tekst on napp, esemed on liiga haruldased, siis ei saa enamus külastajatest aru. Nii et me sihime ühele grupile, arvestades teisi, kolmandaid ja neljandaid – umbes nii oleks see ideaalne. Üht ideaalset külastajat kirjeldada on päris raske… Kes on siis see keskmine nägu nende kümnete tuhandete seas, keda me iga päev tahaksime näha. Ei ole sellist nägu.
Pealegi muutub “muuseumikülastaja” praegu väga kiiresti. Lausa aasta jooksul. Trendid muutuvad. Näiteks sellel aastal, selle suure surutise tulemusel, tulid meile täiesti uued inimesed. Need inimesed, kes enne rändasid kaugemale, aga kellel sel aastal ei olnud enam jaksu kaugele minna, siis nad tulid lähemale. Selle tõttu võitis Pärnu sel suvel küll päris palju uusi külastajaid ja sellega ka muuseum. Tulid ikka päris teistmoodi inimesed. Kui kõigil oli hea olla, siis oli raske inimesteni jõuda, nüüd on see palju lihtsam.
*
Kas muuseum peaks inimesi kogu aeg üllatama?
“Üllatamine” polegi kõige õigem sõna. Meil on küll selliseid tegijaid, kes püüavad üllatada, aga see pidev üllatamine on niivõrd väsitav. Muuseumi minnes peaks sul olema kindlus, et sa ei satu täiesti eksperimentaalsesse keskkonda, et sa leiad sealt seda, mida oled oodanud. Ja muuseumikülastajatest väga paljud on ju turistid, kes tahavad saada mingit kiiret ülevaadet, mis koht see selline on – no mida ma teda üllatan mingisuguste eriliste asjadega, mida ma isegi veel ei mõista. Ma pean talle andma võimalikult atraktiivselt ja kaasaegselt selle sõnumi, markeerima üldteada taustaga – see on see, mida ta ootab. Sest muuseumis on ju nii: püsinäitus mängib oma rolli ja näitusesaal oma rolli – nii moodustubki muuseumi tervik.
*
Pärnu on suur suverõõmude linn, kuidas muuseum seal end tunneb?
Eks see linn ole kogu aeg olnud vastuolude linn, seal on sajandite jooksul ka erinevad eesmärgid ja ma arvan, et praegune eesmärk on veel välja kujundamata. See võtab natuke aega, enne kui avastatakse, mis suunas me tegelikult liikusime ja mida me otsisime. Minevikku vaadates hing ikka rõõmustab – seda aega pole õnneks pikalt olnud, kui selle kuvandi ümber tühjus valitseb.
*
Kas muuseum on maja?
Maja on raamid. Pärnu Muuseumil on 70. aastate raamid. Ruumide suurus, jaotus, nende sisustus, valgustus, kas on kohvik, kas on fuajee – kõik see on raam. Ja ma arvan, et uutes raamides, nii paari aasta pärast, oleme ikka hoopis teine muuseum. Põhiline saab olema näitusepind, hoidlad ja tööruumid on väga tagasihoidlikud – tuleb kaasaegne, väljastpoolt sisse vaadatav ja seestpoolt välja paistev muuseum, selline on meie kontseptsioon.
*
Aga mis jääks üldse puudu, kui me elaksime ilma muuseumideta? Enamikul on ju kodu, vanemate, vanavanemate mälestused.
Aga nad ei loo kunagi täielikku pilti, see ei ole ühes perekonnas lihtsalt võimalik. Sõjaväelase perekonnas on ühed lood, kaluri perekonnas teistsugused, õpetaja peres kolmandad, ajaga kohaneva ärimehe perekonnas hoopis neljandad, seal võib-olla polegi laste jaoks nii palju aega. Ja kõik see, mis puudu jääb, seda saavad pakkuda muuseumid. Piltlikult öeldes on see nagu jäljerida – me vaatame hetke üle õla, ahaa, sealtpoolt me tulime, ja siis saame ka aru, kes me sellised oleme ja kuhu peaksime edasi kulgema. Kas me kukkusime puu otsast siia või ronisime merest välja – seda on ju tähtis teada, muidu nuputad pool elu, kes või miks sa siin oled. Kas muuseum annab kätte kogu pildi, aga vähemalt on meil selline eesmärk.
Minu jaoks on kõige olulisem pakkuda äratundmisvõimalust. Keegi on sellest või teisest asjast rääkinud, oled kuskilt lugenud või pildil näinud, aga näe, tegelikult on asi selline. Aa – see on nii väike, see on tegelikult seda värvi, oo – see on tegelikult hoopis sellisest materjalist… Muuseum on äratundmine, mida sa enne ei tunne.