Vähesed paigad võivad uhkustada kahel korrusel paikneva koduloomuuseumiga. Kuulsusrikast kihelkonnakooli, mille juhatajaks on olnud luuletaja ning tõlkija Jakob Tamm, õpetajaks Jakob Liiv ning kus paljude teiste seas on koolitarkust omandanud ka Anton Hansen Tammsaare, dirigent Tuudur Vettik ja poetess Kersti Merilaas, mäletavad esimesel korrusel üle saja aasta vanused koolipingid, õpetaja kantsel ja tahvel. Ülemise korruse hõivab kolhoosiajalugu ja vastselt avatud küüditamisenäitus.
<1>
LEBAVERE, METSAVENDLUSE LEGENDAARNE PAIK
Tartu Tamme Gümnaasiumi viienda klassi õpilased saabuvad kahekorruselise bussiga. Kaasas on 3 õpetajat ja esimest aastat Tartu kutsehariduskeskuses turismikorraldust õppiv Paide tüdruk Hellika Kits (19), kelle huvialaks metsavendlus ja seda tutvustavad turismiatraktsioonid. Peatselt jahmatas Hellika mind küsimusega, kas Järvamaal oli metsavendlust. Ta oli küsinud Järvamaa muuseumist, kas seal leidub materjale metsavendluse kohta, kuid sealt ei osatud talle midagi kosta, sest asjakohast materjali pole peetud tarvilikuks talletada. Mõistagi oli ka Järvamaal metsavendlus. Väike-Maarja kandis on koguni mees, kes metsavennaks sündinud. See on Kaiul elav Toomas Tõns, kes tuli ilmale 24. oktoobril 1951. a punkris nimega “Hea Lootus”.
Lebavere on siinse metsavendluse ajaloos kuulus paik. Just siin peeti 1941. a. suvel lahing metsa jäänud ligi 200 taganeva punaarmeelase ning 46 kohaliku mehe vahel, kes Omakaitse kutsel vaenlast jälitama asusid. Vaenlased piirati küll sisse, kuid kinni võtta ei suudetud. 14 punaarmeelast “saadeti Lenini juurde” ja 8 sai haavata. Kahjuks nõudis lahing ohvri ka eestlaste poolelt. Selleks oli Lebavere metsnik Kaarel Kasesalu, kellele püstitati hiljem lahingupaika mälestuskivi. Just Lebavere lahingus osalenute pered olid ka peamised märtsiküüditamise ohvrid.
LAPSED, OTSIGE PUNKRIT!
Olles Martin Tamme kunagisest kodutalust veidi maad mööda kitsast külava heteed edasi sõitnud, jääb buss metsa veerde seisma. Kõik see mees palutakse bussist väljuda ja metsast punker üles otsida. Kõigi luurereeglite vastaselt vallanduvad võimsad hurrahüüded ja kilked panevad terve metsa kajama.
Toimuv mürgel on “metsavend” Mihkli punkrist välja ajanud ja ta on ootevalmis, poistele äärmiselt tugevalt muljet avaldav automaat õlal. “Kas see pauku ka teeb?” on ta otsemaid huviliste rõngas. Väsinud punkriotsijad toetavad end istumiseks kohendatud palkidele. “Aga kus on punker?”, ärgitab Ellu Moisa. “Miks te istute? Otsige punkrit!”. Meisterliku maskeeringu tõttu osutub punkri leidmine parajalt keerukaks ja nuppu nõudvaks ülesandeks.
Siiski äratab ühes poisis tugeva kahtluse üks pealtnäha justkui pehkinud puutüvi, millel on millegipärast lahtine samblatutt. Kahtlus süveneb, kui puutüve katsudes õhkub selle seest soojust. “Hurraa! Leidsime!”, kajab otsatu rõõmuhüüe üle laane. Paraku osutub leituks vaid korsten. Aga kus on uks? Paar sammu eemal olev “känd” on lähemal vaatlusel ventilatsiooniava. Kulub veel natuke aega, kuni üks noorsand taipab pikemalt maapinnast uurida. Kõhkluse äratab üks väike kuuseke ja ta otsustab viimaks proovida, et kas see ka kasvab? Ennäe!, maapõu avaneski?.”Äge!” on silmapilkselt punkri kitsuke avaus sisse pääseda soovijaist ummistunud. “Punkrisse on kõige parem minna nii, nagu karu koopasse läheb. Selg ees.”, õpetab “metsavend” Mihkel. Kuigi valgust annavad küünlad, on sisemus üsna pime. See “eluase” oli mõeldud kolmele. Alumisele narile mahtus magama 2 inimest ja ülemisele 1. Veel oli pea kohale meisterdatud väike riiul relvade hoidmiseks. Ahi on olemise mõnusalt soojaks kütnud. Ahju peal sai ka süüa teha. Mõistagi on mets aastakümnetega tohutult muutunud. Omal ajal oli see märksa tihedam.
TUUMARAKETID VÄIKE-MAARJAS
Uskumatu, aga tõsi. Kohalikud inimesed ei teadnud tuumarakettidest siinsetes metsades loomulikult midagi. Neile räägiti, et siin hoitakse suurtükke ja baase kutsutigi maskeeringuks suurtükidivisjonideks. Ent külma sõja kuumenedes oleks ehk just siit suunatud USA poole hävingut kandvad raketid. Siin paiknes tuumaraketibaas kolme sõjaväeosaga ehk divisjoniga. 2 divisjoni asusid Väike-Maarja mail (Kadila ning Lebavere-Rohu metsades) ning 1 Rakvere lähedal. Baasis elas Nõukogude Liidu esimese põlvkonna ballistilisi rakette teenindav diviis (2500-3000 meest). Raketid olid võimelised lendama tuhandete kilomeetrite kaugusele ning kandma tuumalõhkepead purustusjõuga 1-5 megatonni. Selliste rakettide teenindamine oli aga keeruline. Üksnes raketi stardivalmis seadmiseks kulus neli tundi. Paarikümne aastaga oli baas moraalselt vananenud ja 1980ndate aastate algul see likvideeriti.
Divisjoni territooriumil olid eri tsoonid. Neist lahingutsoon, kuhu nüüd vabalt võime sisse jalutada, oli pühamast püham ning oli teistest tiheda okastraadiga eraldatud. Siin olid raketi erikütuse hoidla, montaa?iväljak, rakettide ja nende teeninduse angaarid ning stardiväljakud. Ühes divisjonis oli 4 raketiangaari. Kahe raketi jaoks oli üks angaar ja üks stardiväljak. 6 raketti said vajaduse korral kohe startida, 2 olid reservis. Kunagises Rohu baasis saime kõike oma ihusilmaga kaeda ja ette kujutada. Säilinud päratud mustendava suuga angaarid on muljetavaldavad. Käime angaarides, kus hoiti rakette, mille pikkus koos tuumalõhkepeaga oli u. 22 m. Teenindusangaari seinalt vahib mulle vastu maal Leninist. Divisjoni territoorium oli ümbritsetud kahekordse okastraataiaga ja kahe aia vahel oli elektriga ühendatud traatvõrk. Kui inimene või loom aeda puudutas, hakkas tööle signaalsüsteem, mis näitas kokkupuute kohta. Väravas olid kuulipildujapesad. Rohu baasis olid mõlema divisjoni jaoks tuumalõhkepeade hoidla, lasketiir, ka sigala. Kadila divisjoni lähedal asuvad lokaatorid teenindasid kogu baasi, kaasa arvatud Rakvere divisjoni. Praegu on peaaegu tervena Kadila baasis säilinud 4 angaari ja Rohu baasis 5 angaari.
ADMIRAL JOHAN PITKA KODUTALUS LILLEORUL
Ebavere mäe jalamil asus kunagi Lilleoru talu, mille ostis admiral Johan Pitka 1936. aastal. Talu suurus oli 10, 26 hektarit. Kiiresti ehitati rentniku ja Pitka elumaja. Majast on nüüdseks alles vaid vundament, sest 1944. a. sügisel paigutati siia paarkümmend sõdurit, kes demineerisid ümbrust ja õhkisid Äntu metsadesse jäänud saksa lõhkemoonaladusid. Nende sõdurite käes läkski maja 1945. a. kevadel põlema ja lõõmas ahervaremeks.
Admiral Pitka soovis pühenduda memuaaride kirjutamisele ning just siin leidis ta küllaldaselt rahu, kaunist loodust ning ka suuremad asulad polnud eriti kaugel. Kogu suve elas siin ka abikaasa Helene ja sageli admirali õepoeg Harry. Admiral armastanud väga mäel käia ning torni ronida, vahel kutsunud ka naabripoisse kaasa pikksilmaga Soome torne vaatama. Hommikul kui raadios mängiti hümni, heiskas admiral lipu vardasse. Seejärel tegi ta metsaradadel jooksu. Siis läks kaevu juures olevasse suurde betoonist künasse külma vette, pööras end mõne korra ringi, tuli välja, hõõrus end rätikuga kuivaks ning läks maja juurde. Ta ei olnud suvekodus iial tegevuseta. Kui algas nõukogude okupatsioon, käis ta Ebaveres väärtuslikumaid asju pakkimas. Pildiarhiiv oli juba varem viidud naabrimehe juurde sealauda pööningule. Mõned suuremad mööblitükid nagu diivan, suur laud ja toidunõud anti lähematele naabritele, kellega alati sõbralikult läbi saadi. Pitka teatanud, et nad sõidavad Soome. “Kaua see segadus ikka kestab. Küll kohtume jälle vabas Eestis,” olid olnud admirali viimased sõnad Lilleorul.
Jutu ära kuulanud, avaldab üks tüdruk soovi, et ta tahaks admiral Pitkat näha. “Ta oli hea inimene. Kahju et ta surnud on,” lausub tüdruk.
VÄIKE-MAARJA VÕIKS OLLA EESKUJU
Vaimustusse sattunud lapsed küsisid minu käest mitmeid kordi: “See on nii põnev! Miks sellest ei kirjutata? Miks ma sellest kusagilt lugenud ei ole?”
Kirjutatud aga ei ole sellepärast, et väidetavalt ei ole lähiajalugu käsitlevatele teemadele turgu. See ei huvitavat kedagi. Väidetavast huvipuudusest johtuva eelarvamuse tõttu tolmuvad nt. metsavendlust käsitlevad käsikirjad sahtlites, sest fondidelt pole erilist lootust nende avaldamiseks rahalist toetust pälvida. Nii uudishimu tapetaksegi. Ja paganama hea on kurta, et küll meie rahva teadmised oma riigi ajaloost on kehvavõitu.
Kui VäikeMaarja muuseumi poolt pakutav elamusterohke retk pikitud kohaliku kultuurilooga ja looduslike vaatamisväärsustega äratas vähemalt mõnedel lastel huvi ajaloo vastu, on ringreis oma eesmärgi täitnud. Ehk võtavad nad suuremaks sirgudes kätte ka asjakohased raamatud.