1.
Saksa ajaloolane Ernst Nolte väidab, et totalitaarsete ideoloogiate ja süsteemide üks kesksemaid tunnuseid on nende võitlus üleloomuliku, transtsendentse vastu. Nii Lenini- Stalini, Hitleri kui ka Mao süsteem oli mitte kõigest religioonivaenulik, vaid igaüks neist võitles tegelikult igasuguse metafüüsika vastu – avaldugu see siis kirjanduses, kunstis või teaduses. Kõik totalitaarsed süsteemid on rahvale vägivalla toel peale surunud materialismi – pühamute õhkimine, usumeeste mõrvamine ja religioosse kirjanduse hävitamine kuulusid teatud eelistustega ühe või teise meetodi kasuks kõigi kolme eelpoolnimetatud, aga ka paljude teiste totalitaarsete riikide arsenali.
2.
Täna midagi sellist enam ei toimu, vähemasti Läänes mitte. Sellist totalitarismi enam ei ole ja ajaloo õppetunnid on olnud nõnda veenvad, et olnud kujul teda ilmselt enam ka ei teki. Selle eest hoolitsevad kõikides riikides juba ühiskonna valvekoerad ise – tõeliste või oletatavate fa?istlike ja antisemiitlike ilmingute jälgimine on ilmselt nüüd, 60 aastat pärast sõja ja Kolmanda Riigi lõppu, professionaalsem ja immanentsem kui eales. Kui selle kõrval üleüldse muid totalitarisme märgatakse, siis neidki läbi Hitleri pärandist pärit prisma – kui kommunismist räägitakse, siis rõhutatakse seejuures alati asjaolu, et natside roimad olid siiski hullemad; kui islami terrorismist käib jutt, võrreldakse seda fa?ismiga?
3.
Seejuures jääb muidugi märkamata, et meie tänane ühiskond on transtsendentsuse suhtes teatud mõttes vaenulikumgi, kui seda olid avalikult totalitaarsed re?iimid – katoliku kirikule ja luterlikele rahvakirikutele heidetakse Euroopas rohkem või vähem varjatult ette praegu nii kohustusliku absoluut-tolerantsi puudumist, ajast ja arust normidest kinni pidamist ja inimeste eraelule kaasajaga vastuolus olevate reeglite pealesurumist. Osa nendest süüdistustest on kahtlemata põhjendatud – XX sajandil on ühiskond sellise kiirusega edasi arenenud, et varem vajalikku stabiilsust pakkunud süsteemid mõjuvad tänapäeval lihtsalt vanamoodsalt. Aga mitte see pole oluline. Oluline on tõik, et kirikuid ei taheta enam üldse näha tsiviilühiskonna osana. Räägitakse religioonide turust või individuaalse religioossuse otsimise tähtsusest, kuid tegelikult näeb “vaba ühiskond” mitte ainult kirikutes, vaid ka kõikvõimalikes transtsendentsuseotsingutes oma vaenlaseid.
Nõnda on tänapäeva Euroopas ühest küljest lausa normaalne, et on olemas aborigeensed budistide või bahailaste kogudused, kuid teisalt on tegu ühiskonna äärealaga – keegi ei võta seda tõsiselt, peavoolukodanik selles ei osale. Ka riigivõimu kandjad, kes mõnel juhul osalevad ka riiklikult olulistel kristlikel jumalateenistustel suure vastumeelsusega (nt. Saksamaa sotsiaaldemokraatlikud ja rohelised liidrid), hoiduvad sellistest “sektantlikest” nähtustest kui katkust. Siit on vaid üks samm täieliku hoidumiseni Euroopa kultuurile omasest traditsioonilisest kristlusest. Selle asemele ei teki aga mingit uut vaimsust ja nõnda liigume üha enam avaliku transtsendentsusevaenulikkuse suunas.
4.
Sellisele arengule tegelikult alternatiivi polegi, sest ühiskond, mille üheks alusmüüdiks on Karl Raimund Popper’i “Avatud ühiskond ja selle vaenlased”, peabki valitud rada mööda lõpuni käima – pluralistliku teesi kilbiletõstmine tähendab võitlust igasuguste universaalsust taotlevate tõdede vastu. Olukorra absurdsus seisneb selles, et nõnda omandab pluralism ise universalistlikud jooned ja alguse saab pluralistliku totalitarismi taotlus.
5.
Selle vilju võime maitsta juba täna – Eestis üsna ohutul moel levinud keeleline poliitkorrektsus on just nimelt “avatud ühiskonna” looming, kus kedagi ei tohi solvata ja kõik peavad tundma, et ka nende tõde on primus inte pares. Teine samasugune nähtus on kohati fanaatiline võitlus reaalse või kujuteldava fa?ismi ja natsionaalsotsialismi ilmingute vastu. Samuti sobib samasse ritta ka Zuroffi võitlus raukadega Esmapilgul võib-olla pisut tüütute nähtuste näol on siiski tegu oma kombitsaid laiali ajava uue totalitarismi esimeste tundemärkidega. Poliitilise korrektsuse või fanaatilise fa?ismivastase võitluse (mis pahatihti laieneb rünnakuks igasuguse individualismi ja vaimset autonoomsust rõhutava parempoolsuse suunas) näol on tegu demokraatia ning sõnaja, mis veelgi olulisem, mõttevabaduse piiramisega.
6.
Valulikud reaktsioonid neile arengutele pole ka omalt poolt tulemata jäänud. Trotsist kohustusliku egalitarismi, pluralismi ja turumaterialismi pealesurumise vastu on viimasel ajal laiemalt hakanud levima rassism ja välismaalastevaen, “ökofa?ism” ning nüüd juba igaaastasteks muutunud üleilmastumisvastaste aktsioonid kõikvõimalikel riigipeade kohtumistel. Selle asemel, et näha nendes vihapursetes reaktsiooni ja midagigi teha, et sellisesse radikalismi langenud rahvahulkade hulgas selgitustööd teha või sealt tulevat kriitikat märgata, tembeldavad mitte üksnes valitsused ja riigid, vaid ka “kodanikuühiskond” ise selle kõik neonatsluseks, ökofa?ismiks ja muuks sarnaseks ning mingit dialoogi ei toimu?
7.
Erinevalt “klassikalistest” totalitaarsetest re?iimidest on täna kogu Lääne maailmas toimuva demokraatia ahenemise näol tegu kvalitatiivselt uueloomulise nähtusega. Nimelt ei ole selle taga totaalset riiki. Veelgi hullem – riikide mõju toimuvale on nii
ühes kui teises suunas tühine. Pigem on tegu laiu ühiskonnakihte haarava hirmukogemusega – tuntakse hirmu kõige ees, mis päriselt või näiliselt võiks meie vaba maailma ohustada ning nõnda pole selle uue totalitarismi eestvõitleja mitte omaaegne nahkmantlis t?ekist või gestaapolane, vaid hoopis kodanikuühiskonna aktivist, naisõiguslane, edumeelne ärimees või mõne partei noorliige. Uus totalitarism kasvab välja inimeste enda soovidest ja ihadest. Kust on aga pärit need soovid?
8.
Oleks vast liiga lihtsustav öelda, et nende taga on rahvusvahelised kontsernid, kelle ainsaks eesmärgiks on oma kaupade võimalikult valutu müük. Selle jaoks sobib aga kõige paremini võrdlemisi nivelleeritud maailm – nii ei pea igal maal strateegiat teisiti
läbi mõtlema või, mis veelgi hullem, kultuuriareaalile vastavaid kaupu leiutama. See on vaid nähtuse üks – kuid oluline – põhjus, kuna just turujõud on tänapäeval riikide valitsustest võimsamad ning suudavad selliselt algatada globaalseid, rahvaste huvidest sõltumatuid, neile allumatuid protsesse.
9.
Uue totalitarismi tekke teine põhjus seisneb tänapäeva lühikeses kaasajas – ajaühik, mida võime nimetada tänapäevaks, muutub üha lühemaks. See tähendab, et inimene kogeb juba ainuüksi oma eluea jooksul mitut “kaasaega” – 1960ndatel üleskasvanute jaoks on maailm, võrreldes toonasega, meeletult muutunud; ka 1980ndatel üles kasvanute kogemus tänapäevaga võrreldes on üsnagi erinev, ent samuti erineb 80ndate põlvkonna arusaam elust 60ndate põlvkonna arusaamast. On selge, et selline pidetu olukord tekitab soovi stabiilsuse järele – kui seda pole võimalik saavutada näiteks enda ümber turvalisust loovate esemete kogumisega (esemed aga aeguvad meie päevil just moraalselt väga kiiresti, süvendades hoopis nõnda ebakindlust) siis saab seda ometi teha vaimselt.
10.
Karl Popper andis pluralistliku ideoloogia näol Lääne ühiskonnale asendamatu relva – pluralism võimaldab jääda selle kasutajal alati õigele positsioonile ning suruda “vaenlane” alati valele positsioonile. Näiteks kui ikka keegi kindlalt usub, et inimese elu eesmärk on lunastus, või väljumine taassünni ahelast, siis pole midagi lihtsamat, kui väita, et tal on kivinenud maailmavaade, kuid see pole keelatud, las ta siis olla – meil on mitmetahuline maailm, keda see ikka huvitab. Nõnda on võimalik nivelleerida kõik maailmavaated ülimast idealismist äärmusliku materialismini. Oluline on seejuures küsida, mis jääb – kas kõigi tõdede võrdsus?
11.
Ei, nii see siiski pole. Sest kui kõik on võrdne, siis ei olegi midagi. Maailmas, kus kõik ideoloogiad on pluralistliku maksiimi ees võrdsed, kehtib ainuüksi mateeria seadus – kui kõigest eemaldatakse vaim ja transtsendentsus välistatakse, jääb vaid toores, elutu arch. See on tegelikult veel radikaalsem, kui “teaduslik ateism”, mis peletas esemeist ja maailmast traditsioonilist religioosset vaimsust, kuid püüdis seda samas ometi asendada kommunistliku poliit-religioossusega. Uudne totalitarism ei taha sedagi. Nõnda ei vääri ta isegi mitte materialismi nime, kuid nimetuna on ta muidugi igast muust ideoloogiast ohtlikum – ta on nagu nähtamatu gaas, mis leiab üles iga väikseimagi pilu ja prao ning tungib surmatoova vinguna inimeste hingamisteedesse. Et inimesed on aga hirmunud küülikuina ikka veel suunanud oma pilgu 60 aasta eest kuulsusetult surnud natsionaalsotsialismi elututesse silmakoobastesse, ei märkagi nad, kuidas nende transs tasapisi surmaks üle läheb. Seejuures surmaks, milleks nad pole kuidagi ettevalmistatud, kuna transtsendents on muutunud vaid arusaamatuks võõrsõnaks?