Rännates seitsmekümnandatel nõukogude sanniasina Venemaal ja peatudes Moskvas Ju?inski põiktänavas kirjanik Juri Mamlejevi korteris, avas ühel hetkel meie magamistoa üks väiksemat kasvu kaunikesti purjus mees ja ütles vaid ühe lause “Ljubite i?” Ma jätan selle lõpetamata, sest see lõpp? oli väga “isiklikult initsiatsiooniline”. See oli tõepolest mõjus. Hiljem selgus, et valesse tuppa eksinu polnud ei keegi muu, kui kogu selle seltskonna suurim autoriteet, nõukogude traditsionalismi isa, müstik, maag, alkeemik, literaat ja poeet Jevgeni Golovin. Admiraliks kutsutu.
KOHALIKUD VEE-, TULEJA ÕHUPROOVID
Just sellised isiklikult pühenduslikud ja omamoodi zenilikult äraspidised olidki enamik Ju?inski põiktänava tõdesid, kus näiteks “Alles siis on miski tõeliselt püha, kui enam miski pole püha” oli küll slogan, mida kasutati, aga selle ütles Golovini näiteks konkreetselt kunstnik Pjatnitski kohta, aga mitte teistele.
“Inimliku ületamise” põhiteesist, mis valitses Ju?inski põiktänavas, võidi väga valesti aru saada. Oli neid, kes ka seal ennast lihtsalt põhja jõid või lõpetasid üledoosiga või sattusid hullukasse.
Peatselt aga sekkus KGB ja mitmed emigreerusid ning ma ei teagi, kas keegi ka kinni läks – küll aga jõudsid siiagi mitmed surmateated. Asju serveeriti enesetapuna, ent mine võta kinni.
Muide, Golovini juures pidid vee-, tule- ja õhuproovid läbi tegema kõik osalised.
Sõjaväeluure kindrali poeg Aleksander Dugin sai näiteks ülesande õppida ära mitu võõrkeelt, mida ta ka usinalt tegi – nii, et võis traditsionalismi gurusid Guenoni ja Evolat peast originaalis tsiteerida, aga mõni? no vast ehk ka muidu uudishimulik või juhuslik sinnasattuja pidi näiteks ära jooma – no jälle ei saa öelda, mida?
See oli üsna isevärki koht ja Golovini jüngrid üsna isevärki. Eruditsioonilt ei jäänud Golovin aga alla meie Uku Masingule. Keeli valdas ta küll ilmselt vähem.
MASINGU ÕPETUSSÕNAD. KÄRBSESEEN.
Ka Masingu juhtnöörid olid vahest üsna isevärki. Mina tahtsin “satorini” jõuda ikka askeesi ja palve jne kaudu. Masing ütles, et teda ei ole see aidanud. Aga kui seda teha, siis regulaarselt, kindlatel kellaaegadel jne. Mul olid meelel Ignatius Loyola kontemplatsiooniharjutused ja ma üritasin nende järgi? aga seda müstilist kogemust tõesti ei tulnud.
Masing rääkis, et teda kutsutud Moskva TA-sse meskaliini all katseid tegema. Aga ta ei olevat tahtnud vene keeles oma kogemusi jagada. Ega nad Venemaal ameeriklastest maha tahtnud jääda ja mu meelest varasem semiootik, filosoof ja budoloog Pjatigorski isegi kirjutas sellest uurimusest TÜ semiootikatoimetistes.
Küsisin Masingult, et kui kuskilt midagi taolist kätte saaks, kas võiks proovida? Masing ütles, et kindlasti, aga siis peaks mõni hea sõber juures olema, kes esitab küsimusi. No küsib asju, mis on sulle eksistentsiaalselt olulised ja vast neis vastustes võid sa avastada uue tasandi. Muidu olevat LSD või muu taoline trip kui rännak Lõuna-Ameerika d?unglisse, kus on kõik kirju ja ilus ja kõike palju, ainult pärast jääb vaid üks segane pilt. Võib-olla ainult koolibri tunned ära, ütles Masing.
Küsisin, et kas kärbseseent võiks ka proovida. Punast muidugi. Masing seletas, et seene igas osas ei pruugi muskariini olla. Aga muidu võib – ja ikka sama skeemi järgi, et kui oled teadvuse erilises seisundis, siis keegi lähedane küsib sinult olulisi asju ja su enda vastustes võib midagi avaneda.
Ma küll korra proovisin punast kärbseseent, aga hakkas kuidagi imelik ja rohkem ei tahtnud.
MINISTRI VOLGA
Kui olin Venemaa palverännakult naasnud – reisisiht oli tegelikult Burjaatias Ivolginskis, kus toona asus ainus N. Liidu budistlik datsaan ehk klooster ja mu soov oli, et mind võetaks õpilaseks ehk noviitsiks.
Aga paraku oli just arreteeritud tuntud budoloog Dandaron ja tembeldatud sektiloojaks ning asutud ka kohaliku datsaani nii-öelda muuseumiks tegema. Nii ei olnud kohalikul hambo-mambo laamal meelevalda õpilasi võtta, sest neil polnud seminari. Laama laiutas käsi ja ütles, et teab eestlaste budismihuvi küll ja olevat Birmas kohtunud ka vend Vahindraga, kes teadupärast budistlikuks pühakuks – bodhisattvaks kuulutati.
Pakkusin, et jään siis aednikuks või kelleks tahes. Laama küsis vastu, et mis keeles me õppima hakkame. “Kuidas mis keeles?”, ei saanud ma aru. Vene keeles ikka.
“Vene keeles ei saa”, ütles laama. Hiljem taipasin, et nad ei olnud okupandi keelt vastu võtnud. Ütlesin siis, et sanskritis. “Proovime”, ütles laama.
Aga kui mu sanskriti oskust – no hinduismi ja budismi põhiterminid, ei muud – kuulis, siis vaid naeratas ja ütles, et ma pean Ulan-Udesse ministri juurde sõitma – neil kandis usuasjade volinik sellist tiitlit; ja ministri “Volga” tuleb mulle kohe järgi.
Seal aga toimus hoopis teatud järeleluuramine Dandaroni ning Mälli asjus, et keda budistidest-budoloogidst veel tunnen, kust olen saanud teavet jne. Ütlesin, et olen ise uurinud, kuigi sain haaratud Masingu omaaegsetest loengutest.
Ütlesin, et RVL-i kaudu on ju kogu kirjandus kättesaadav ja tõepolest olin tellinud budoloogidest nii Rosenbergi kui St?erbatskoid ja veel mitmeid-setmeid asju, sealhulgas isegi integraaljooga loojat Aurobindo Go?hi.
Lubati siis saata Mongooliasse õppima – kui hea poiss olen ja ilusti Tallinna tagasi lähen. Isegi rongipilet telliti, sest Transsiberi ekspressile oli suvel Baikali kandis raske peale saada.
Rongile läksin küll, aga mõneks ajaks jäingi Venemaa avarustesse seiklema.
MIDA ÜTLES MASING 30 AASTAT TAGASI
Rännakuilt naastes kirjutasin Masingule, et elu, oh häda, on mõttetu ja absurdne. Masing vastas:
“Põhiõnnetus kõigil selliseil absurdsusarutlusil on: kui maailmas (inimkonnas) on absurdne kõik, siis ilmtingimata peab olema absurdne ka see olend, kes leiab, et nõnda on ning ka kõik tema arutlused. Teisisõnu: absurdne on kannatada absurdsuse pärast.
Selle vastu võib nyyd väita, et on olemas mingi MINA, kes heidetud organismi ja maailma tunnetama kõige selle mõttetust. Kuid siit järgneks ythlasi, et see MINA on juba kohustatud kannatama, sest muidu teda polekski keegi paisanud siia. Tõrkumine karistusekandmise vastu siis aga on mõttetu või veelgi halvemini – seegi tõrkumine on ette nähtud erilise karistusena sellele MINAle.
Et kogu selline ja taoline arutlemine mu meelest läheb ummikusse, siis on lihtsam öelda, et iseendast ei ole maailm ega inimkond absurdne. Igat nähet saab moonutada ja väänata, võib rikkuda kuistahes, aga see ei loe nähte kohta midagi. Ning kui vaadelda, miks siis maailma/inimkonda väidetakse absurdseks, siis ometi vaid igimuistsel põhjusel: mina ei seisa igavesti noor ja energiline, mina pean surema –
sellest järgneb, et kõik on absurdne.
Kuid sellest ei järgne üldse mitte midagi või vastupidist. Sest tõenäoliselt “mind” ei olekski maailmas tunnistamas maailma absurdseks, kui esivanemad mistahes sajandist oleksid elu praegugi vägevad hipilikud löömavennad.
Lugu on ju nõnda: kui inimene väidab/usub, et tema MINA on tähtsam/olulisem eelnenud põlvede MINAdest, siis ta peaks tunnistama ka, et tulevate MINAd on tähtsamad tema omast.
Mu meelest on vastuseks siin: “tähtis” on väär sõna millisetahes MINA kohta, “mõttekas” või “absurdne” samuti. Need võivad kehtida ainult toimingute kohta, kui neid hinnata mingisuguse aksioloogiasüsteemi alusel. Kuid aksioloogiasüsteemidel ei ole väärtust iseendast.
Ainus tõesti tähtis/oluline inimeses/inimesele on see, et ta võib maailma/inimkonda näha, kirjeldada väga mitmel kombel. On inimesi, kelle maailm koosneb ainuüksi “vestluste läbiviimisest”, dotseerimisest, käsutamisest jne. Teisele võivad ainuolulised olla puud/taimed. Ja inimene näib olevat ainus olend, kellel on võime vahetada neid vaatlemisviise ja seega ühtlasi – maailmakirjeldusi.
Igale asjale/nähtusele on ehk sadakond kirjeldust (iga keel kuidagi erineb teisest juba) ja inimese tõeliseks vabaduseks (või kohustuseks?) on võime vahetada neid. Ta ei tohi sisendada endale ainult ühtainsat ega tarduda sellesse.
Piltlikult öeldult: ta kasutada on erinevad suurendavad ja erinevaid kvaliteete ilmutavad mikroskoobid ja teleskoobid. Ta ei ole kohustatud ega tohi kasutada ühtainust neist ega tohi seda yhtainsat kuulutada absoluutseks, õigeks, mõttekaks jne. Ei tohi neid ka hooletult pilduda laiali ja nõuda absoluutselt õiget, sest just sellist ei ole olemas. (Loomadele ehk on?)
Olete palju näinud vaeva, kyllap – paraku – näete veel. Kui aga kõiki probleeme katsute, olgu või hetketi, silmitseda tesiti, siis ehk ometi leidub Teile midagi muud. Teil on ju aega kyllalt “vahetada” objektiive/okulaare, vaatlemisnurki, olla rõõmus ja tänulik. Et yksi kogetav asi/nähe ei ole selgelt ja kindlat yhemõtteline inimesele.
Teile tervist ja Jumala abi soovides, sest inimene ei saa juhtida teist inimest.
+Uku Masing+
16. juulil 1975.