Küllap on igaüks saanud kirju mõnest Aafrika riigist, mis pakuvad teie arvele suurt rahasummat selle eest, et saatja saaks oma ebastabiilsest riigist või aktsiatehingutele ebasoodsast olukorrast välja viia 47,5 või 23,5 jne. miljonit dollarit.
SUURUSELT VIIES MAJANDUSHARU NIGEERIAS
Niisuguste kirjade autorid teevad näo, et tegemist on professionaalsete ärimeestega, kes ainult vajavad erapooletut eraisikut, kelle pangaarvele “loodava fondi raha” paigutada; et aga nii suurt dollariarvet üldse avada, siis peab nn. “Nigeeria petukirja” ohver tasuma eelnevalt kas advokaadi-, litsentsi-, kulleriteenuse-, audiitori- või akommodatsioonitasu mõnekümne tuhande dollari ulatuses. Pole ka raske ära arvata, kuhu kaob suure summa pakkuja pärast sel kombel õnge langemist. Ta “haihtub” kohe, kui ohvrilt on raha laekunud.
Seesugused rahvusvahelised petuskeemid on Nigeerias suuruselt neljas või viies tööstusharu riigis. Probleemi ülemaailmsest tõsidusest annavad tunnistust instantsid, kes läbi aegade on sellega tegelenud: ÜRO peasekretär Kofi Annan, rahvusvahelise inimõigusteorganisatsiooni peasekretär Pierre Sane, inimõiguste ülemvolinik ÜROs Mary Robinson, Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni harukontorid eri riikides jpt. Nigeeria kriminaalkoodeksi rahvusvahelist kelmust käsitleva 419. paragrahvi järgi nime saanud 419 Coalition on pakkunud välja fantastilise arvu: Nigeeria 135-miljonilisest elanikkonnast võib tervelt 13 miljonit olla vähemal või rohkemal määral petuskeemides osaline, enamus küll Lagoses ja selle ümbruses.
VÄIKE BODIEL
Äripäev jt. väljaanded on uurinud nende probleemide majanduslikku tausta, meie aga vaatleme asja läbi kirjanduse ja kultuuri. Kui nüüd võrdleme neid alasid, kust tulnud petturneegrid, Orjaranniku aladega, saame ju noodsamad riigid, kust ähvardus lähtub: Senegal, Sierra-Leone, Burkina Faso, Nigeeria, Gabon. On ka väiksemaid tegijaid, nagu Togo, kus on küll mõnusad hotellid saabuja jaoks, kuid kus oma rahale järele tulnu võib kergemini kuuli kuklasse saada. Sealt, Orjarannikult lähtusid 17-19. sajandini Ameerikasse ja mujale viidud orjad ja sealt lähtub nüüd ka 419 Scam.
Väärib märkimist, et äärmiselt madala sisemajanduse koguproduktiga maades nagu Lesotho, Zimbabwe või Ghana kodanikud petuskeemides peaaegu ei osale. Mis sa siin osaled, kui inimesed ei oska kirjutadagi (Nigeerias on kirjaoskuse protsent Aafrika mastaabis siiski suhteliselt kõrge)!
Ghanas ütlevad petturneegrid potentsiaalsele “oma summade” järgi saabujale: “Tere tulemast päikeselisse ja külalislahkesse Ghanasse!” Senegali puhul tuleb aga kohe meelde üle maailma kuulsaks saanud jänesemõistulugu “Väike Bodiel”, kus ainult ema kõhu taga parasiteerinud loomale andis suur maailm “käpaga kõrva äärde”.
KÜMME KÄSKU PETTURNEEGRILE
Kümme käsku kirju laiali saatvale petturneegrile on internetist palju läbi jooksnud, sellepärast peatume siin vaid mõnel olulisel. Kirjuta AINULT SUURTE TÄHTEDEGA. Sa pead kirjutama, et töötad (või sul on sidemeid) pangas ning su nimi olgu anglosaksi perekonnanimi + mõni aafrika nimi, näiteks Smith Chikuage või Nelson Tutulutu. Jäta meelde, et nime ette tuleks kirjutada Dr. Nimeta kõiki adressaate sõpradeks, püüa kaudset kasu lõigata mõnest konkreetsest õnnetusest, näiteks Johannesburgi lennuki lend A827 purunemisest Keenias etc. Tavaliselt on sinu lähisugulane mõni Nigeeria kindral / tippärimees.
Kogu see nali läheb tegelikult ajas kaugele tagasi. Juured on sügaval Orjaranniku läbipaistvas vees. Petturneegrite stoori räägib musta mehe soovist omada firmat, tõmmata selle uksel oma aias piipu nagu leinamärki kandev Jänkuonu ja kanda kukesulega kübarat. Veidi meenutavad need teemad ka neegrikometi teemasid, millest olen kirjutanud (“Neegrikometi kuldsed päevad”, KesKus dets. 2001).
LAUL KÄIS SINNA JUURDE
Vaadelgem järgmist, pärast orjuse kaotamist suuliselt allikalt kirja pandud teksti: “Virginias oli kord Must Massa – tubli miis, ja töötas end ülesse. Palju orje oli tal ja need töötasivad temale. Laul käis sinna juurde.” (Tegelikult see isand nii väga “must” ei olnudki; see asjaolu käis küll rohkem neegri ettekujutuse juurde.)
Selles tekstis märgib markeering laia lopsakat neegrislängi. Tegelased, kellest seal jutt, olid naeruväärsuseni ebausklikud. Kristlik kultuur tungis neile lainena peale ja erinevalt meist, kes me võtsime ristiusu vastu kindla maa pinnal, pidid nemad Jeesuse armuõpetusega tutvust tegema orjalaeval ja hiljem kinnistes istandustes.
Kuid suurte rahadega olid neegreorjad kokku puutunud juba varemgi. 19. sajandi alguses Lõuna-Carolinas toimunu oli kaasaegse neegripettuse mõnusaks eelmänguks:
“Me an’ some white men went to hunt hidden treasur’ one nite. We dug ’til we had it up outer de groun’. Den com’ a wil’ cat wid horns on his head. De white men run. I stay. Atter w’ile dey all com’ back. Den dey say ‘Les lef’ dis place.’ We lef’. It was dere do – de treasur’. Some mo’ people com’ an’ got it. Dere was nine thousan’ dollar.”
Seda suurepärast teksti võiks tõlkida umbes nii: “Mina koos mõne valge mehega läksime ühel ööl peitevara välja kaevama. Kaevasime, kuni ta lõpuks välja saime. Siis tuli metskass, kes kandis sarvi. Valged mehed jook sid minema. Mina jäin sinna. Natukese aja pärast tulid kõik tagasi. Siis ütlesid nemad: “Jätame selle paiga maha.” Meie jätsime. Seal ta oligi – aare. Mõned mu mehed tulid seda hiljem ära tooma. Seal oli 9000 dollarit.”
JÄRELDUSED
Niipalju siis kultuuripsühholoogilistest aspektidest. Peaks küll kinnitama, et see 9000 dollarit oli niggeril nagu maast leitud. Praegu teenivad Aafrika neegrid lollide pealt suhteliselt sama palju. Kümmekond aastat tagasi leidus ajakirjanduses lugu kellestki USA pensionärist, kes saanud e-kirja ennast pankuriks nimetavalt tegelaselt, kes soovis ühe surnud saksa ärimehe kontolt kantida 14 miljonit dollarit. Pensiokas pidi täitma vaid mõned avalikud paberid ja siis tulu jagama Togo ärimeestega. Iga telefonikõne ja kirja järel tundusid Togo vabariigi ärimehed aina usaldusväärsemad. Aafrikast saabus isegi sakslase surmatunnistus. Kuid asjaajamine Nigeeria pangaga võttis 17 000 dollarit ja kui ohver jõudis kokkulepitud paika, kus miljonid dollarid teda väidetavalt ootasid, selgus, et raha oli kaetud “musta turvapulbriga”, mille eemaldamine võttis 10 000 USD. Ent kahjuks muutus raha pärast “turvapulbri” eemaldamist punaseks, millise kahju likvideerimiseks oli jälle tarvis lahust maksumusega 60 000 dollarit. Praeguseks on lollikese vanuri vara aresti all ja ta ootab kohut. Petturitel aga oli tema raha nagu maast leitud.
Eelnevast järeldasime, et Musta Massa probleem on Aafrikas terav. On tuhandeid pettureid, kes tahavad saada sama rikkaks nagu Hiina keiser.
Ongi jäänud veel rääkida nähtusest nimetusega scammers baiting. Jah, tõepoolest, petturneegreid endidki on julmalt petetud. Kirjadest, mis maruvihased petturneegrid pärast nende tüssamist on Euroopasse saatnud, selguvad uued kultuurikonfliktid.
Näiteks kirjutab mr. Christian Bamba Elevandiluurannikult teda e-kirja teel solvanud tundmatule Euroopa kodanikule (mees esines Vizier Imhotepi nime all, väitis, et elab Egiptuses, on osaliselt mumifitseerunud ja soovitas Bambale Niiluse muda parema erektsiooni saavutamiseks). Bamba aga ei jäänud vastust võlgu ja teatas, et valgeid naisi keppida ei tasu, sest neil on niikuinii AIDS. Aga jah, kellel on AIDS tegelikult?
On ka kurvemaid juhtumeid. Vaatleme siinkohal mõningaid petturneegrite petmise skeeme. Eksperimenteerimine surnud inimestega on üks neist võimalustest. Eks ole see meeldiv isegi petturneegrile, kui talle kirjutab Oliver Cromwell või Alexander Kerensky.
VEEL PETTURNEEGREID
Keegi Soome ametnik sai kirja Nigeeria pangandustegelaselt, kes oli oma nimeks märkinud John Vussi. Talle sai vastatud: “Dear Vusser. Ma olen sellest tehingust väga huvitatud.” Mehed leppisid kokku, et teatud kuupäeval kantakse 20 miljonit soome ametniku pangakontole. Aga soomlane tahtis, et Nigeeria pangaarvel, kuhu ta ise kõigepealt kannaks 2162 dollarit, et miljoniarvet üldse avada, oleks salasõnaks OLEN KUSIPAA. Ja tekstiküsimus ning selle vastus elektronpangas oleks samuti OLEN KUSIPAA. Nende sõnadega pidi algama iga kiri ja kui nad pidid minema ühele Euroopa lennuväljale kohtuma, siis pidi Vusser kandma käes plakatit sõnadega OLEN KUSIPAA.
Keegi teine soomlane tahtis oma töökaaslaste ees kangelast mängida sellega, et lollitas talle Nigeeriast kirjutavat ja “ärilisi tehinguid” pakkuvat Sunny Abachat, kes väidetavalt kindrali poeg. Abacha tahtnud taas oma ripakil varandust turvalisele “Euroopa arvele” kantida. Soomlane vastas, et ta on Joeroero Brummbär, rahvusvahelise tähelaeva kapten, mis kurseerib “maade lähedal”. Abacha nimi on Nigeerias ja üldse Aafrikas muide väga kurikuulus, see oleks sama, kui keegi kirjutaks tuttavatele kirju “venelase Beria” nime all. Neeger Abacha paistis silma erakordse rumalusega. Ta oli nii visa ja loll, et ei visanud kirjavahetust nurka isegi siis, kui Joeoero mainis talle tundmatuid planeete, kuhu tema tähelaev kunagi aastate pärast peaks jõudma. Kui Abacha käinud Lagose advokaatidega rääkimas, öelnud need talle, et nii suure fondiarve avamiseks peaks Joeoero kõigepealt ise arvele panema 5000 eurot.
Kuna raha oli eurodes, otsustasid mehed kohtuda turvalises Amsterdamis. Joero ei saanud oma laevalt teadagi ära tulla ja nii ta siis kirjutas, et saadab Amsterdami lennuväljale neegriga kohtuma oma advokaadi, kelle nimeks Otan Poskeen (“võtan suhu” soome keeles). Et Otan Poskeen tooks justkui need 5000 EUR ära. Mees pidi tulema Helsinki-Oslo-Amsterdami lennukiga, mis soomlasi täis ja Abacha pidi seisma selle lennuki vastas, käes suurte tähtedega silt OTAN POSKEEN. Võime siis kujutada rõõmsat elevust, mis aerodroomil sellise neegri ümber valitses. Põhjamaa pojad said palju naerda ja nii meiegi.
