Ernst Jõesaar on tänini enamusele eesti kunsti sõpradest peaaegu tundmatu autor. Seda muidugi teenimatult: just tema otsustas ühena esimestest väliseesti kultuuriruumis töötanud eesti kunstnikest saata oma loomingu paremiku kodumaale.
Võimalik, et selline otsus jäi suuremale osale eesti eksiilkogukonnast sel ajal mõistetamatuks. Ent 1979 jõudis tema looming tõepoolest kodumaale ja Eesti Kunstimuuseumi korraldatud isikunäitus Kadrioru lossis aastal 1980 oli Jõesaare teoste esimene laiem tutvustus Teise maailmasõja järgses okupeeritud Eestis. Ernst Jõesaar suri 10. novembril 1985. aastal Stockholmis. Vastavalt kunstniku soovile on tema ja ta abikaasa Renate urnid maetud Puhja kalmistule perekonna rahulasse. Mälestusnäitus korraldati Tartu kunstimuuseumis aastal 1988.
Õpiaastad ja loomeperiood Tartus aastatel 1924-1944
Ernst Jõesaar sündis Tartumaal Suure-Konguta vallas talunikust peentisleri perekonnas 18. juulil 1905. aastal. 1924 asus ta õppima Tartus kunstikoolis Pallas ning alles 1927. aastal lõpetas samas linnas õhtugümnaasiumi. Ta lõpetas Pallase täieliku kursuse kümnendas lennus 1933. Esmaesinemine sai teoks Tallinnas 1932. aastal Kujutavate Kunstnike Sihtkapitali Valitsuse kunsti aastanäitusel ning järgmisel aastal astus ta Eesti Kujutavate Kunstnike Keskühingu liikmeks.
Jõesaare loomelaad haakus õnnestunult kolmekümnendatel aastatel Euroopas üldiselt levinud suunitlustega ja tema tugevuseks oli mitmete materjalide oskuslik kasutamine. Toonane kriitika tunnustas tema teoste dekoratiivset üldmõju ja äärmist lihtsust. Eesti skulptuuris on unikaalsed Jõesaare loodud statuetid meie kultuuritegelastest. Samasse perioodi kuuluvad veel mitmed õnnestunud pead ning figuurikompositsioonid. Aastal 1934 võitis ta Tallinna Kunstihoone fassaadi skulptuuride konkursi, neid küll paraku ei teostatud. 1936. aastal tunnustati Jõesaare loomingut Eesti esimese kunstipreemiaga. Teise maailmasõja eel teostas ta hauamonumente Tartu Maarja ja Pauluse kalmistul. Ta jõudis luua kaks Vabadussõja monumenti: kapten Irve monumendi Lätimaal (1937) ja Kehra monumendi (1939).
Tema teos “Põllutöö” (mida on nimetatud ka “Naine sirbiga”, 1937) oli üks eesti kunstnike kolmest skulptuurist, mis olid 1937. aastal eksponeeritud Balti paviljonis Pariisi maailmanäitusel ning pälvis tunnustusena diplome d’honneure’i ehk audiplomi, mis oli astmelt teine tunnustus viiest võimalikust.
Pagulusaastad Rootsis 1944-1985
1944. aastal koos abikaasaga Rootsi Kuningriiki emigreerudes kaotas ta nii skulptori töökeskkonna, tellijad kui ka toetava kodumaise elumaailma. Vaid vähesed eksiili rännanud eesti skulptoritest suutsid võõrsil end erialaselt teostada, ent Jõesaar jätkas kujurina raskete olude kiuste. Ta pidi igapäevase leiva teenimiseks töötama algul kiviraidurina ja hiljem konservaatorina Rootsi muuseumides. Perioodil 1955-1970 oli ta Rootsi Loodusteaduslikus Riigimuuseumis ning seejärel 1970-1972 Stockholmi Meremuuseumi muuseumlaeva Wasa konservaator. Ometi suutis ta rajada võõrsil arvestatava kunstnikukarjääri. Paguluses võttis Jõesaar osa kõigist suurematest eesti ja Balti kunsti näitustest, esinedes nii Liljevalchsi Kunstihoones (1946), Uppsalas (1954), Stockholmi Eesti Majas (1958) kui ka Svea galeriis (1963). Tema isikunäitused aastatel 1973, 1975 ja 1978 toimusid Eesti Majas.
Ernst Jõesaar skulptorina
Rootsi aastatel muutus kunstniku looming olemuslikult. Mitmed välisreisid ja Rootsi pealinna aktiivne kunstielu tõid Jõesaare loomingusse mõjutusi 20. sajandi esimese poole euroopaliku modernismi suurtelt meistritelt. Professor Sten Karling on näinud nimeka rootsi skulptori Bror Hjorthi (1894-1968) ekspressiivse loomingu mõjutusi. Mõningad motiivid ja valdavalt traagiline tunnetus viitavad sõjajärgses Euroopas kõrgelt hinnatud kunstniku ja kirjaniku Ernst Barlachi (1870-1938) vaimsetele mõjudele. Teiselt poolt võib öelda, et Jõesaare looming on olnud erakordselt iseseisev. Sõjajärgseil aastakümneil loodud teoseid saab vaadelda kahe erineva suure grupina. Esimesse kuuluvad kaasaegse pagulaskonna psühholoogilised portreed, kõrgetasemeline vabalooming sisaldab sümbolistlikke motiive antiikmütoloogiast ja allusioone piiblitemaatikale.
Skulptuuride kõrval on Jõesaar loonud rea modernistliku kujundikeelega reljeefe, mille taolisi pole kogu eesti skulptuuris. Arvuka figuuriplastika ja reljeefide teemad liiguvad suurtes üldinimlikult mõistetavates tundeseisundites. Ekspressiivset, mitmete Vahemere maade kultuuri elementidega, ent karget stilisatsiooni näeme enamikus tolle ajajärgu teostes. Skulptori isikupärasest signatuurist selgeminigi reedab autori vaid talle omane maaliline tuhmkuldne patineering. Mõningad kipsreljeefid on kaetud lehtkulla kihiga.
Ernst Jõesaare muu vabalooming
Helged, kerge pastelse värvikultuuriga maalid toovad vaatajani kunstniku rõõmu nii Rootsi põhjamaisest kui ka reisidel kogetud vahemerelisest looduselamusest. Eriti tundlikult on maalitud väikeseformaadilised kerged abstraktsioonid, kus maalipinnale on jäädvustatud meeleolukas värvi- ja valguselamus. Sümbolistlikel figuurikompositsioonidel avaldub Ernst Jõesaare kunstnikuisiksuse elurõõmsam pool ja tema elu saatnud muusika-armastus.
Renate Jõesaare stipendiumifond
1984. aastal asutati Ernst Jõesaare (1905-1985) testamendi alusel Eesti Kultuuri Koondise juurde Stockholmis Renate Jõesaare stipendiumifond, mille eesmärk oli anda kord aastas stipendium ühele eesti rahvusest isikule, kes on tegev kujutava kunsti alal. Ernst Jõesaare abikaasa Renate (1907-1976) oli kunstnik Adamson-Ericu noorem õde. Ta õppis Pallase kunstikoolis maalikunsti, aga ei teostanud end kunstnikuna.
2001. aastast on Renate Jõesaare stipendiumifond üle toodud Sihtasutuse Eesti Rahvuskultuuri Fond juurde.