MULA JA MUNA: KesKus’i puhutine kolumnist Toivo Paavle sukeldub kanade ja inimeste iseäralikku maailma, kust kostab alatasa kaagutamist – on siis muna tulekul või hoopiski mitte.
Küllap igaüks teab sõna ja tegu seostavat võrdlust kaagutamise ning munemisega. Kanadel on reegliks, et esmalt ta muneb ja seejärel informeerib maailma oma toimingu edukast lõpetamisest. Poleks ka hullu, kui see toimuks vastupidises järjekorras. Inimeste maailmas on lugu hägusem ja võimalusi rohkem: tihti juhtub, et kogu protsess vaid kaagutamisega piirdubki või siis hõisatakse võõra muna juures. Need variandid toovad silme ette pildi kanast, kes ealiste iseärasuste tõttu enam munatoodangut ei anna, aga laulu laseb edasi. Kaua ta niisama kaagutada ei saa – peagi saabub trööstitu lõpp supipotis.
Looduse krooni traagiline saatus
Looduse krooni nii traagiline saatus ei oota, hoopis vastupidi. Tühja kaagutamise analoog inimhäälitsuste spektris on mula või möla, mida sageli poliitikategemiseks kutsutakse. Sealjuures on iseloomulik, et kes rohkem nokka liigutab, tõuseb kõrgemale õrrele. Munade või muude resultaatide reaalset olemasolu ja autorsust ei vaevu publik, kas laiskusest või lollusest, kriitiliselt hindama.
Vale on väita, et kogu poliitika on alati ja kõikjal üks läbinisti mõttetu ja mäda värk. Küll aga on veider kuulda mõne venna plära oma maailmavaatelistest ideaalidest enne vallavolikogu valimisi. Meenutame, et ka Tallinn on seaduse silmis vaid üks Harjumaa vald. Poliitika mõiste on ühtviisi täis lasknud nii müüdavate kommunaalpoliitikute kari kui ka segaseks läinud funktsionäärid, kelle jaoks partei näib olevat parem kui seks. Seetõttu ka hala, et rahvas on poliitikast võõrdunud.
Kõrvalepõige Paunvere maile
Põikame korraks Paunvere maile. Kuigi Toots oma tolategemiste ja tükatise venelembusega sobiks praegusesse EKRE-sse ning Tõnisson oma tuima olekuga ehk kunagisse Rahvaliitu või tänasesse Isamaasse, ei kahtlusta vist keegi, et Paunvere vallavolikogu mingi erakondliku kiusu tõttu Jorh Aadnieli asunikutalust ilma jättis.
Erinevalt tänasest ei aidanud Kiirt seal ka korruptsioonihõngulised eeltoimingud ega hilisem kitumine Toompeal. Jorhi ebaõnne taga oli ikka vaid kohalike olusid hästi tundvate talumeeste veendumus, et rätsepast ei saa asjalikku põllumeest.
Sellised on ammu unustatud kombed. Nüüd paneb vaat et igas kolkakülas, rääkimata pealinnast, asjad paika erakondlik tarkus. Olen kunagi kuulnud üht Tallinna linnaosavanemat kelkimas, et tema sai oma ametiposti vaid nädal pärast truudusevannet Keskerakonnale. Mis sest, et süllekukkunud vürstiriik oli talle võõras. Ja ka sellest, et praeguse võimu jätkumisel tuleb tal peagi oma visiitkaardi uhke tiitel asendada millegi teeninduspunkti juhataja või majavalitseja taolisega.
Oluline on õiges võtmes kaagutada, mille eest siis konkurentsivõimelise palk koos kohustusliku kalõmmiga parteikassasse.
Võõra muna juures kaagutamine
Kunagine kana kokutamise taoline “tehtud, tehtud, tehtud” jõudis rahvaluulesse ja taas on käes aeg valimiseelsest logorröast ja askeldamistest üht-teist tulevaste anekdootide tarvis talletada.
Näitena paljudest võõra muna juures kaagutamistest võib tuua mitmeid kaagalaule, kus erakonnad iga elementaarse asja enda arvele kaagutada tahavad: kes päästab Eestit, kelle käsi on kindel, kes tagab ainsana julgeoleku, kes keerab lahti kraani, mille kaudu hakkab nagu Jägala juga kohisema õpetajate palk, alampalk, keskmine palk jne, kes keerab kinni teise kraani, mis viib miljoneid Eesti Energia vannituppa ja kõike muud seesugust.
Leidub ohmusid, kes selliseid üldsõnalisi laulukesi nagu püha tõde usuvad. Laulukesi, mis kõlavad kui kangelaseeposed, kus tagatakse eesti rahvale igavene jõukus ja vabadus. Usuvad muudki – kuni selleni välja, et meie igapäevase leiva annab meile peaminister, linnapea, opositsioonierakonna juht või iga kandidaat isiklikult.
Vastasleeri “antikristused” aga produtseerivad vaid mädamune alates õitsva kolhoosikorra hävitamisest ja globaalsest majanduskriisist kuni penskarite tengelpunga kallale minekuni – ega siis kaagutamine eetris ometi valeta.
Tänased komsomoliaktivistid
Iidne tõde ütleb, et pole midagi uut siin päikese all. Seepärast ei maksa imestada, kuidas osa tänaseid noori “poliitikuid” kunagisi komsomoliaktiviste meenutavad: sama vurhv, sarnane kõnepruuk ja ühtmoodi mängud. Täielik déjà-vu.
Ise nad seda muidugi ei adu, sest ajal, mil võis kohata elusat komsomolkust oma naturaalses elemendis, ei eksisteerinud komnoorte tänased kloonid veel isegi mitte spermatosoididena. Aga võimalik ka, et eeskujuks on hoopis kaasaegsed, juba toolikese taguotsa alla saanud juhmardid. Kokkuvõttes teeb sama välja.
