Lugesin – nagu paljud meist – Raimond Kaljulaiu avaldust, milles ta edastab oma piimaisa Savisaare mõtteid skandaali tekitanud Moskva-visiidi asjus. Savisaar teatavasti ei suhtle ise enam kellegagi peale oma perekonna, mistõttu väimees Raimondil on käed-jalad tööd täis. Avalduses ütleb Raimond, et Edgar väliskomisjoni aru andma ei lähe, küll aga on tal pahameel kutsuda komisjon enda juurde vaibale.

Savisaare arust käib niisiis riigi välispoliitika läbi munitsipaaltasandi – nagu osutas tabavalt Rein Lang. Ühesõnaga, kuna Tallinn on Eesti pealinn, on kogu ülejäänud Eesti Tallinna eeslinn ja jokk. Savisaarluse seisukohalt ilmselt ka Moskva kauge ja mõttetu linnaosa.

Selle koha peal ütles mulle üks Eesti suure ajalehe arvamustoimetaja, et see oli hetk, mil ta oletas, et tema juhe on läbi kärsanud. “Kas ma olen lolliks läinud, kas ma loen valesti või kas on BNS eksinud”, karjus ta, naiivne helk silmis kilamas. Terve mõistus lihtsalt keeldub sellist ülbust uskumast.

Tõepoolest, vähe sellest. Savisaar lasi lahti Vitsuti, kes kamandas siiani linna raha. Nüüd kamandab linna raha Savisaar ise. Ühesõnaga, taadil õnnestus veel üks kontrollkraan kinni keerata. Eelarve ja selle saatuse peale ei taha enam mõeldagi.

Kui ma mõtlen linna koguvõlgade ja Edgari täiesti süüdimatu (või kuritahtliku) juhtimisstiili peale, hakkab siinkohal lihtsalt halb. See mees ehitab endale ja oma perekonnale feodaalriiki. Demokraatia on siin jõuetu, sealne märgija käitumissüsteem ei luba hulluks läinud inimest lihtsalt ametist kõrvaldada. Maha lasta ka ei lubata. Ja niimoodi probleem aina süveneb ja süveneb.

Kallid inimesed. Viimane aeg on ennast kokku võtta ja teha endale ja üksteisele selgeks, et selle mehe koht on esimeses ettejuhtuvas ajaloo prügikastis. Meie toimetaja Rando Tooming mõtiskleb hetkel teise laua taga: “Kõik teavad ammu, mis mees see Savisaar on. Kõik teavad ammu, millega ta tegeleb. Ometi ei ole ära keeranud vanamehe jaoks ühtegi sanktsiooni”.

Nii ongi. Hakka või mõtlema nagu respublikaanid: demokraatia imeb.