Poolreiljan, kes on alati peksnud vastu rinda ja pasundanud eestlaste puhtast meelest, ajas äkki mingit täielikku limukajuttu, mil oli ainus sõnum: rahvakari on pätikari. Eesmärgiga teatada: selliste tõbtrastega e-valimisi korraldada ei anna.
Milles asi? Tegelikult on e-valimised igati hea mõte, arvestades eriti meie madalat valijaprotsenti ning noorema, internetiga sinasõprust pidava valijaskonna ignorantsust. Projekti on ette valmistatud juba kurat teab kui kaua, võiks asja kord ometi ära teha. Okei, paljud, kes saaksid ID kaardiga hääletada, ei tea praegu oma kaardi pin-koodi jne, mistap spekuleeritakse, et protsent jääb niivõrd tühiseks, et sellest kujuneb vaid järjekordne marginaalne raiskamisprojekt.
Ent. Res Publica tegi täiesti mõistliku ettepaneku hääletada internetipanga kaudu. Miks mitte? Internetipanka kasutab iga jumala päev kümneid tuhandeid inimesi, see asi on kõigil käpas. Ometi läks selle loogilise ettepaneku peale solk keema.
Kõigepealt muidugi noor kangelane, endale ise ukraina vabadusvõitleja oreooli külge mõelnud Silver Meikar: internetipank pole piisavalt turvaline. No igaüks, kes asjasse vähegi süüvib, saab aru, et Silveri jutt ei pea vett. Kardetavasti tuleks internetipanga apsakate pärast tunduvalt suurem jama, kui valimishääle tõttu (mõelge ise, ikkagi raha).
Siis aga jõudiski kätte eespool kirjeldatud tõe – hetk, mil Riigikogu pulti astus Poolreiljan ja kukkus sõna otseses mõttes mölisema. Rahvas võltsib, valetab ja petab, usaldada saab ainult paberit ja puust valimiskasti.
Miks selline etteaste?
Eks ikka seepärast, et uue koalitsiooni pidurerakonnad Rahvaliit ja Keskerakond kardavad e-valimisi nagu tuld. E-valimised – eriti kui need teha pangapõhiseks, mis hõlbustaks hääletamist – tähendaks neile kahele sektile lämbumissurma. Mõlema sekti praegused põhivalijad on nimelt siiani arvamusel, et arvutist saab särtsu ja kebivad igal juhul jaoskonda. Netihääletus oleks võimalus teisele põlvkonnale, selle seas aga keskil ja kolhoosimeestel toetajaid pole. Nii et – kaotus.
Mul tuleb meelde: kui Riigikontroll tahtis sekkuda vallavalitsuste tegemistesse, et saada aru, mis kurat seal toimub, ajas Reiljan kaela õieli, pintsaku lahti ning tormas platsile väitega, et maal korruptsiooni ei ole ja Riigikontroll ainult solvab kodanikke.
Nüüd aga seletas loll Poolvend, et korruptioonioht maal on netihääletuse jaoks liiga suur ja üldse, kedagi ei või usaldada.
Kokkuvõte: Reiljan on ikka ilge ja libe tõbras küll.
Ainuke hea asi, et oma vasturääkiva limase mölaga näitab ta iseendale koha kätte ning maalib sitaga seinale oma näopildi.
Milline on siis Reiljani nägu?
Head inimesed, Reiljanil ei ole nägu. Teda ei ole võimalik ära tunda. Üks jutt kasvab teisega kokku, sinine lõimub punasega, juukseid võib pidada habemeks, käsi jalgadeks ning kõrvu parimal juhul ninaks.
See mees on sült ja sülti ei maksa kunagi usaldada.
Sestap – pangem rõhku e-hääletusele, et sült enam kunagi Riigikokku kallerdama ei pääseks.