ÜKS ÄGEDAMAID LINATEOSEID SEL AASTAL: Tristan Priimägi võttis ennast kokku ja veetis kuus tundi Miguel Gomese filmiga „Araabia ööd“, mida saab näha kinos Sõprus.
„1001 ööd“on Araabia muinasjuttude kogum, mille tekstid muutuvad, ent raam on alati sama: neid lugusid räägib vesiiri tütar Šeherezade valitseja Shahryārile, lükkamaks edasi viimase vältimatut tüdinemist naisest ja tema hukkamist. Šeherezadel oli hukkamiseni aega vaid üks öö, mistõttu pidi ta valitseja eksitama räägitavasse loosse kui labürinti, et see teda ka järgmisel ööl kuulata tahaks ja tüdruk seeläbi veel elada saaks. Šeherezade kihiline ja põimlev jutustus kestis kokku 1001 ööd, mille järgi on kogumik saanud ka oma nime.
Portugali filmitegija Miguel Gomes kinnitab oma ambitsioonika (tagasihoidlikult öeldes, film kestab kokku üle kuue tunni) projekti alguses, et on laenanud Araabia muinasjutukogumikult nime ja struktuuri, ent mitte lugusid. Seega on tõlkena ehk isegi tõesti täpsem „Araabia lood“, mis viitab pigem teatud loojutustamise viisile kui konkreetsele raamatule.
Enesekaemuslikus sissejuhatuses filmile astub Gomes ka ise üles, sõnades filmi kahele liinile viidates ühes episoodis: „Ilmselt on herilaste hävitamise ja laevatehase sulgemise vahel seos, aga ma olen selleks liiga loll, et seda täpselt selgitada. Abstraktsionismid panevad mul pea pööritama.“ Ainult laisk vaataja jätaks seoste otsimise seepeale sinnapaika. Gomese silmipööritavat nägu vaadates meenub tahes-tahtmata narri osatäitja keskaegses õukonnas. Narr nägi ja kuulis kõike, aga mängis lolli ja rääkis läbi mõistulugude tõtt neile, kes seda kuulata tahtsid ja oskasid. Ahjaa, narril oli veel üks tore privileeg. Teda ei tohtinud ükskõik kui lõikavate kommentaaride eest süüdi mõista ega karistada.
Rahutu hing
„Araabia ööd“ on jagatud kolme kahetunnisesse episoodi, mis üksteise järel ka Sõpruse kino linale tee leiavad. Ammu see oli, kui eelmine triloogia, Ulrich Seidli „Usk. Lootus. Armastus“ lahkas triptühhi vormis inimhinge nõrkusi. Seidli üsnagi struktuurse (ja ehk austerlasele kohase täpsusega vormistatud) kolmikfilmi vastuseks on Gomesel panna see, milles Ladina- ja Lõuna-Ameerika ning Portugali kultuur on ikka tugev olnud – puhtakujuline maagiline realism. Gomese „inimlikku komöödiat“ vaatavad mõtlikult ja loodetavasti nautides pealt Jorge Luis Borges, Gabriel García Márquez, Alejandro Jodorowsky, Pier Paolo Pasolini, Manoel de Oliveira ja Pedro Costa, igaüks neist nägemas Gomese filmis peegeldust iseendast. Seda nimekirja võiks veel jätkata. Neist igaüht iseloomustab oskus lasta lahti sellest struktuurist, mis meie argipäeva reguleerib iga sekund, minut, tund. Ajast.
Just nimelt aja teenimisega püütakse meis äratada „kohusetunnet“, mille kaudu süsteem saab meid taas orjastada. Milliseks kuupäevaks tuleb maksta võlad Kreekal, mis ajaks esitada gaasiarve Eestis, mis kellast kellani viibida tööl ja mitu minutit tunnis tohib töökaitseseaduse järgi sulgeda silmad ja mõelda hetkeks eimillestki. Gomese filmide struktuur on ajaorjusest prii. Episood võib kesta kümme minutit või siis pool mõnest filmi osast. Ta ei ole end koormanud sümmeetriaga ja on seetõttu oma tabamatuselt ja ettearvamatuselt ühtaegu kohati nii ärritav kui ka vabastav – usun, et enamus meist vaatab filmi jooksul paar korda kella, et mõista, kui kaugel see järjega on. Siin see süsteem eriti ei toimi.
Gomese triloogia põhineb pealtnäha ühel lihtsal ideel: rääkida Šeherezade Araabia-lugusid nüüdisaegses Portugalis. Dokfilmis „Universumi peremehed“ ütles filmi peategelane, Saksa pankur Rainer Voss välja avaliku saladuse, et pankade eesmärk on võtta sihile eurotsooni riigid nõrgemast alates, kõigepealt Kreeka, seejärel Portugal, Itaalia, Hispaania, ja kui järg on Prantsusmaa käes, kukub kaardimaja kokku ja investeeringud viiakse uutele jahimaadele. Gomese „Araabia ööd“ tõukuvad algtiitrite väitel sündmustest Portugalis 2013. aasta augustist 2014. aasta juulini, mil valitsus tutvustas rahvale kriisiolukorras tervet rida kasinusmeetmeid, mis muutsid tuhanded pered laenuvõlglasteks ja jättis inimlikust eluperspektiivist ilma suure osa elanikkonnast. Gomese film astub majanduslikust kasinusest sündiva fantaasiakasinuse vastu ja püüab Araabia (mis oleks selleks sobivam!) kultuuri abiga taaselustada poeesia ja päästa meid argielu mõttetute mikrovõitluste käest, milles on iga tagasilöök potentsiaalselt saatusliku lumepalliefekti tekitaja. Filmi esimene lugu on suurepärase pealkirjaga „Erektsiooniga mehed“, mille tegelaste hulgas ka Euroopa Komisjon, Euroopa keskpank ja rahvusvaheline valuutafond ehk troika, kes ka praegu Kreeka küsimusega seoses läbi ajalehtede pealkirjade kappab.
Tants allegooriaga
Struktuurist lahtilaskmine viib lood hoopis isevärki aladele: esimesena meenub ehk teise filmi „Hüljatu“ (mis on kolmest toonilt ehk kõige kergem) üks episood, mis kannab nime „Kohtuniku pisarad“. Pealtnäha lihtne kohtuprotsess, milles on kohtunik, kohtualune ja süüdistaja, väljub erinevate tunnistajate ilmsikstulekul peagi kontrolli alt ja kaob kuskile lõputute tõlgenduste labürinti. See tundub olevat sobivaks kujundiks päris mitme Euroopat põletava teema osas nagu pagulusküsimus või jällegi Kreeka juhtum, mille kohta tundub küll igal amatööril olevat oma selge nägemus, aga ilmselt on erinevate tegurite kombinatsioone tavaliselt nii palju, et neid ette näha on praktiliselt võimatu.
Kas see on allegooria, hoolimata sellest, et Gomes väidab kohe filmi alguses vastupidist? Meenub kuskilt loetud lause: mõte, mida on võimalik tõlgendada vaid üheselt, pole kunstiks vermimist väärt. Tõsi, sest siis oleks tegemist ju propagandaga. Gomese filmide ühtki mõtet pole lihtne võtta üheselt ja see annabki sellele sedasorti hingamise, mis hoiab pinget ülal kogu filmi jooksul. On teada ainult raam – kasinusmeetmete sotsiaalsed tagajärjed Portugalis – ja retoorika: Araabia muinasjuttude poeetiline kõnepruuk. Kõik muu tuleb juba endal juurde mõelda. Mõnus on see hetk, kui sulle hakkab tunduma, et saad millestki aru. Olge mureta, see läheb varsti üle. „Araabia ööd“ on ühtaegu sügavalt allegooriline, ent samas ka väga lihtne. Ja iga järgnev episood astub reaalsusest ühe sammu kaugemale. Kui algselt oli seos Gomese sotsiaalpoliitilise raamiga ilmsem, siis filmi kulgedes laseb ta sellest tasahilju lahti, jäädes üksnes väga tunnetuslikule konnotatiivsele tasandile. Kolmas episood „Nõiutud“ alustab väga mängulise tooniga, aga hakkab varsti jälgima linnupüüdjate hobi ja tegevust, et tuua ilus paralleel. Niisamuti kui Shahryār tahtis puuris hoida oma Šeherezade’i, et see laulaks talle maailma kaunimaid laule, tahavad ka linnupüüdjad tabada püüdmatut ning püüa puuri ja saada oma valdusse see abstraktne ilu, linnulaul. Aga nagu me sobivalt selles dokumentaalses episoodis näeme, võivad linnud liigse laulmise kätte ka surra.
Argised imed
Imesid veel sünnib, tuleks kokkuvõtteks öelda „Araabia ööde“ kohta. Arusaamatu, kes seda projekti oli nõus finantseerima, ja suurepärane, et seda üht seni käesoleva aasta erakordsemat filmi on võimalik ka kolka-Eestis kinos näha. Inimesed vestlesid Cannes’is sellest filmist meelsasti. Ka siis, kui lõpeb film, jätkuvad lood ja jutud. Ka siis, kui Euroopas lõpuks elekter ära läheb, saame me küünlavalgel üksteisele edasi rääkida seda, kuidas kõlab „metsvintide joovastav koor“.
Suurepärase pealkirjaga lugu on „Erektsiooniga mehed“, mille tegelaste hulgas ka Euroopa Komisjon, Euroopa keskpank ja rahvusvaheline valuutafond.
Suurepärane, et seda üht seni käesoleva aasta erakordsemat filmi on võimalik ka kolka-Eestis kinos näha.
