Muud valikud ei tulnud kellelegi mõttessegi. Nad ütlevad, et nende pildi lõi sassi siis, kui siginesid esimesed teated sõber kekkoneni poolt harrastatud poliitilisest manipuleerimisest, despootlikust võimukasutamisest ja breznevismist. edasine kuulub veel hullemasse valdkonda: kas kekkonen oli KGB agent hüüdnimega timo või jaa või ei? Nad on ajastule isegi nime pannud – kekkoslovakkia. sõnaga, poliitiline ning mentaalne pakt bre?nevismi ja ühe demntse inimese vahel.
teisalt saavad nad “panomies” kekkost austada. jõujooned toonases maailmas – ning soome asetus selles – olid juba paigas. Paigas talve- ja jätkusõjaga, paigas vastuhakuga suurele vennale. Okei. Olidki rasked ajad. Soome riigijuhtide tegevust saatis varjuna külma sõja, LKA agentide, vene julgeoleku ja okupeerimise hirm ning selles leemes keedetud rahvuslik supp? ometi imestasid kõik intellektuaalid, et kekkose müüdi purunemist tuli nii kaua oodata (esimesed tõsised raamatud vahetult enne sajandivahetust). kekkost hakkas jälitama maine kriitika siis, kui ta ise oli juba taevalikes või põrgulikes sfäärides.
aga. austada sai urhot seetõttu, et aegade jooksul (tema aegade jooksul) midagi ei muutunud. soome majandus tiksus ja kasvas. kolkakülad said väikelinnadeks. prügi korjati ära. lastele anti haridust, teed asfalteeriti. sõnaga, oli mis see kekkonen oli, aga riigi mentaliteet oli kangem tema omast. ja kirjanduslik ning ajalooline seisukoht tuleb hiljem. ja soomlased võivad ennast sel teemal surnuks vaielda.
meil, eestis, on teistmoodi ja samamoodi. pean silmas rüütlit. paraku peab nentima, et legendi sellest inimesest ei saa. isegi kui kekkonen soomes ei markeerinud tulevikku, markeeris ta ometi vähemalt olevikku. meie lugupeetav markeerib ainult minevikku. kusjuures ei tee seda oma säraval karismal, vaid on end teadlikuna nukustada lasknud. ja kui mehel näiteks süda vastu ei pea ja ta suvatseb ühel imekaunil päeval kõrvad pea alla asetada, räägivad savisaar ja reiljan meile pikki muinaslugusid, kuidas selleni viis vana-härra üldsuse ja meedia (eriti meedia, sest eesti vasaku jaoks on vaba sõna saatanast!) tagakiusamine. müüdi teine pool, mida näha ei taheta, on tegelikult see, et härra rüütlit kasutatakse ära just tema sõpruskonna poolt. ja sellest on kahju.
kes sa oled?
kas sinust saab legend, keda on võimatu halvaks muukida?
kardan et ei.
ehkki see on sinu enda kätes.
ja oskuses öelda ei.
on sul, lugupeetud president, kellegagi ka rääkida nii, et ilma sa peaksid olema fassaaditäide, poliitik või endine nomenklaturnik? on sul kellegagi peale sinuga manipuleerijate seltskonnaga võimalust ka köögis teed või viina juua?
ajastud on erinevad.
tänaseks hetkeks pole vist soomes alles ühtegi intellektuaali, kes kekkose müüti usuks. Nii saab kunagisest rahvuskangelasest kaheldav objekt.
aga.
kekkonen ei rääkinud iialgi, kuidas ta nõukogude liitu seestpoolt õõnestas. mida sina, mu president, teed. sellest on kahju. aususe mõttes. sest niipalju ausust võiks enda ja teiste vastu olla, et õigel hetkel pea kuklasse ajada ja teatada: minu aeg, minu mentaalsuse aeg on möödas. Teha seda uhkelt, vabalt ning toonis, mis annaks ruumi uutele tulijatele, mitte parteinomenklatuurile, mis annaks ruumi vaba mõttega hingajale. sest legendid sünnivad vaid suurest inimesest.
tagasi algusesse. tänased legendid kekkosest on pigem mitte-väga-positiivsed. millised on legendid sinust, mu sõber?
(p.s. kirjutasin loo väikeste algustähtedega seetõttu, et siin käsiteldavaid inimesi ei suuda ma veel suure tähega kutsuda. sest – lootkem, nagu hüüatas filosoof, et kelleski elab veel kübegi kompromissitust. Ma räägin nende inimestega kaasa.)