Afganistanis käib jälle sõda. Täpsemalt väljendades, täheldatakse ägenenud lahingutegevust. Millal sellel maal on üks sõda lõppenud või teine alanud, seda teab vaid Allah või ajaloogeeniused. Õigupoolest ei olegi see nii tähtis. Erinevad hõimud on seal aastatuhandeid omavahel relvastatult nägelenud, küll karjamaade, karjade või kaubateede pärast.
Kogemus on kogemus
Meid huvitab tänapäev. Pole mõtet arutada, kas Eesti sõjameeste koht on sealses lahingutegevuses või mitte. Arutada võiks seda juhul, kui küsimus oleks sõjategevuse poliitilise eesmärgi kindlakstegemises. Kuna Afganistan on küllalt hea koht, kus meie kaitseväe tuumik saab korraliku lahingukogemuse, siis pole lahinguvälja nimel eriti vahet. Selleks võib olla Iraak, Afganistan, Kosovo või Kihvangaalia. Kogemus kulub igati marjaks ära.
Afganistani kahtlustamine äraspidisuses seondub pigem sündmustega, mis kipuvad seal korduma juba viimased mõnisada aastat. Kõikidel võõrvõimudel, kes on püüdnud seal oma korda luua, on asi luhtunud mornil põhimõttel – mõeldi, et saaks paremini, kuid välja kukkus nagu alati.
Täiesti ajuvaba seis
Tänapäeva seis Afganistanis on suisa eriskummaline. Lääs on kulutanud selle riigi ülesehitamisele koos sõjategevusega sadu miljardeid dollareid, kuid tulemus näib olevat nullilähedane. Jätame kõrvale kõikvõimalikud rahvusvahelised aruanded humanitaar-, majandus- ja poliitolukorra paranemisest riigis. Sõtta mindi ikkagi suuresti selleks, et ohjeldada oopiumikasvatust.
Pöörane raha on ära kulutatud, kuid 80% maailma salaoopiumist tuleb ikkagi Afganistanist. Tagatipuks on muutunud üsna ilmseks, et massiline välismaine majandus- ja toiduabi avardab võimalusi oopiumi külvipinda laiendada ja Talibani rahastada. Kui toitu välismaalt ei tuleks, peaks põlde teravilja all hoidma. Muidu saabuks nälg.
Riik nagu aedik
Paistab, et Afganistani hädad algavad riigi tekke põhimõttest. Riik pole moodustunud mingi keskuse või rahva ümber, vaid riigiks on jäänud lihtsalt see ala, kus välisvõimudel ei ole õnnestunud oma korda kehtestada.
Afganistan on nagu hiiglaslik aedik, kus metsikud hõimud on jäänud taltsutamata. Seepärast on sinna sisse jäänud väga eripalgelisi rahvaid. Kedagi neist ei nimetata oma nimega afgaanideks. Afgaaniks nimetatakse sealkandis hoopis Amudarja ülemjooksul puhuvat tugevat (17-25 m/s) kuuma, kuiva, tolmust edelatuult. Afgaaniks nimetatakse veel rahaühikut. Sageli nimetavad võõrad afgaanideks pu?tu hõime (rahvaid).
Ei mingeid jooni kaardil
Hõimurahvas pu?tud moodustavad riigi suurima rahvusrühma, kuid ikkagi on neid rahvastikust vähem kui pool. Tagatipuks on pealinn Kabul nende asuala läänepiiril. Pu?tude suurim ja elujõulisem osa elab Pakistanis ja nad peavad oma keskuseks Peshawari.
Pakistani piirialade pu?tu hõime ei kontrolli ükski riigivõim. Karjakasvatajate igipõlist vajadust vahetada suve ja talve karjamaid ei saa takistada ükski joon kaardil. Vastasel juhul oleksid need hõimud ammu nälga surnud. Seepärast ei tähenda Afganistani-Pakistani ametlikuks piiriks olev nn Tallenti liin pu?tudele mitte midagi. Pealegi ei tunnista Afganistan tänaseni ametlikult seda piiri.
Kunstlik moodustis
Peale pu?tude on suuremateks Afganistani rahvasteks paikse eluviisiga farsid (tad?ikid), kes räägivad uusiraani keelt. Samuti hesaarid, kes on viimastele keeleliselt lähedased. Riigi piirialadel elavad veel belut?id (lõunas), türkmeenid ja usbekid (põhjas). Kui ketserlikult mõelda, siis võib-olla oleks maailm rahulikum, kui pu?tud saaksid oma riigi, keskusega Peshawaris. Farsid ja hesaarid ühendataks Tad?ikistani või Iraaniga. Türkmeenid Türkmenistaniga ja usbekid Usbekistaniga.
Paraku nõuaks nimetatud kava Pakistani (täpsemalt Lääne-Pakistani) laialisaatmist.
Tegemist on samuti üsnagi kunstliku riikliku moodustisega, mille lagunemine algas juba tekkimisel. Tuumariik Pakistani tulevik on samuti üsna ähmane. Paraku on see juba teine lugu.