Islamimaailm käärib. Meieni jõuavad vaid selle välised ilmingud, mis segavad läänemaailma rahulikult elada. Sisuliseks probleemiks miljardile muslimile on tehnoloogiline ja ühiskondlik mahajäämus. Selle omakorda tingib valgustusaja puudumine islami kultuuris, mida tuleviku seisukohalt hädasti vajatakse. Seetõttu on üsna iseloomulik, et suurimad ja püsivamad kriisikolded on just Lähis-Idas ja India läänepiiri taga. Tegemist on islamimaailma servaaladega, kus põimumine teiste kultuuridega on üsna tihe ja pikaajaline.
Krooniline kriisikolle
Pakistan on üks neist kroonilistest kriisikolletest. Ilmselt läks selle riigiga midagi viltu juba algusest peale. Oli ju India asekuninga lord Mountbatteni plaani aluseks Inglise India jagamine usulisel alusel. Muslimiusulised Pakistani ja hinduistid valdavalt Indiasse.
Mõistagi ei olnud see kerge, sest eriusulised rahvad elasid Indias sageli läbisegi. Kui piir 1947. aastal lõpuks veetud sai, algas suur rahvaste rändamine, millega kaasnes usuline vägivald. Miljonid inimesed (Pakistani tuli Indiast 7-8 miljonit muslimit) vahetasid oma elukohta usulisest kuuluvusest lähtudes. Peaaegu miljon inimest hukkus vastastikustes tapatalgutes.
Tulemus ei olnud paraku ettearvatav. Vaatamata India jagamisele on India senini suurim muslimite arvuga riik maailmas (u 200 miljonit inimest). Pakistan ise jagunes Ida- ja Lääne-Pakistaniks, mis paiknesid teineteisest paari tuhande kilomeetri kaugusel.
Kriisi algus
Rahvaarvult oli tegemist enam-vähem sama suurte osadega. Rahvastiku koosseis aga oli väga erinev. Ida-Pakistan oli üherahvuseline muslimitest bengalite riik. See loodi Ida-Bengaalia piires (Lääne-Bengaalia on India koosseisus hinduistidest bengalite osariik). Vastupidiselt sellele on Lääne-Pakistan suur rahvaste paabel.
Selline ebanormaalne olukord kestis vaid veidi üle kahekümne aasta. 1970. aastal saabus poliitiline kriis, kui Pakistani keskvalitsus keeldus tunnustamast Ida-Pakistani autonoomiakava. Puhkenud sissisõjas hukkus miljon inimest ja 10 miljonit inimest põgenes Indiasse varju. 1971. aastal sekkus sellesse sõtta Pakistani vana vaenlane India ja paari nädalaga olid Pakistani väed Ida-Pakistanis alla andnud.
Lääne-Pakistan jäi üksi oma probleemidega.
Keeltepaabel samuti
Riik moodustub kirju koosseisuga rahvastikust. Riigikeeleks on urdu keel, mida emakeelena kõneleb vaid 8% rahvastikust. Pealegi pole urdu keel ühegi Pakistani põlisrahva keeleks. Tegemist on muslimitest sisserändjate keelega ja hindi keele haruga. Hindi keel on teatavasti India üks riigikeeltest. See on umbes sama olukord, kui Eesti oleks pärast iseseisvumist 1918. aastal riigikeeleks kuulutanud saksa keele baltisaksa murde.
Peaaegu pooled Pakistani elanikest on pand?abid (80 miljonit inimest). Serake, mida peetakse pand?abi keelemurdeks (nagu meil võrulasi või saarlasi), on veel 15 miljonit inimest. 30 miljonit pand?abi elab omakorda Indias otse piiri taga.
Pand?abid on Pakistani põhirahvas. Sindid elavad peamiselt Karatsi ümbruses, mis on Pakistani suurimaks majanduskeskuseks. Belutside asurala on riigi edelaosas. Neid on ka Afganistani ja Iraani piiri taga.
Tuumarelvaga tüliõun
Omaette iseka osa Pakistanist moodustavad pustud, kes peavad oma keskuseks Peshawari. Need ei tunnista Pakistani keskvõimu ega piiri Afganistaniga. Põhjas asuvad ka?miirid, kes on jaotatud Hiina, India ja Pakistani vahel. Nii mõnelegi näib, et Pakistani kriisi võiks lahendada Jugoslaavia eeskujul, sest rahvuslik käärimine ja separatismi meeleolud on Pakistanis üsna tugevad. Seepärast võiks taastada Ka?miiri sultanaadi. Pustud võiksid saada oma riigi, mis kujuneks Pakistani hõimualadest Afganistani pustu piirkondadest. Sindid loovad oma riigi keskusega Karatsis. Oma riik tuleks ka belutsidel. Võimsaima riikliku moodustise rajaksid pand?abid.
Paraku ei taha keegi sellest eriti mõeldagi, sest Pakistanil on tuumarelv. See loodi Hiina kaasabil, mis on endiselt riigis mõjukas. Pakistanilt saadi kasutusse Araabia mere äärne süvasadam Gow, mis 1958. aastani kuulus Lepingulisele Omaanile (tänapäeva Araabia Ühendemiraadid). Tegemist on Hiina aknaga India ookeani ääres. Ühendusteed Hiina lääneosaga läbivad ainitiselt Pakistani.
Seepärast jääbki Pakistani katel keema lääneriikide ja Hiina rahaga.