Kuuba on imeline maa. Revolutsioon kestab seal juba seitsekümmend aastat, aga külluslikku elu ei ole ikka veel saabunud.
Kuidas Batista ümber mõtles
Tõesti, küllusest ei ole mõtet Kuubaga seoses pajatada. Pigem vastupidi. Möödunud sajandi esimesel poolel peeti Kuuba elatustaset Rootsi tasemega samaväärseks. Vähe sellest. 1940. aastal kehtestati üldine valimisõigus, 8-tunnine tööpäev ja sotsiaalhooldus. Põhiseadus oli üks maailma demokraatlikumaid. Riiki valitses tookord Fulgencio Batista y Zaldivar. 1940. aastast 1944. aastani oli ta riigi president. Presidendiks valiti ta muuhulgas kohalike kommunistide toel, kes aastatel 1943-44 kuulusid isegi valitsusse. Batista lahkumine presidendi ametist viis valitsusest ka kommunistid.
Oma demokraatlikud mõtted mõtles Batista ümber 1952. aastal, kui pani toime teise riigipöörde. Eelmine kord haaras ta sõjaväe ülemjuhatajana võimu 1934. aastal. See andis taas lootust kommunistidele, kuid need ei olnud need kommunistid, kes tänapäeval Kuubat valitsevad.
Castro hullud vennakesed
Vennad Castrod olid siis tublid demokraadid ja püüdsid Santiago de Cubas 1953. aastal alustada mässu Batista diktatuuri vastu. Algajate üritus kukkus läbi ja nende edasine tee viis algul vangi ja seejärel välismaale pagendusse.
1956. aastal tulid nad püssidega salaja Mehhikost tagasi ja redutasid paar aastat Sierre Maestra mägedes. Üldise demokraatliku liikumise laineharjal jõudsid nad 1959. aastaks pealinna Havannasse. Järgmise aasta veebruariks ka võimule.
Castro hullud vennakesed unustasid demokraatia ära palju kiiremini kui Batista. Nad lihtsalt ei asunudki seda kehtestama. Kõige mugavam poliitiline viis taoliseks “unustamiseks” oli hakata kommunistiks. Paraku ei saanud seda päris kohe teha, sest tüli kohalike põliskommunistidega, kes tegid koostööd Batistaga, ei tahtnud kuidagi lahtuda. Asi lahenes revolutsioonilise võimu, “revolutsiooni ühtsuse” ja ühe partei süsteemi kehtestamisega. Kuuba kommunistlik partei sai valmis 1965. aastal. Hurraa!
Silmapaistvad vägitükid
Eelnevalt olid revolutsionäärid jõudnud toime panna mitmeid silmapaistvaid vägitükke. Kõigepealt võtsid nad muidugi ära varad ameeriklastelt, teistelt välismaalastelt ja jõukatelt kuubalastelt. Purustasid seejärel Ameerika Luure Keskagentuuri poolt toetatud Kuuba emigrantide sõjalise katse Castroid kukutada ja eelnevat riigikorda kehtestada. Edasi meelitasid vennakesed kohale N. Liidu tuumaraketid ja viisid sellega maailma tuumasõja äärele. Selle riskantse mänguga päästsid nad oma poliitilise võimu, kuid laostasid igapäevaelu. Kunagisest muretust kuuba elulaadist oli saanud ühistöölaager. Paraku ei hakanud laager kuigi hästi tööle.
Kunagisest Rootsist on saanud tänapäeva Jamaica. Täitunud on kunagise laulusalmi sõnad “Jamaical ja Kuubal on ühised tähed ja ühised sinised veed”. Kunagises “maailma suhkrutoosis” on magusat aina vähemaks jäänud. Hiilgeaegade 8 miljoni tonnisest suhkru aastatoodangust on järele jäänud vaid veidi üle miljoni tonni. Suhkrutoodang ei saa kuidagi olla enam Kuuba “majanduse vedur”.
Revolutsioon takerdub juhtide nooruse taha
Tulemused näitavad, et revolutsioon ei ole õnnestunud ega kuuba rahvast viinud pikaajalisele õitsengule. Naaberriigis Bahamal elavad 300 000 neegrit kuubalastest kuus korda paremini. Ehkki – need neegrid seal peaksid olema püsti vaesed. Pole neil niklit, põllumaad suhkruroo jaoks ega elujuhiseks marksismi. Paraku pole neil elu Castrote vaatevinklist õigesti korraldatud ja iga tuhande neegri kohta on seal umbes üks pank või kindlustusselts.
Revolutsiooni ebaõnnestumise peapõhjuseks on ilmselt revolutsiooni juhtide liigne noorus. Praegune Kuuba liider Raoul Castro on ainult 80-aastane. Enamik teistest juhtidest on sama noored.
Nii noortel inimestel ei ole veel piisavat elukogemust, et mõista rahva tegelikke soove ning aru saada ühiskonna tegelikust toimimisest.
Revolutsionääriks saamine vajab siiski vaimset küpsemist ning elutarkust. Enamik inimesi maailmas ei ole selleks saanud ega saa selleks kunagi, sest revolutsionääriks küpsemise käigus saab elu enne otsa. Ainult ebanormaalselt varaküpsed inimesed võivad selleni jõuda.
Näiteks Lenin, kes kogu elu jooksul ei käinud tööl, kus oleks oma palga välja teeninud. Tema esimene töökoht oli enamliku Venemaa Rahvakomissaride Nõukogu esimees, kuid sealgi kehtestati talle prii ülalpidamine ehk kommunism.
Pikka iga revolutsiooni isadele
Seetõttu võib Kuuba revolutsiooni päästa vaid nende juhtide erakordselt pikk iga. Ilmselt sestap on ka Kuuba revolutsiooni rahvusvaheline majanduseesmärk valesti valitud. Selleks on USA kaubanduskeelu lõpetamine. Kui see õnnestuks, saabuks õitseng nagu vanal heal ajal. Ainult ilma kapitalistideta.
Maailm on Kuubale kauplemiseks lahti, kuid vaja on vaid Ameerikat. Tegu oleks nagu teismelise noormehega: maailmas on tüdrukuid palju, kuid tudiseva vanurieani tahaks vaid seda üht, kes sind ei armasta.
Siit ka juhis Andrus Ansipile. Kuuba eeskujul tuleks lüüa käega kogu maailmale ja anuda ainitiselt vaid avarat Venemaa turgu. Kui Kuuba revolutsiooni teooria Eestis toimiks, siis vaid Vene turu embus viiks Eesti maailma viie rikkama riigi hulka.
Kõike ülaltoodut hinnates kerkib küsimus: kas niisugust riiki, revolutsiooni ja revolutsiooni juhte tasub kuubalastel üldse pidada?
***
Magusasööjaid tuleb aina juurde
NOKK KINNI, SABA KINNI: Aasmäe juhib tähelepanu sellele, et tänu maiale inimkonnale võiks Kuuba kaubelda kellega tahab. Kui vaid oleks, millega.
Kuuba tootis oma hiilgeaegadel 8 miljonit tonni suhkrut aastas ning – mis seal salata – pärast Teist maailmasõda võttis seal maad üha laienev jõukus. Tänaseks on suhkrutoodangust järel närune kaheksandik, miljon tonnikest. Miks nii?
Kõiges selles on süüdi muidugi “Ameerika imperialism”, mis kehtestas 1961. aastal kaubanduskeelu Kuubaga. USA suhkruturu ärakukkumine jättis Kuuba ilma sissetulekuta. Maailm siiski tühja kohta ei salli ja USA asemel sai suhkru suurostjaks N. Liit. See aeg tähendas suhkrusabade kadumist N. Liidus. Tagatipuks ostis N. Liit suhkru topelthinnaga ja vastukaupu sai Kuuba rublade eest. Selline kaval äri kestis Kuubal kuni N. Liidu lagunemiseni.
Algselt ühines kaubanduskeeluga üsna palju riike, kuid ajapikku on USA selles üsna üksi jäänud. Kuuba võib täna kaubelda kellega tahes. Suured turud on puna-Hiinas, Brasiilias, Indias … Magusasööjaid tuleb maailmas aina juurde. Kui oleks müüa midagi peale suhkru, oleks Euroopa Liitki hää turuplats.
***
Hardo Aasmäe lugudesarjast “Mõttetute riikide aabits” on varem ilmunud (vt www.kes-kus.ee):
*Maailma esitübeteika kukkus peast. 21. detsembril lõpetas võidujooksu eluga Turkmeenia president Saparmurat Nijazov – Turkmenba?i. Mees, kellele kuulus kolmandik maailma (naeru)gaasist, oli tegelikult tõsine inimene. (1/2007|)
*Kindralleitnant Kiir ja Brigaadikindral Leek. Iga maailmahuvilise unistus on sattuda Sudaani, poliitiliste imede riiki. (10/2007|)
*Somaalimaa, unustatud iseseisvus. Tutvustame maad, kus on jalge alla võetud iseäralik iseseisvustee. (7/2008|)
*Piraatide õdus elu. Selgitame viimasel ajal moodi läinud majandusharu, merenduspiraatluse tagamaid. Piraatidel on tuju hea, väidab pressiesindaja. Kuidas kogu süsteem toimib, selgub kohe. (10/2008|)
*Kes on Barack Hussein Obama? Obama erakordsed tulemused valimisraha kogumisel. Vaevalt on mulatist Husseinil sedavõrd mõjukaid sõpru Ameerika ärieliidis. Kes on need rahastajad tegelikult? (12/2008|)
*Äraspidine Afganistan. Kellele ja miks on vaja kummalist moodustist nimega Afganistan? Üldse pole vaja! (7-8/2009|)
*Mida teha Pakistaniga? Afganistanile järgneb Pakistan. Sest seal pakistab! (9/2009|)
*Lumumba, T?ombe ja Mobutu puhvet. Vana rahvatarkus ütleb: “Kui mõni asi läheb untsu, siis tõenäoliselt juba algusest peale.” Midagi taolist on arvatavasti juhtunud ka Kongo Demokraatliku Vabariigiga. (1/2010|)
*Somaalia tähe 5 nurka ja 6 röövlipiirkonda. Seekordne klient operatsioonilaual on Somaalia, kus sirguvad igatsetud peigmehed – noored mereröövlid. (2/2010|)
*Nigeeria, milleks? Täna külastame Aafrika suurima rahvaarvuga ja täiesti korralagedat riiki. Hardo süüdistab sealseid neegreid orjakaubanduse levitamises. (6/2010|)
*T?aad, milleks? Täna külastame T?aadi, riiki, mis paistab silma erakordse korruptsiooni poolest. (7-8/2010|)
*Burkina Faso – milleks? Täna külastame Burkina Fasot, riiki, mis on maailma riikide elatustaseme edetabelis viimasel kohal. (9/2010|)
*Liibüa – milleks? Liibüa on Gaddafi isiklik beduiinitelk, tõsi, ilma tualetita. (3/2011|)
*Jeemen, milleks? Jeemenis elavad inimesed tahavad väga sõdida ning kunagi tahtsid isegi ENSV vennasvabariigiks hakata. (4/2011|)