Kuidas pidada kõrbes riiki, kui seal pole naftat, merd, suurt jõge ega pühasid linnu? Kõigi nende eeltingimuste olemasolu seletab Kuveidi, Saudi Araabia, Egiptuse jmt riikide olemasolu. Kuni käis veel vilgas orjakaubandus (mis naaberriigis Nigeris keelustati alles 2003|. aastal), võis kõrbes pidada Darfuri sultanaadi tüüpi riigikesi. Viimane kaotati ära 1916. aastal ja praegu liiguvad jutud selle taastamisest pärast Sudaani võimalikku jagamist 2011|. aastal.
Riigivargus on auasi
Paraku on T?aadis mere asemel vaid T?aadi järv, kus vett on eelkõige vihmaperioodil. Paar jõge on laevatatavad vaid hooajati. Riigis elab üle kahesaja erineva rahva 9 miljoni elaniku juures. Lihtne arvutus näitab, et keskmiselt peaks iga rahva suuruseks olema umbes 45 000 inimest. Seega ühe tubli Eesti maakonna jagu rahvast. Tõsi, lõunaosas elavad sarid moodustavad üksi 27-28% rahvastikust. Kui sarid maha arvata, siis on iga rahva keskmine suurus vaid 32 000 inimest. Kõigist neist on kirjaoskajaid vaid veerand.
Riik on nagu naabruses asuv Sudaan. Põhjaosa asustavad valged. Eelkõige rändleva eluviisiga hõimud, mis on riigis islami usuliseks kantsiks. Lõunaosas elavad neegrirahvad, kes on kas kristlased või hõimuusulised. Kuna võim on muslimite käes, siis head läbisaamist nende vahel loota ei ole. Pealegi on tegu maailma ilmselt kõige korrumpeerunuma riigiga, kus riigivargus on pigem au- kui häbiasi. Võim lihtsalt määratleb, kes kui palju varastada tohib. Mõistagi tohivad seda teha vaid ülikud. Ja loomulikult vaid need, kes on võimul, mitte need, kes on vangis, surnud või pagenduses.
Naftatulude jagamine
Tekib küsimus, mida on selle ülima vaesuse tingimustes üldse varastada võimalik? Võib öelda, et kaua aega pärast iseseisvuse saavutamist 1960. aastal suurt midagi võtta ei olnudki. Vast ehk välisabi kõrvalepanek tasus võimul olemist mõnevõrra ära. Seepärast jäi võim nõrgaks ja riik elas alaliselt miilava kodusõja tingimustes. Ilmselt ei ole vaja väga suurt kujutlusvõimet, millise riigiga on tegu, kui arvestada tõsiasja, et riigivõimu kujundamisel T?aadis on sõjaliselt ja poliitiliselt sekka löönud nii Liibüa kui ka Sudaan.
Selle sajandi algul hakkas paistma lootuskiir T?aadi riiklusele. Nimelt leiti riigi lõunaosas naftat. Olukord on sarnane Sudaaniga, kus naftaleiukohad on riigi lõunaosas, mis on asustatud neegrirahvastega. Erinevus seisneb vaid selles, et nafta väljavedu toimub Kameruni kaudu ehk samuti lõunasuunal. Sudaanis läbib naftajuhe valgetega (araablastega) asustatud põhjaosa. Seetõttu on Sudaani lõunaosa põhjast sõltuv. T?aadis aga mitte. Seepärast ründavad T?aadi mässulised aeg-ajalt pealinna N’Djanema keskvalitsuse kukutamiseks. See annaks võimaluse osaleda naftatulude jagamisel.
Riik riigis
Riigi lõunaosa naftarikkused peavad vaesunud põhjapoolset kõrbeala ülal. Igas enam-vähem toimivas riigis püüaks lõunaosa eralduda nagu Sudaanis, kuid T?aadi olukord on kentsakalt eripärane. Nafta avastamise järel 2000. aastal ei saanud lääne naftakompaniid tootmist alustada erakordsest vaesusest tingitud poliitilise ebastabiilsuse tõttu. Pidev leige kodusõja olukord ei võimaldanud naftavaru kasutusele võtta. Naftatulude tekkimine oleks olukorda veelgi halvendanud, sest oleks andnud sõja rahastamiseks uue allika ning seda võimendanud. Ulatusliku riigivarguse tava muutnuks võimu veelgi ihaldusväärsemaks ja kodusõja veelgi mõttekamaks. Seepärast sõlmiti Maailma Panga osalusel naftakompaniide ja valitsuse vahel kokkulepe, et 80% naftatuludest ei lähe valitsusele, vaid välisettevõtted rahastavad selle eest otse vaesuse vastu võitlemise ning sotsiaal- ja haridusprogramme.
Sisuliselt pidid nad tegelema ülesannetega, mida muidu täidab riik. Pealegi moodustas see valdava osa riigi tuludest, mistõttu riigi eest lahendab riigi probleeme keegi teine, mis on “riik riigis”.
Nagu koloniaalajastu
Maailmapank rahastas osaliselt ka transiitnaftajuhtme ehitamist läbi Kameruni, võimaldamaks stabiilset naftaeksporti. Kui naftajuhe valmis sai, läksid T?aadi riigijuhid ahneks ja katkestasid 2006|. aastal lepingu, püüdes kogu naftatulu endale saada – põhjendades seda välisohu ning sellest tuleneva relvastumisvajadusega. Maailmapank saavutas T?aadi valitsuse arvete külmutamise. T?aadil tuli järele anda, kuid kompromissina õnnestus neil välja kaubelda 30% naftatuludest riigi vajadusteks.
Tekib tahtmatult küsimus, kas selline “õhuke” riik on üldse mõistlik. Riigivargus ei võimalda riigi ülesandeid täita. Seda teevad rahvusvahelised eraettevõtted nagu 20. sajandil koloniaalaegadel.
Prantsuse võõrleegion paikneb alaliselt riigis. Riigi naftarikas lõuna peab ülal vaest põhjaosa. Ilmselt on siin kujunemas riigi jaotamine põhja- ja lõunaosa vahel. Kes aga hakkab siis ülal pidama riigi kõrbealade elanikke?