Burkina Fasot kiusatakse ilmselgelt taga. Äsja avaldati järjekordne maailma riikide elamiskõlblikkuse nimekiri, kus see riik oli kõige viimane ehk sajas. Paraku on maailmas peaaegu 200 riiki. Seega peaks Burkina Faso puhul olema tegu tubli keskmikuga. Pealegi tähendab Burkina Faso tõlkes väärikate (meeste/inimeste) maad.
Kirjaoskajaid kolmandik rahvastikust
Meil on juba harjutud elama Euroopa õdususe ääre peal ning osa saama inimkonna jõukama osa, “kuldse miljardi” tarbimisühiskonna hüvedest. Seepärast pole sugugi üleliigne pilguheit maailma “keskmikule” Burkina Fasole.
Tegemist on maailma ühe vaesema riigiga, kus sisemajanduse kogutulu ületab vaevu 1200 $ aastas. Kirjaoskus ei küüni kolmandikuni rahvastikust.
Omaette raskuseks on ilmselt keele küsimus. Riigikeel on prantsuse keel. Kõneldakse eelkõige kohalikke keeli, mille kirjakeel ei ole eriti arenenud. Seepärast on sageli kirjakeele omandamiseks vaja omandada eelkõike võõrkeel (prantsuse). Asi oleks meil võrreldav olukorraga, kus kirjakeele omandamiseks tuleks kõigepealt omandada inglise või vene keel ja alles selle kaudu saada kirjaoskajaks. Kodutanumal räägiks me aga maakeelt edasi.
Koloniaalaja sünnitis
Burkina Faso on koloniaalajastu sünnitis, kus riigipiire tõmmati kaardile prantsuse ametniku tüdinud ükskõiksusega. Tegemist on savannide maaga, kus elab veidi üle 12 miljoni inimese. Tegemist ei ole siiski Aafrika lootusetu ääremaaga, sest juba 12. sajandist alates on riigi põhirahvusel mossidel oma riikluskogemus olemas. Tänapäevalgi moodustavad nad poole riigi rahvastikust.
Mosside riigi õitseaeg oli 14.-16. sajandini. 20. sajandi alguseks allutati mossid Prantsusmaale. Seejärel algas mosside administratiivne solgutamine. 1904 liideti Burkina Faso ala Ülem-Senegali-Nigeri kolooniasse. 1919. aastast oli Burkina Faso eraldiseisev koloonia Ülem-Volta nime all. 1932. aastal jaotati ta laiali Elevandiluuranniku, Nigeri ja Prantsuse Sudaani (praeguse Mali vabariigi eelkäija) vahel. 1947. aastal korjati enamik mosside maid jälle ühte kokku, nüüd juba Ülem-Volta Prantsuse meretaguse territooriumi nime all.
Iseseisev riik sai Ülem-Voltast 1960. aastal. Paraku pole tegemist ainuüksi mosside riigiga, sest koloniaalse suva tulemusel moodustavad mosside kõrval peaaegu poole rahvastikust fulbed, bobod ja lobid. Neid elab ka arvukalt naaberriikides. Fulbed rändlevad poolkõrbetes ja kuivadel savannialadel Mauritaaniast Sudaanini. Lobid elavad ajalooliselt tänapäeva Ghana aladel ja on Burkina Fasos pigem sisserändajad. Lobid asustavad riigi lääneosa.
Sunnitöö ja värbamine
Teatud mõttes on mossid üsna iseteadev rahvas. Kunagise omariikluse mälestus ei olnud 1916. aastal veel kustunud, sest prantslaste ülemvõimu algusest oli möödunud vaid 15 aastat. Ilmselt ergutas värske omariikluse mälestus 1916. aasta ülestõusu, kui I maailmasõjas hädasolev Prantsusmaa pani oma kolooniatele täiendavaid koormisi.
Hakati rakendama põliselanike sundtööd ja massilist värbamist Prantsuse väkke. Mõistagi oli I ilmasõda üks suur tapatalg, kust eriti tagasi ei tuldud. Pealegi levisid savannipoegade hulgas õudusjutud lume-nimelisest kaelasadavast ollusest, mis elamiseks ja sõdimiseks pidavat olema üsna kõlbmatu.
Pärast iseseisvumist algas Ülem-Voltal tavaline iseseisva Aafrika kolgata teekond. Kõigepealt saadi kunagiselt koloniaalmaalt igakülgset abi omariikluse ja demokraatia edendamiseks. Toetati nii majandust, haridust kui ka sõjandust. Võimuletulnud suguharupealikud hakkasid võimu teostama samuti nagu sada aastat tagasi õndsal neegerisevalitsuse ajal. Riik tundus võimulolijate jaoks olevat nagu pärusmõis, kust saadav tulu on mõisniku oma.
Uus mees on vana mees
Paraku käsitlesid Euroopa abiandjad seda riigivargusena. Kohapealsete eurooplaste käsilaste kaudu püüti seda välja juurida, mis ei toonud kaasa muud kui rea sõjalisi riigipöördeid. Selle käigus läbiti ka Aafrikale peaaegu et kohustuslik marksistlik katsetus. 1983. aastal haarasid marksistlikud nooremohvitserid võimu ja nimetasid juba järgmisel aastal riigi “väärikate maaks”. Nende ninameheks oli kapten Thomas Sankara.
Seega võiks öelda, et Burkina Faso on riigi marksistlik nimi. Marksismist küll loobuti juba 1991. aastal. Täpselt sel aastal, kui oli selge, et Nõukogude Liit ei hakka marksismi eest enam kunagi maksma. Maksma oli nüüd nõus üleilmne demokraatia ja see kestab siiamaani. Marksismist loobumine ei läinud siiski libedalt. Kõigepealt tuli 1987. aastal Revolutsiooninõukogu esimees Thomas Sankara kukutada. Riigipöörde eestvedajaks oli kapten Blaise Compaoré. Uus mees asus presidendi toolile ja ajatas veidi kursi muutmisega, kuniks Nõukogude Liiduga sai kõik selgeks. Campaoré istub presidendi toolil siiamaani. Tegemist peaks olema eriti vilunud neegripealikuga, sest riik on jätkuvalt maailma kõige vaesemate riikide hulgas. Rahvas on ta ilmselt rahule jätnud ja ei sega valitsemist.
Võib-olla ei sega president omakorda rahvast tema virelemises.
* * *
Kõige õnnetuma riigi lootus
KAS SEDA ÜLDSE ON? Aasmäe hüüatus Burkina Faso meile raskesti mõistetavast elust.
Igal, ka kõige õnnetumal vaegriigil peab olema lootus. Enamasti on selleks avastatud naftamaardla nagu T?aadis, Angolas või Ekvatoriaal-Guineas. Sellist lootust paraku täna ei ole.
Seepärast tuleb riiki ülal pidada välisabist nagu Afganistanis või Ida-Timoris. Välisabi on suurem kui aastane kaupade väljavedu.
Majandusabi katabki üldjoontes sisseveo ja väljaveo vahe ning moodustab u 500 mln dollarit (ligikaudu 6 000 000 000 Eesti krooni).
Samas elab rahvas segamatult edasi meile ilmselt raskesti mõistetavat elu.