Nigeeria on Aafrika kõige suurema rahvaarvuga ja ilmselt kõige kirjuma rahvusliku koosseisuga riik. Seal loendatakse ligikaudu 250 rahvast ja hõimu, kellel on oma keel, kultuur ja iseteadvus. Paraku on see liiga suur maa, et olla püsiv oma lootusetus eripalgelisuses.
Naabrid müüki
Nagu alati, algavad paljud tänased hädad minevikust.
Nigeeria lõunarannik kattub paljuski selle alaga, mida nimetatakse Orjarannikuks. Teatavasti on Aafrika lääneosa igal rannikul oma nimi. Läänest itta on nende loend järgmine: Piprarannik, Elevandiluurannik, Kullarannik ja Orjarannik.
Orjadega kaubeldi seal juba vähemalt tuhat aastat tagasi. Peamisteks ostjateks olid kohalikud tegijad (oma orjapidajad) ja berberi kaupmehed, kes müüsid orje Sahara kõrbe kaudu araabia maadesse. Tegemist oli siiski kiratseva ning madala maksujõuga turuga. Omad orjapidajad ei olnud kuigi jõukad ja araabia riigid käisid alla. Pöörde ja suhtelise õitsengu tõi kaasa eurooplaste saabumine 15. sajandi lõpul. Kõigepealt tulid portugallased, seejärel inglased, taanlased, prantslased ja sakslased. Kohalikud suguharupealikud asusid kohe oma naabreid müüma. Orjakaubandus puhkes õitsele, sest kohalikel valitsejatel õnnestus sellega välja murda maksujõulisele maailmaturule.
Pidev sõda
Tänane Nigeeria on sisuliselt lagunenud riik. Suures plaanis on tegu islamistliku Põhja-Nigeeria ja nüüdisaegsema Lõuna-Nigeeriaga. Põhja suurrahvaks on hausad (koos fulbedega u 50 mln inimest). Lõunas elavad jorubad (32 mln inimest) ja ibod (30 mln inimest). Elukäsituselt on erinevused sedavõrd suured, et riigis on juba kaks kohtusüsteemi. Tagurlikus islamistlikus põhjas mõistetakse kohut ?ariaadikohtutes, kus paljaste rindadega naine avalikus kohas võidakse kividega surnuks loopida. Lõunas aga on rahvaid, kus pidustuste ajal korralikul ja ilusal naisel ei sobi kaetud rindadega tantsule minna. Võib-olla on isegi ameerikalik striptiis üks Aafrika kultuuriaretistest.
Sisuliselt sai riik iseseisvuse 1960. aastal ja pärast seda pole seal õiget rahuaega üldse olnudki. Pidevad sõjaväelised riigipöörded ning ohjeldamatu riigivargus ja rahapesu pole lasknud riigil jalule tõusta. Olukord on seda kurvem, et ulatuslik naftatootmine (120 mln tonni aastas) peaks seda võimaldama.
Täiesti käest ära maa
Kuna valdav osa naftast toodetakse riigi kaguosas ibode aladel, siis 1967. aastal sai ibodel sellest villand. Nad kuulutasid kolonelleitnant Chukwuemeka Odumegwu Ojukwu eestvedamisel välja Biafra Vabariigi. Seda toetasid mitmed Aafrika riigid ja Portugal ning Prantsusmaa. Iseseisvuse vastu hakkasid aga võitlema jorubad ja hausad, kes oleksid riigivarguseks tarvilikest naftatuludest ilma jäänud. Nende poolele asusid ka Suurbritannia ja Nõukogude Liit. Hausade, jorubade, brittide ja sovettide liit lämmatas kodusõjas Biafra iseseisvuse kahe ja poole aastaga. Sõda peeti suuresti Nõukogude relvadega. Hukkus 2 miljonit inimest.
Paraku pole sellest suurt abi olnud. Riigi erinevad piirkonnad on muutunud üha omapäisemaks ja Põhja-Lõuna suhted teravnevad. Praegune habras keskvõim seisab paljuski asjaolul, et võim püsib jõukama Lõuna-Nigeeria käes. Äsja sai presidendiks ibode alalt pärit tubli tegija, imeliku nimega Goodluck Jonathan. Ta tehti presidendiks mõne tunni jooksul pärast eelmise presidendi surmateadet. Muuhulgas otsitakse teda Suurbritannia võimude poolt taga juba 2006|. aastast seoses ulatusliku rahapesuga.
Ibod nõuavad taas iseseisvust. Kord on riigis sedavõrd käest ära, et naftat läheb kaotsi koguni tanker haaval. Tõenäoliselt saabuks seal rahu, kui ibod, jorubad ja hausad/fulbed rajaksid igaüks oma riigi. Kuidas aga nendevahelisi piire vedada? Ilmselt lõpeb see samasuguse rahvaste rändamisega nagu India ja Pakistani riikide tekkimisel.
* * *
Orjade lastelaste ilus elu
Nigeeria põhjanaaber Niger keelustas orjapidamise alles 2003|. aastal
18. sajandil müüdi igal aastal Ameerikasse ligikaudu 15 000 orja. See aitas kaasa kohalike kuningriikide kaasajastumisele. Läks käiku kaubanduslik laevateede kolmnurk: orjad Orjarannikult Ameerikasse, Ameerikast rumm Euroopasse, Euroopa tööstuskaubad Aafrikasse. Laevad ei teinud ühtegi tühja otsa. Äripartnerid Aafrikas, Ameerikas ja Euroopas said kasu ja olid rahul.
Kunagised orjad jõudsid tänasele tõotatud maale, kuhu nad praegu läheksid ka vabatahtlikult. Enamus neegerorjade järeltulijaid elab Ameerika riikides, mida võib nimetada heaoluriikideks või selle lähedase elatustasemega maadeks. USA on mõistagi heal järjel. Prantsuse kunagised asumaad Antilli saarestikus Guadeloupe ja Martinique on Euroopa Liidus – ka seal käibib euro koos eurotoetustega. Endised Briti asumaad samas saarestikus on täiesti elamiskõlblikud riigid. Bahama on seejuures eriti võluv neegerriik Briti kuninganna alamatena. Rahvatulu on seal inimese kohta sama palju kui Eestis (u 20 000 $). Subtroopilise ja troopilise kliimaparadiisi kõrval on tegu ka maksuparadiisiga. Riigis on iga 1200 inimese kohta üks pank. See teeks välja sama, kui Lasnamäe linnaosas oleks 100 panka, Tartus 80 ja terves Eestis 1000.
Erandiks selles üldises Kariibi-Ameerika heaolus on prantsuskeelne Haiti. Seal läks asi kohe alguses viltu, kui neegerorjad Suure Prantsuse revolutsiooni eeskujul 1803. aastal vabariigi välja kuulutasid. Nad ei ole siiamaani jalgu alla saanud.
Olgu veel lisatud, et orjapidamine oli uusajal eurooplaste jaoks eelkõige Aafrika nähtus. Euroopas orjapidamist sel ajal enam ei olnud. Ahnemad eurooplased juurutasid selle taas ilmselt Aafrika-Araabia eeskujul. Orjapidamine on sealkandis sedavõrd loomupärane nähtus, et Nigeeria põhjanaaber Nigeri Vabariik keelustas orjakaubanduse ja orjapidamise alles 21. sajandil, s.o 2003|. aastal. Mõni aasta hiljem väitlesid Mauritaania presidendikandidaadid üsna kirglikult selle üle, kuidas vabastada orje oma riigis, kuna orjapidamine on keelatud. Keelust aga ei hoolitud ja hinnanguliselt oli orje veel miljoni jagu.