Lahe tendents iseenesest: lugupeetavad riigikogulased paistavad olevat situatsioonis, mil nad elavad halvemini kui kunagi varem. Eks jälgige ise. Vinguvaid avaldusi tuleb nagu kuulipildujast. Et halb on. Et vaja on veel lisatasusid. Et vaja on rohkem respekti. Et isegi on raske.
Vilja Savisaar jaurab üheksakrooniste parkimispiletitega. Tubli, naine!
Surnuaia-nimeline saadik Rahumäe kulutab nädalas pensu peale vähemalt poolteist tuhat eeku rohkem kui ükskõik millisele Rahumäele ette nähtud. Moens, Jaanus!
Tiit Mtasulevit? on alustanud diskussiooni teemal, et vaba esinduskulude raha talle ja kohe. T?au, mees!
Infarktiseerunud linnapea Savisaar on samuti pingutanud, linnaametnikena töötab nüüd meil Tallinnas ligi 90 inimest rohkem. Lahe, Eedik!
Kõige rohkem meeldib mulle aga Enn Eesmaa, kunagine ajakirjanik, nüüdne? mnjah. Enn (eksmeediaasjatundlik riigialam) sai hakkama erilise katastroofiga. Tema solvunud ja tatine kommentaar oma mõttetule Mehhiko-reisile kubises nuuksatustest, läkastustest ja mööda poriseid põski tasa allavalguvatest pisaratest. Lennukis oli raske. Reis oli pikk. Kohapeal oli kuum. Huvitav, kas Eesmaa on oma mõistuse kuhugi ära kaotanud? Unustas selle äkki TV 3 uudistetoimetusse? Või kuidas muidu taolisi avaldusi seletada – reaaalsustaju olemasolu korral pidanuks ta ju mäletama, mismoodi ajakirjandus ja seejärel ajakirjanduse tarbijad taolisele infantiilsele halale reageerivad.
Ühesõnaga, vinge. Mulle tundub, et riigikogu on täis inimesi, kes ei ole endale võimelised mitte millestki aru andma. Näiteks ära õppima, et nende asi on pressida nuppu ning võtta vastu seadusi. Eelkõige. Mitte kimada juua täis peaga mööda riiki ringi ja lihtsalt laamendada.
See kilu mädaneb peast, kuivõrd tal pead üldse alles on.
On siginenud ettepanek, et riigikontroll loeks numbrid kokku: kui palju suudavad meie mõttetud saadikud kulutada. Mõtlen siin väikest testi: iga saadik täitku paber, kuhu kirjutagu oma “hädavajalikud”, ent puuduolevad summad üles.
Ma usun, et üsna tõenäoliselt hakatakse neid vähemalt kividega pilduma.
Teine võimalus: tõeliste kitsarindlastena ülalmainitud persoonid endale kusagilt riigi raha eest uue silmaringi rentida.
Muuseas, kas riigikogu on üldse sellises raiskajamastaabis vaja? Parafraseerides Mart Pukki, kas lennukile on vaja katlakütjat?
Ükskõik kui raske ja tänamatu see töö ka ei oleks – lennukile ei ole vaja katlakütjat.
