Tuntud ja tsiteeritud lugu, võimalik, et apokriiva, pajatab Henry Fordist, kuidas see suure depressiooni eel hoiatanud kaaskapitalistlikke sigu: mehed, makske oma proledele ikka palka kah, mille eest nad muidu minu autosid ostavad?
TÖÖTA! NII KAUA KUI VAJA.
Ärkaks vana Henry praegu taas elusse, võibolla ta enam nii ei ütlekski. Surnud olek pidi inimesi tugevasti muutma. Ja eks see maailm ole ka teine kui 1929. aastal – heh, depressioonil ju 75. juubel tulemas, pidu? Tõusnud elatustase, uus majandus, uued kursid, uued ametid, uued hõived, uued väljakutsed, uued sihid, uued inimesed. Või kõik tegelikult sama, ainult popimates riietes. Ford seda teab.
Oletame siiski, et Henry tuleb, vaatab ringi ja teeb taas hoiatavat häält. Väidaks, et praegu ütleks Henry Ford pigem: millal nad minu autosid ostavad?
Mitte väga ammu oli maailm maru lihtne. See esimene maailm, jätame kolmanda välja ning ka õndsa sotsialismileeri. Ühed tegid bisnest, teised tegid tööd. Mõlemad ostsid asju, millest tuli ühtede tulu, teiste palk. Need, kes palgal, tulid üheksa, läksid kuus. Bisnesitegijad tulid ja läksid, nagu tundus, nagu vaja.
Nüüd ei tea keegi palgasaajatest enam väljendi üheksast kuueni tähendustki. Nüüd töötavad kõik nii kaua, kui vaja on. Juba ammu peetakse parimaks ja peenimaks tooniks oiata, kuidas aega ei jätku ja võiks ikka 25. tund olla, kaheksas päev niikuinii. Ületunnid on enesestmõistetavad ja – nende eest lisatasu nõudmist võetakse punameelsusena. Kusjuures, mitte niipalju kapitalistlike sigade, st omanike, kui kaaspalgasaajate poolt: oled sa mingi sots või ametiühinglane? Kui sa laupäeval ei tule, võid ka pühapäeval mitte tulla?
POTENTSIAALNE OSTUJÕUD
Tehakse, tehakse, tehakse. Midagi, midagi, midagi. Õnnetus on, et keegi peab selle midagi ka ära ostma. Muidu, teadagi.
Küsimus võib praegu ollagi just: millal seda tehakse? Kui inimesed on sügavate õhtute ja öödeni tööl, millal nad siis oma vaevaga teenitud raha kulutavad? Ostavad tooted netist, mõistagi. Midagi ei juhtu.
Ent ühel hetkel võivad nad taibata, et neil polegi kõiki neid tooteid vaja. Sest niikuinii pole aega pruukida. 25 tundi-8 päeva välistab võimalusegi. Ega jaksakski. Õhtul koju koti peale, lühikestel mittetöistel hetkedel samamoodi.
Ning ostujõud muutub potentsiaalseks: ta on küll olemas, aga pole aega kasutada. Saab sama efekti, kui massilise tööpuudusega. Ja siis – pole ju enam mõtet tooteid toota. Järelikult pole ka vaja tootmisettevõtteid ega tootjaid. Edasi – teadagi. 75. aastapäev just parajasti käes. Pole võimatu.
Pole ka võimatu, et üleüldine õitsemine, hea elu laienemine, oli võib olla 19. sajandil lühenenud tööpäeva tagajärg. Varem jaksas töötaja peale töö vaid juua, lapsi teha, süüa, magada. Kõike seda ülimalt intensiivselt, hommikul taas vabrikuvile. Õnneks sai pühapäeviti ennast kirikus välja magada. Selge, et selline isik eriti palju tooteid ei tarvita. Pole aegagi.
Ja kui ka raha oleks, nagu Ford soovitas, ikka poleks aega. Kui sa kohe magama jääd, on kama kaks, milline su voodi on. Kui sul on süües uni juba silmas, on ka söök ükskõik, ammugi serviisi kvaliteet. Ei oska tahtagi.
TÖÖPÄEV TULEKS TAASLÜHENDADA
Hüppan nüüd 18. sajandisse, “Bounty” mässu. Millest tehtud rohkesti filme suurepäraste näitlejatega, muuseas. Lugu selles, et ühel laeval tõstis meeskond kapteni paati ja ise põrutas kuskile ilusale saarele elama.
Mässu kutsus kapitan Bligh ise välja. Nimelt arvas ta humanistina, et puhanud madrus on parem, ning asendas senised üldiseks kombeks olnud 12-tunnised vahid “Bountyl” 8-tunnistega. Et 8 tundi mastis, 8 tundi magamist, 8 tundi vaba aega. Varem kukkus madrus mastist sööma ja koikusse. Nüüd, vaba ajaga, hakkas tal igav. Naised tulid meelde. Rumm, tubakas. Tüübid hakkasid mõtlema – ja polnudki enam mässuni palju aega.
Umbes sama, ainult positiivse efektiga, võis juhtuda tööpäeva lühendamisega. Tuli töötaja koju ja taipas, et siia oleks midagi veel vaja. Pehmemat voodit. Paremat kööki. Ja naine, kurat, võiks ka paremini riides käia ning vahel silmi värvida?
Keskendumata, kuidas töötaja kapitalistilt selleks raha kätte sai, nendime: tootja muutus seeläbi tarbijaks, osaliseks positiivses surnud ringis, kui on mõtet tooteid toota, sest neid ka ostetakse.
Võib-olla tuleb see meile kord uuesti pähe.
