Firenze raudteejaama juures on üks vana kirik, mida kutsutakse küll hoopis uueks kirikuks – Santa Maria Novella. Kiriku küljes on vähemalt neli kabelit ja on ehitatud 1246. aastast 1360. aastani. Kiriku on projekteerinud kaks dominiiklast: vend Sisto Firenzest ja vend Ristoro Campost. Küll on aga uue kiriku asemel olnud Vana kirik: see võimas ehitis pandi seisma juba 9. sajandist pärit oleva Santa Maria delle Vigne väikekabeli ehk Viinapuuaia palvela asemele. Aegade side on siin eriline: me justkui kuuleksime kunagisi kohmakaid talupoegi linna tulemas ja ehmatusega suurt kirikut vaatamas, tunneme kunagise linna signoria ja suurkaupmeeste võimsaid samme.
Kirik on kaasajastatud: läbi mattklaasi vaatab meid põrandast valgus. See valgustab ka kellegi imeilusa neitsi (puella ornatissima) hauda. Neitsi on surnud 22-aastaselt ja ta nimi oli Marchesa Maria Settimia Venturi Salviati. Nime üks osa oli niisiis Venturi? Ta pidi siis elus ka õnne näinud olema.
Nagu näitab meile bareljeef ja tekst seinal, oli sellel neiul mehe mõistus või mehelik aju (virile ingenium), ta oli lausa erakordselt õpetatud. Ja nagu toonastel piltidel kombeks, varjutab surevat kena neitsit Surm ise. Surmal on kõik ribid lahti nagu hiidlase kala-ait enne mihklilaata. Heidame pilgu neiu Settimia (roomapäraselt Septimia) kangelaslikule elule.
JEESUSEL POLE VIKATIT
Neiu haual on rooma number MCCCXXXVIII, mis käib suure tõenäosusega tüdruku matmisaasta kohta. Mis aeg oli Firenzes aastal 1338? See oli aeg, mil Firenze oli muutunud Euroopa üheks võimsamaks linnaks. Tema kuldfloriin maksis pea kõikjal eurooplase jaoks vähegi tsiviliseeritud maailmas ja linna gildid olid saanud võimsateks kapitalistlikeks ettevõteteks (mis peagi elasid ka üle maailma esimese organiseeritud streigi, villa- ja linatootjate väljaastumise 1345). Firenze kuldvaluuta esiletõus takistas isegi Euroopa äriajamist Venemaaga, kuna venelased olid harjunud välja käima sooblinahku ja vastu saama selle eest hõbedakange. Floriini tohutu edu aga vahetas hõbedakangid välja. See oli nagu keskaegne euro.
Giotto oli just surnud, Dante oli linnast pagendatud ja veel varem surnud, ehkki mitte ka väga ammu. Boccaccio oli oma parimas loomejõus. Frescobaldide veinitööstus tõmbas “punase veiniringi” ümber Firenze. Musta Surmani oli jäänud ümmarguselt kümme aastat. Euroopa tervikuna elas üle oma demograafilist kuldaega ja rahvastik oli kõikjal kasvanud stabiilselt.
Kuid noore Settimia haual seisis Surm hiiglasliku vikatiga. Vikatitera on sama suur kui tüdruku käsi, mis sirutatud abiotsivalt Jeesuse poole. Jeesus on kuidagi äraolev, ta on üldse eemal, nii et deemonid võtavad võimust.
ÕUDUSTE ÕUDUS
Vaadakem sellele Surmale otse näkku. Kilav tuluke jõllitab ta süsimustadest silmakoobastest vaest puella ornatissimat, kes nii abitult lebab tema ees voodis, ümbritsetuna tädidest ja nunnadest. Tekst ütleb, et tark neiu suri pimesoolepõletiku tagajärjel, mis tänapäeval ei tähendaks midagi. Surm ei hooli midagi õnnetukese diagnoosist. Hambad on kooljal samuti kohutavad, ta nägu jätab üldse kandilise mulje.
Surma ühed hambad oleks nagu millegi kokkukraapimiseks, irviku seda osa võiks kadestada iga kopajuht. Teised on jälle hirmuäratavalt harali. Kõik, mida näidatakse, demonstreerib, et kohe ajalikust elust algab Jumala valitud päeval raske dilemma: kas igavene elu või lihtsalt tühjus. Ma pole kunagi varem näinud nii koledat Surma. Tüdruku pikad juuksed pildil aga näitavad seevastu, et ta võis tõesti ilus olla.
“Pretium vici,” ütleb Surm Settimiale. See tähendab “võitsin väärtusliku asja”. Surmale on Settimia ilmselgelt liiga väärtuslik asi, et teda oma käppade ja küünte vahelt välja lasta.
PROOVIGE NEID RAVIMEID!
Heidelbergi ülikooli arhiivis leiduvad Codices Palatini germanici leiduvad sajanditevanused retseptid pakuvad rohtu surma varajaseks ennetustööks. Baieri proua Margareth von Regbergile ja teistele auväärsetele prouadele on tohtrid välja kirjutanud rotinaha (Fur die Roth), küüslaugu (Knoblach), hapuoblika (sauer ampffer), roosivee (Rossen wasser) iisopit koleerilisuse, kollase sapi vähendamiseks (Wider collicam hyssopionem), pähklikalja (Hassel wurtz; tollal võidi pähklikalja teha mineraalvee kasutamise abil süsihappegaasirikkamaks), vermutit (Wermut)? Tõepoolest, kui su tervisest on alles jäänud vaid riismed, siis tuleb vanu äraproovitud ravimtaimi anumates hästi segada. Hea ravim “riismetes tervise” kordapanemiseks on väidetavalt juba doktor Avicennalt alguse saanud traditsiooni järgi Eberice rapium pertium. Pertium on osadeks jaotamine, rapium on rapuntselkellukas ja eberiss on teatav sinakas alkoholilahus, mida tekitatakse “kristallipulbriga”.
Võiks nüüd küsida, kuskohalt küll seda “kristallipulbrit” võeti, kui keskaja alkeemikud isegi kivimitest mineraale korralikult eraldada ei osanud. Aga see on juba teine teema. Lugege Ristikivi “Nõiduse õpilast”, seal on sees paljud vastused.
PAHA PATSIENT
Settimia ei olnud kindlasti just ideaalne patsient, tohtrihärrad võisid temaga näha häda ja vaeva. Äge pimesoolepõletik tähendab seda, et kõhus on tuline valu ja mis veel kõige hullem – see liigub siia-sinna! Hauaplaadil kujutatud leebe ja vabatahtlik surmamineja ei ole kindlasti tõsi. Enne oli ohkamist küllaga.
Üks keskaegne võimalus sellisel juhul: patsient keeatakse selili. Raviprotseduuri jaoks on ümmargused klaasid ehk kupud. Arst käib tulepirruga kupu sees, sellega tekitatakse klaasi vahel vaakum. (Õhu puudus ajavat minema muidu õhus elutsevad sülfiidid.) Ja siis kohe seljanaha peale! Soe vaakum on hea lihase- ja luuvalude või nende kombinatsiooni korral. Kupud võivad mõistagi soojendada kõiki haigeid liikmeid, isegi valutavat kõhtu. Aga põletikulisele pimesoolele tehti lihtsalt operatsioon, nagu tänapäevalgi, ehkki puudusid nii efektiivsed antiseptilised vahendid kui neid on kaasajal.
Põletikuline pimesool kohtab heal juhul verevarustuse üliküllust, sest iga organism üritab oma põletikega kõigepealt ise hakkama saada. Keskaegsed arstid seletasid seda aga valge sapi puudumisega. Elumahlad ei olnud tasakaalus. Kui eemaldatud pimesoole jätkekoht tekitas uue veremürgituse, tuli hakata teadagi surma vastu valmistama.
ARON GUREVIT?I TEOORIA
Oma raamatus “Keskaja inimese maailmapilt” väitis tuntud medievist Aron Gurevit?, et paljud surmaminejad vaevlesid oma surivoodites nii, et tekkis rahvalik teooria “sellest, kuidas surija voodi juurde kogunevad deemonid ja inglid, kes esitavad vastavalt pattude ja teenete registrid ning vaidlevad surija hinge valdamise pärast. Nii põrgupiinad kui paradiisiõndsus algavad samuti otsekohe, käsikirjad on täis tunnistusi kannatajatest, kes on näinud Põrgut ja kelle jäsemetel on põrgutule haavu.”
Nii et jätkem siis meelde, Surm Settimia voodi juures on üks järjekordne deemon, kes kaupleb tüdruku hinge eest. Muidugi on üllatav, et traditsioonide ja tavade poolest rikkal keskajal tekkis õpetus inimese hinge (ja ühes hingega ka füüsilise keha) otsekohesest paradiisiõndsusse minekust, sest ametlik kirikudoktriin kõneleb hoopis sellest, et asukohast, kuhu me pärast ajalikku Surma kuulume, saame teada pärast Viimsetpäeva. Kelle kannavad inglid paradiisi, kelle aga deemonid hoopis põrgusse. Keskaja ilmarahvas (mitte teoloogid!) olid unustanud, et tegelikult oli ainult üks inimene, kes evangeeliumi järgi otsekohe ja ilma igasuguse kohtuta taevasse sai, ja see oli röövel Jeesuse kõrvalt ristilt. Püha Kirill Jeruusalemmast (315-386) jälle teadis, et kunagi oli paradiisiaias vaid kaks inimest: Kristus ja röövel. Need inimesed võiksid muide olla ka öises Balti jaamas!