Kadrioru lossis toimunust on kõiksugu jutumehed erinevatest torudest juba nii palju jahvatanud, et too asi näikse tasapisi mõjuvat juba okserohu kombel. Aga matahakskaaaa rääkida, määgib Kaabel, sest tõepoolest, tema pole saanud veel piuksugi teha.
Las siis räägib. Ning asja taga olnud või mitte olnud vandenõust, sest tõepoolest, see on asi, millest selle loo puhul üldse õieti rääkida tasub, kõik muu pole võib-olla küll paranoia, kuid puhas jama siiski. Nagu see, et kuidas lapsed tohtisid ja said pühakojas pidu panna. Järgmine küsimus selle loogika puhul võiks olla, et kuidas lapsed üldse lossi pääsesid, miks presidendid üldse lapsi sigitavad, kui kogu eesti rahvas sellest juba ammu kollektiivselt hoidub jne.
PISIKESED PÄSSIKESED
Niisiis – oli vandenõu või polnud? Esimese võimaluse pakkujad on eesti “kainelt mõtlev” meedia juba algusest peale mingis arusaamatus profülaktilises mõttes haigeteks tembeldanud. Ning olen nendega nõus, mis vandenõusid päkapikumaa hiirepesades ikka olla saab. Sest vandenõu – see eeldab haaret, eeldab teatavat maniakaalset suurust. Aga kust on meil mehikestel seda võtta? Vaadake vaid seda meie poliitikute põhimassi, kui palju leiate sealt kas või pisut meestega sarnanevaid olendeid? Suurem osa on pisikesed pässikesed, kelle mehelikkus võib paremal juhul avalduda taskupiljardi mängimises.
Niisiis vandenõu langeb kohe ära ning pidagem selle koha pealt edaspidi suu kinni. Jääb aga midagi seda meenutavat, mis rohkem meie meeste mõõdu järgi – susiminesahkerdamine. Seda need tillud juba oskavad? See on neid viinud putuka kombel nende rohukõrte tippu, mida siinmaal on nimetatud ka karjääri tegemiseks.
KAHJULIKEST NÄRILISTEST
Kui paljud neist on vaevanud oma mutukapäid unistusega vallutada Eesti kõrgeim rohukõrs ehk iga taolise insektikolu pööritama panev kõrgus – presidenditool. Ma arvan, et peaaegu kõik. Ja veidraist veidraim, selle kamba kõrval tundub isegi istuv Arnold mingi vägimehena, mingi asendamatu suurusena. Ainus tee temast vabanemiseks on tema koristamine. Ausad viisid, nagu neid maailma praktikas on rakendatud, siin eelmainituid mastaapide puhul ei kõlba, seks ei hakka ma neid siinkohal loetlemagi.
Jääb siis see traditsiooniline kontimööda olev susimine-sahkerdamine. Mille eredaks näiteks presidenditooli puhastamine laste ristisõja kaudu ju oli. Eesti ühiskonnale oleks äärmiselt tervislik tolle spektaakli autori kinnipüüdmine juustulõksu või mõnel muul meetodil ning puuripistmine. Eks ole ju kõigil teada, et kahjulike näriliste hävitamine mõjub saagikust tõstvalt.
Olen rääkind.