Tahaksin vahendada mõningaid tähelepanekuid, mis on minu nö ühiskondliku optimismi põhjenduseks, aluseks võtaks siinkohal põlisrahvad. Kuna peavoolu info on väga suure inertsiga, siis ilmselt süvenebki aastatetagune mulje väljasurevatest aborigeenidest, end surnuksjoovatest siberi rahvastest jne. Tegelikkus on hoopis mitmekesisem. Mõned näited.
PÕLISRAHVASTE UUS TULEMINE
Põhja- ja Lõuna-Ameerika. Kanadas on ca 600 end määratlevat põlisrahvast. Osadega nendest on Kanada riik sõlminud lepingud, mis annavad erineval määral iseotsustamise õigusi. Suurim on muidugi inuittide kodumaa Nunavut, mis on nüüd iseseisva provintsi staatuses.
On vähemalt üks pretsedent, kus Anishinaabe rahva Grassy Narrows hõim on sõlminud föderaalvalitsusega nende alade traditsioonilise kasutuse ühisplaneerimise lepingu.
USAs on olukord Kanadast õiguste mõttes kehvem, aga siiski on hulk rahvaid, kes end selgelt eraldi määratlevad ning oma maadel jõudumööda ise elu korraldavad. Näiteks irokeesid ehk siis Haudenosaunee (Kuue Rahva Liit), lakotad, hopid jpt. Täheldatakse ka põlisrahvaste majandusliku aktiivsuse olulist tõusu. Näiteks lakotadel on oma piisonikarjad, mis annavad juba olulise osa piirkonna lihatoodangust kuni piisoniburgeriteni välja.
Kesk-Ameerikas väärib esiletõstmist Mehhiko Chiapase provintsis zapatistide väga sümpatne liikumine, mis sisuliselt on põlisrahva õiguste eest seismine. Lugege nt subcomanadante Marcose kirjatükke, mida internetist kergesti leiab.
Lõuna-Ameerikas on mitmed Amazonase vesikonna hõimud võtnud aktiivse rolli oma maade kaitsmisel nafta- ja kaevandusfirmade eest. Nt. sarayacud (ket?ua hõim) ChevronTexaco vastu, millest RVs ka juttu on olnud. Boliivias on nad peaaegu võimul. T?iilis on tugev maput?ede liikumine (neid on miljoni ringis) ja tõlkes tähendab nende omanimi ka maarahvast).
Aafrika olukord on segasem, aga näiteks Kalahari bu?manite põlisaladelt väljaviskamine Botswana valitsuse ja deBeersi (maailma suurim teemandifirma) poolt on jõudnud Londoni südalinna. Nii et ei saa enam päris salaja midagi teha. Kindlasti väärib esiletõstmist ka Wangari Maathai, Keenia naine, kes sai eelmise aasta Nobeli rahupreemia miljonite puude istutamise eest.
Euroopa on selles mõttes kentsakas, et siin elab tegelikult hulk põlisrahvaid, nagu keldid (Wales, Iirimaa), valloonid, flaamid, baskid, itaalia väikerahvad, aga ka saamid ja lõppeks eestlasedki. Lihtsalt on erinevad rahvad erineval määral oma juuri unustanud, aga nüüd käib hoogne meeldetuletamine. Saamidel on Skandinaavias küllaltki suur iseseisvus, hoolimata aeg-ajalt esiletõusvatest sajanditevanustest konfliktidest.
Venemaal on isegi olemas seadused väikesearvuliste põhja põlisrahvaste kohta, kelle kogukondadel võimaldatakse ametlikult saada maid traditsiooniliseks kasutamiseks. Praktikas kõik muidugi nii kena pole, aga kui õieti aru saan, siis nt jakuudid on üpriski iseenda peremehed ning rahvustunne tõuseb ka soome-ugri rahvastel.
Aasias on olukord jällegi väga kirju, aga valdavalt kipuvad riigid nagu Hiina, India, Birma, Filipiinid jt põlisrahvaid ahistama.
Austraalias tõstab aborigeenide liikumine pead. Üheks näiteks on kasvõi Uluru (Ayers Rock) – Austraalia keskosas asuva püha mäe haldamine põlisrahva poolt. See tähendab praktikas seda, et põlisrahvas ütleb, millal valged turistid saavad seda külastada, millal mitte.
Võib küsida, et miks nii palju põlisrahvastest rääkida? Esiteks ei ole neid kokku üldse mitte vähe, üks hinnang on ca 300 miljonit, mis teeb 5% Maa rahvastikust. Teiseks ja väga oluliseks asjaoluks on nende tõepoolest teistsugune maailmanägemine, mida vähemalt mina pean ainuvõimalikuks inimliigi pikema kestmise seisukohalt. Oluliseks märksõnaks ongi siin kestmine ajas, palju pikem ajaskaala nii igapäevaelu kui muude otsuste tegemisel ja kohastumine loodusega nende elualal.
Siinkohal ennetan “tagasi koopasse” tüüpi hüüatusi. Eelpooltoodud väärtused EI välista vaimset ja füüsilist heaolu, rahvusvahelist suhtlust, teadmiste arengut ja kõike muud, mis meie tsivilisatsioonis tõesti head on.
Eestlased ja Eesti on küllalt heas positsioonis kusagil vahepeal – omame riiki, kuid samas kujutame vähemalt teoreetiliselt ette, kuidas põlisrahvana elada. Seega võiks Eesti hea tahtmise korral olla tõepoolest nende erinevate maailmanägemiste ühendajaks teatud määral.
SÄÄSTVA MAAILMANÄGEMISE OTSIMINE LÄÄNE ÜHISKONDADES
Võtame kõigepealt progressi veduri USA. Küllap on juba laialt tuntud fakt, et 30 aasta jooksul on sarnase metoodikaga tehtud sotsioloogilistes küsitlustes esile kerkinud inimrühm, kes määratlevad end kui “cultural creatives” (kultuuriloojad, kui väga vabalt tõlkida). Nende väärtusteks on loovus, loodus, head inimsuhted, maailma heaolu laiemalt jne. Neid on juba üle 30% USA ühiskonnast.
Samas on neil kuni viimase ajani puudunud peegeldus peavoolu meediast, mis on kaasa toonud kapseldumise, sektilaadsed organisatsioonid jne. Sest kui inimene ei loe meediast talle olulisi mõtteid, siis peab ta end veidrikuks ja ei julge oma mõtteid ka teistega jagada või just leiabki eriti aktiivsed teisitimõtlejad ja moodustubki mõnevõrra veider seltskond.
Minu jaoks on kaugeltvaatajana selge, et USA ühiskond on sügavalt lõhenenud. Olen vestelnud mitmete ühiskondlikult aktiivsete ameeriklastega, kes viimati kanaliseerisid oma aktiivsust Kerry kampaaniasse. Nad ei võitnud ning rahulolematus hõõgub tugevalt.
Küsimus ongi, millise vormi see leiab. Siin saaksidki ehk Ameerika põlisrahvad aidata kui nende abi tahetakse ja kui vastastikustest solvumistest, kibestumistest ja vägivaldsest minevikust üle saadakse.
Euroopa, olles ammu läbinud tööstusrevolutsiooni ja vallutuste ajajärgu, on tegelikult jõudnud oma väärtustes juba säästvale maailmakorraldusele küllalt lähedale. Näiteid on küllaga – ökovaldade liikumine Rootsis, suurepärane transpordikorraldus ja jäätmekäitlus paljudes linnades, “Slow food” Itaalias ja mujalgi, taastuvenergia Saksamaal, Hispaanias, Taanis, ELi poolt vähemalt sõnades deklareeritud säästva arengu poliitika jne.
Hiina, mis on äsja pööranud tööstusrevolutsiooni ja tarbimise teele, on muidugi raskem juhus, aga sealne juhtkond tuleb siiski 5000 aasta vanusest traditsioonist ning tasapisi hakkab ehk ka hoomama, et raiskava ja vallutusliku majanduse aeg hakkab kogu maailmas ümber saama. Ei ole muidugi välistatud, et just seetõttu võtab Hiina juhtkond endale pähe enne suuremaid jamasid endale võimalikult palju maid ja ressursse haarata. Sama USAga, aga nagu mainitud, USA sisevastuolud on oluliselt suuremad, seega on säärane toimimine tulevikus raskendatud.
MAAILMA VÕRGUSTUMINE
Sisuliselt on juba praegu vastava tehnika olemasolul olla ühenduses maailma mistahes punktiga, st ka mistahes inimese või organisatsiooniga. Infomonopoli enam pole.
See on suur väärtus, mida hoida ning miks mitte ka investeerida võrgu püsimisse või paralleelvõrkudesse, et infovahetus säiliks kui miskit suuremat juhtub. Võrgu kaudu levivad ka uued väärtused.
Muidugi jäävad võimalikud kriisid. Olen nõus, et kliimamuutusest, naftatootmise langusest või dollari kokkukukkumisest võib tulla globaalne ning korralik jama. Aga ma väidan, et meie võimuses pole seda ära hoida ja seetõttu ei saa kritiseerimise peale väga palju aega raisata. Küll aga on meie võimuses kasvõi kivi kivi kaupa ehitada sobivaid süsteeme, organiseeruda väikeses ja suures mastaabis ning olla valmis kriise üle elama ning seda teinuna koos teiste põlisrahvastega maailma elukorraldust sättima. Kõlab ehk grandioosselt, aga millised valikuid siis veel on? Muidugi kui me arvame, et praegune elukorraldus kestab veel 100 või 1000 aastat, siis ei ole ju üldse põhjust muretsemiseks.
Sobivate süsteemide all pean silmas maapõhiseid kogukondi, ühistuid, sobiva suurusega tootmisvõimsusi, mis ei sõltu eriti kaugelt saadavatest sisenditest, täiendavaid rahasüsteeme ning kindlasti globaalset info, teadmiste ja väärtuste vahetust sarnaste kogukondade ja rahvastega.
Ehk see kõik selgitab pisut, miks minu arvates ei ole asjad nii lootusetud – pigem vastupidi!