Kui Jaan Kaplinski lasi liikvele üleskutselise lühiessee pealkirjaga “Eesti teelahkmel”, siis pärast mõningat kõhklemist kirjutasin sellele alla. Nüüd ma enam ei kirjutaks. Mitte, et ma tahaksin oma allkirja tagasi võtta. Kui ta seal on, las ta olla. Las ta olla tunnismärk tõsiasjast, et kuigi ma pean ennast haritud inimeseks, olen ma ometi võimeline tegema emotsionaalseid, läbimõtlematuid otsusi. Suisa rumalusi.
Kindlasti ei kavatse ma hakata Tegelikkuse Keskuse viisil Kaplinski kallal klähvima ja siunama. Kui siin üldse kedagi siunata, siis ikkagi iseennast. Järgnev püüab olla pigem väike järelevaatav arutelu intellektuaali osast poliitilises arutelus.
1. TEADMINE
Olgu öeldud, et olen alati imetlenud Jaan Kaplinski luulet ja ajatumatel tasanditel liikuvat esseistikat, mis kujutab parimatel hetkedel – ja neid hetki on palju – tundliku keele ja viimistletud ilumeele sünergiat. Eks mingi intuitiivne usaldus autori vastu mängis oma rolli, et loole “Eesti teelahkmel” sai allkiri antud. Loomulikult oli põhiliseks ajendiks mure, mis ka kõnealuses tekstis sõnastatud: “Eesti lõheneb tagasipöördumatult kaheks Eestiks”. Ka minule tundub Res Publica “uus poliitika” olevat lihtsalt üha võimuiharama populismi tähelend. Olgu kohe lisatud, et mulle ei ole “kahe Eesti” määratlus kunagi istunud, sest kui nähtusele leitakse nimi, siis hakkab nimi nähtust pigem süvendama. Mingit kasu pole “kaks Eestit” toonud, lõhesid erinevate inimgruppide vahel pole see mõiste kahandanud, pigem vastupidi. Kuid probleem on olemas, elatustasemete suur vahe on nähtav, sotsiaalne tasand riigis enam kui tagasihoidlik.
Kirja juurde tagasi. Minu esialgsete kõhkluste aluseks oli just Kaplinski kirja toon, sõnastus. Näide: “Praegu on vasakpoolsetel, ent ka lihtsalt tervet, kaugelevaatavat mõistust esindavatel jõududel viimane aeg ühineda ja lõpetada Eestis parempoolsete võimumonopol…” – siin lõigus monopoliseeritakse “terve mõistus” vasakpoolsetele.
See selleks. Tuleb siiski tunnistada: avastanuna, et Kaplinski kiri oli eelmäng tema astumisele uue nimega parteisse, valdas mind pettumus: olin osutunud kärbseks ja too kiri liimipaberiks. Kuid kas saab siin süüdistada kirja autorit? Vist pigem ikka iseenda lühinägelikkust ja oskamatust mõista poliitilise tegevuse verbaalse väljendumise tasandeid, mida just ennast intellektuaaliks arvav inimene peaks ju (läbi) nägema. Lihtsamalt: ma ei aimanud, et tegu polnud ainult/eelkõige siira murega, vaid ka/eelkõige parteipoliitilise sammuga, promoga; et esmapilgul isiklik kiri osutus endiste Mõõdukate esimeseks Public Relations-pääsukeseks. Seega, kui nädala eest tuli mu mailikasti kiri Sotsiaalemokraatlikult Erakonnalt, kus kutsuti mind kõnealuse institutsiooniga liituma, kuna kirja saatjatel oli “hea meel, et meie sotsiaaldemokraatlikud ideed on leidnud nii palju toetajaid”, hakkasin ma kahtlema, kas sellisel võttel on erilist vahet praegusel hetkel valitsust juhtiva “uue poliitika” sõnavaraga. Omast arust toetasin murelikku kirja, mitte erakonda. Teisalt aga mõistan nüüd, et mul oli ja on sotsiaaldemokraatlikust poliitikast siiski üsna laialivalguv ettekujutus. Siit jõuangi asja tuumani.
2. KONSTRUKTIIVSUS
Pärast pettumist tuli mulle meelde kunagine püüe algatada ühiskondlikku vestlust enda jaoks kõige ebatõenäolisema vestluspartneriga. Kuna võin ennast siiani ebamääraselt määratleda kui vasakule kalduvat intellektuaali, siis tuli mul idee vestelda parempoolse poliitikuga – et uurida järele, kas kahe esmapilgul nii erineva kodaniku maailmavaadetes leidub siiski mingisuguseid ühtimispunkte. Valisin Lauri Vahtre ja mitte ainult sellepärast, et ma teda pisut tunnen. Teadsin, et temast ei saa kerget vestluspartnerit, tema krehvtine lapsesuu sundis mind oma mõtteid tõsiselt korrastama. Nüüd, mil vestlus juba ammu seljataga, pean olema Vahtrele tänulik väga olulises punktis: ta nimelt tõi välja minu kui poliitikat kõrvalt jälgiva intellektuaali suurima nõrkuse – suutmatuse pakkuda sotsiaalsetele probleemidele konkreetseid lahendusi. Näiteks küsimus “kuidas tõsta iivet?” toob endaga kaasa probleemidepuntra: milliseid vahendeid iibe tõstmiseks kasutada, mille arvelt leida ressursse, kuhu ja mis moel neid ressursse kanaliseerida, realiseerida? Minu vastus oleks umbes: “kuidagi tuleb ikka nagu seda teha.” Kaunis üldsõnaline, kas pole? Olgu, siin võib ju Vahtrele ette heita laskumist demagoogiasse, kaitset rünnakuga, kuid tõsi see on, et poliitilist elu kõrvalt vaadata ja selles osaleda on siiski kaks täiesti eri asja. Ma ei usu, et ma võtaksin väga tõsiselt inimest, kes näiteks koomiksitel ja ajalehtedel põhineva lugemuse põhjal ütleks mulle: “Kirjuta paremini”.
*
Ma ei soovi kuidagi võrrelda Kaplinski haaret ja teadmisi enda omadega, jääksin lootusetult kaotajaks. Siiski paistab “Eesti teelahkmel” silma just sellesamaga: ta kritiseerib, välistab, lammutab olemasolevat, kuid ei paku asemele tõsiseltvõetavat, üldkohaldatavusele püüdlevat alternatiivi, milles oleksid kirjas konkreetsed ettepanekud. Veel enamgi: Kaplinski tegevus pärast kirja avaldamist viitab justkui tõsiasjale, et muud polegi teha, kui astuda jälle ühte erakonda. Kuid riik on ju ainult üks ühiskonna, poliitika ainult üks interaktsiooni tasand? Seega astub Kaplinski ühte sammu nendega, keda ta kritiseerib: politiseerib esmapilgul justkui sõltumatu mõtteavalduse, politiseerides seeläbi avalikku elu. Kui Sotsiaaldemokraatide liige Jaan Kaplinski, märkides, et “inimeste mõõt on täis saanud”, toob selle näiteks võrukeelse laulu võidutsemise Eurovisioonil ja Sotsiaaldemokraatide tekke samal päeval, siis sarnaneb see üsna ohtlikult käesoleva aasta alguses avaldatud Urmas Reinsalu mõttele, et kõikidel erakondadel oli eelmisest aastast midagi õppida, Res Publical aga ainult õpetada.
*
Kindlasti ei taha ma soovitada vasakpoolsetel mitteparteistunud mõtlejatel vaikida. Vastupidi. Kuid äkki tuleks rääkida asjadest, mis on ehk just minusugustele, siiski kaunis abstrakste mõtteviisiga intellektuaalidele omasemad, lähedasemad? Ma mõistan nüüd, et pole mõtet kritiseerida mitte niivõrd sotsiaalseid probleeme, mille lahendamiseks puuduvad kritiseerijal (loe: allakirjutanul) tihti ehk teadmised, vaid arutleda just sellest, kuidas neist probleemidest poliitilises sfääris kõneldakse, kuidas neid poliitilises võitluses kasutatakse ja kuidas tekib seeläbi oht, et probleem muutub selle esitamise kõrval sekundaarseks. Ehk on just siin võimalik teha konkreetseid parandusettepanekuid.
Kui räägitakse lõhest poliitilise tegevuse ja retoorika vahel, siis just intellektuaalid võiksid olla need, kes seda retoorikat, poliitilist sõnavara võiksid senisest intensiivsemalt analüüsida, võrrelda; viidata nii poliitilise sõnakasutuse eetilistele kui esteetilistele nõrkustele. Võetagu kas või tihedalt poliitilistes debattides kasutatav retooriline võte “meie – head, teised – pahad”. Siit ka valimisteaegne palavikuline keskendumine lubadustele, mitte reaalpoliitilise olukorra selgitamisele. Mitte ükski erakond ei räägi valimiste eel, milliseid lubadusi oleks võimalik realiseerida näiteks sellises või teistmoodi koalitsioonis, peamiselt lubatakse täiuslikku elu, seebiooperi aastasadu kestvat viimast osa.
*
Niisiis, minu kui ühe kõrvaltmõtleja võimalik teema: poliitilise sfääri keel ja tema seos keelevälise tegelikkusega. Hetkel tunnen olevat õppinud üht: pole ehk sügavamat mõtet ühineda mõne (krokodilli?)pisaraid valava üleskutsega, mille põhiline sõnum on “elu on halvasti!” Eriti siis, kui pole anda toimivat retsepti halva olukorra parandamiseks – liitumine mõne parteiga parandab vast eelkõige liituja enda elujärge ja -kvaliteeti.
Loodetavasti toovad Sotsiaaldemokraadid Eestisse uuelaadse poliitika. Oleks tore, kui selle esimene märk oleks uus sõnavara, kuhu kuuluvad intensiivne ja lugupidav dialoog nii väljas- kui ka seespool parteid, vastaste saavutuste ja tugevuste tunnustamine, oma nõrkuste ja vigade möönamine, reaalpoliitiliste valikute tutvustamine enne võimulepääsemist. Uus keelekasutus juhiks ehk lõpuks uuelaadse maailmavaateni.
