Koht: Speechers’ Corner, Hyde Park, London
Aeg: Iga pühapäev
Mis: Free Speech. Kõnelejad seisavad pukkidel, teised nende umber.
Tutvudes Kõnelejate Nurgaga interneti kaudu, tundub, et tegemist on laulupeo briti variandiga. Ehkki Free Speechi fenomeni tuumaks on muidugi mitte laulmine, vaid vaba kõne, mitte kooskõla ja üksmeel, vaid dissonants ja arusaamade mitmekülgsus. Laiemalt vaadates esineb aga kõnenurga üldpilti kirjeldavates allikates tugev konsensus. Mängureeglid on kokku lepitud, asja fenomeni peetakse väga oluliseks. Ühes kohas väidetakse, et tegu on justnagu inimkonna suursaavutusega: “Võibolla Kõnelejate Nurk on inimteadvust kõige paremini peegeldav fenomen maailmas.”
Perhaps.
NAGU TELEMÄNGUD
Vaba kõne leidis oma tee Hyde Parki 19. sajandi esimesel poolel, mil demokraatia ja kodanikeühiskond said reaalseteks nähtusteks ja kuningliku pere võim vähenes. Algul üritati vabu kõnelejaid ja neid kuulavaid masse ignoreerida ja eemaldada, aga 1872. aastast on vaba kõne jäädavalt pargis toimuva üks osa. Ühe legendi järgi on vaba kõne traditsioon koguni veel vanem. Nimelt lubati selles raames surmamõistetutele paar viimast sõna otse enne ülespoomist. Aja jooksul pole juhtunud muud, kui et viimasest sõnast on saanud vaba sõna.
Kõnelejate Nurga algusajal käisid siin sõnu viimistlemas muuhulgas Karl Marx, Friedrich Engels ja Lenin. Teatud mõttes on Vaba Sõna fenomen laiema mõjusfääriga kui mistahes ülikool, vähemalt praktilise retoorika seisukohast vaadates, kuna arutelus edukaks osalemiseks on vaja veenmisoskust ja massis empaatia äratamist. Reaktsioonikiirus ja enesekontroll on siin sama olulised, kui telemälumängudes. Mis ei tule meelde, seda pole olemas ja see ei too ka sisse. Diplomite või kraadidega pole siin midagi teha.
KÕNELEJAD JA ULGUJAD
Avaliku arvamuse teooriates viidatakse tihtipeale Kõnelejate Nurgale sarnanevatele nähtustele. Tõekspidamised ei ole teatavasti igavesed, muidu ei saaks ei propagandistid ega arvamusuurijad endale leiba teenida. Ideaalis ja teooriates osalevad taolistes aruteludes inimesed igast vanusest, sotsiaalsest klassist ja etnilisest rühmast ning võitma peaks parim väide, mitte “kõvim tegija”.
Teoreetik Eric Zimer tõi 1980ndate algul välja paralleeli loomariigist. Hundid uluvad tavaliselt õhtul enne jahileminekut ja varahommikul peale ärkamist. Huntide jaoks on
ulgumine võimas kutse liituda karjaga. Aga hundid ei ühine ükskõik millise ulgumisega. Kui nende liider ulub, siis tulevad kõik kaasa, välja arvatud tõrjutud ja võõrad hundid.
Kui asja nõnda vaadata, siis pole vaba sõna praktika sugugi seotud ka meil pidevalt läbiviidavate avaliku arvamuse uuringute ja baromeetritega. Vaba sõna on pigem see, mida me julgeme väita teistega arutledes, avalik arvamus on aga tihtipeale see, mida me ütleme asja teistega läbi arutamata mõnele uurijale, kelle valimisse oleme juhuslikult sattunud – oma elukoha või telefoninumbri järgi.
VALGED, NEEGRID, MOSLEMID
Saabusin Hyde Park’i paar nädalat tagasi ühel pühapäeval veebruari lõpus, mil londonlased nautisid hilistalve pargis jalgpalli mängides, joostes, rulluiskudega sõites või niisama jalutades. Linnakaardile märgitud Kõnelejate Nurka kogunesid aga immigrandid, turistid ja suuremal või väiksemal määral adekvaatsed kohalikud kõnelejad.
Pukil seisev rohelise kübaraga valge tädi: “Sa häbened oma nahavärvi!”
Neegridaam: “Ei! Ma olen bläkk ja selle üle uhke!” Rohelise kübaraga valge tädi: “Kui sa oleksid uhke, siis sa ei oleks nii ärritatud nagu sa praegu oled. Tunnista üles, sa tunned, et Jumal on loonud sind teistsugusena ja et sul ei ole siin Suur- Britannias midagi teha – enne kui oled hakkama saanud oma alaväärsuskompleksiga.”
Üks kuulaja võtab kotist välja marionettnuku ja mängib sellega rohelise kübaraga tädi selja taga. Publik itsitab. Selle peale otsustab bläkk daam ära minna.
Millega tegu? Avaliku arvamusega? Vaba sõnaga? Legitiimse kaklusega? Kuulsin mõned aastad Londonis elanud eestlaste käest, et Eesti on nende jaoks kitsaks jäänud. Nad olla ära harjunud suuremeelsete aruteludega, kus käsitletakse maailma asju ja poliitilist problemaatikat laiema nurga alt kui kodumaal. Samas öeldakse tihtipeale sama resoluutselt läänest kodumaale naasvate eestlaste kohta, et nad on muutunud lobisejateks.
Üks rohelise nokamütsiga mees illustreerib oma vaba sõna kaasavõetud installatsiooniga. Maas lebavad pabertükid, mille peale ta on kirjutanud omad tõekspidamised. “Jumala ees seistes ei ole me enam mehed, naised või lapsed. Jumala ees oleme kõik inimesed.” Pabertükkide kõrval on veel mõned ajakirjad, rütminstrumendid ja üks raamitud foto kassidest. Tema kõrval arutavad muhameedlased omapäi, kas maailmas eksisteerib veel islamiriike või mitte. Pukki roninud perfektselt inglise keelt valdav noormees vehib Koraaniga, väites, et tegelikult ei tahagi ta elada Londonis, vaid kuskil islamiriigis. Paraku, ütleb ta kurvalt, on maailmas vaid poliitilised re?iimid, mitte jumalariigid. Nii et tema jääb Inglismaale. Teised arutavad, mis n.ö islamiriik on kõige rohkem islamiriik ja mis kõige vähem.
Mees, kelle kaelas on silt sõnadega “Christian atheism” seisab juba tükk aega oma pukil. Ta külmetab, aga ootab. Õngitseb. Üks mööduja küsib: “Ja mida Teie siis väidate?”. Kristlikus ateisimis veendunud kõneleja alustab küllalt ükskõikse hääletooniga. “Et Jeesust jälgida, peate loobuma Jumalast.” Mööduja jääb korraks seisma. Ta justkui kaalub, kas astuda diskussiooni või mitte. Paar sekundit hiljem on ta juba ohanud ja läinud.
MULTIARVAMUSLIK MÕTLEV KOOSLUS
Kuidas hinnata vaba sõna fenomeni ja lobiseivaid kultuure? Üks suur pluss on äkki see, et selleks et ellu või vähemalt terve mõistuse juurde jääda, pead sa õppima hindama seda, mida kuuled. Või õppima kõrvu kinni panema. Loba ei pruugi tulla vaid meediast, äriringkondadest või poliitikute ridadest. Loba võib tulla ka mujalt.
Teiselt poolt, vabade sõnastajate omalt, võiks tõdeda, et intensiivsetes lobisemiskultuurides peaks iga loba vähem tähelepanu äratama kui leigemates lobakultuurides, näiteks Eestis. Äkki peaksime pakkuma briti turistidele mitte pubiõhtuid, vaid Vaikijate Nurkasid?
Muidugi, sadu kordi on täiesti vääralt väidetud, kuidas Kõnelejate Nurk on välismaalaste, turistide ja hullude hängimispaik, ei muud.
Ent see ei ole nii. Keda ma kõike seal nägin? Multiarvamuslikku mõtlevat kooslust.
Ka Leninile oli kord tundunud, Kõnelejate Nurgas hängivad enamasti hullud. Millegi pärast jäi ta seal kord üht kätega vehklevat meest vahtima ning arvas, et taoline sell ei saa päris terve olla.
Lähemalt vaadates märkas aga Lenin, et tegu pole hulluga, vaid mehega, kes teritab oma nuga.