Praeguse Harjumäe alal asetsenud Ingeri bastioni ehitamist alustati 1672. aastal, mil alllinna fortifikatsiooni-insener G. Himselius tähistas siin uue poolbastioni asukoha ning kindlustustööd võisid alata. Et tööd tehti suurte vaheaegadega, seisakute ja viivitustega, võttis riik 1690. aastal Ingeri bastioni ehitamise algul osaliselt ja kaks aastat hiljem täielikult enda kätte. Endine poolbastion oli vahepeal muudetud täisbastioniks – nagu nägi seda ette Tallinna kindluse väljaehitamise plaan 1686. aastast. 1696. aastal oli Ingeri bastion koos läänepoolse naaberbastioniga, pärastise Rootsi kantsiga, nüüdse Lindamäega, peaaegu valmis.
Pärast Põhjasõda bastioni kohendati ning mõningaid töid tehti ka 18. sajandi teisel poolel. Oluline bastioni ajaloos on see, et siia istutati esmakordselt puid – sissetoodud lääne pärnasid. Sellele viitab 1928. ja 1929. aastal Tallinna haljastust uurinud Eduard Viirok, kes märgib Linda- ja Harjumäe kohta: “Kui uskuda ühe maali tõelikkusse 1820. aastatest, siis on seal pärnad Rootsi- ja Harjumäel kujutatud noorte, täis elujõudu kasvavate puudena, nagu seda pärnad 50. aastates välja näevad.”
Ingeri bastioni muldkeha hakati hiljem nimetama Harjuvärava mäeks (saksa k. Schmiedepforten Anlage), mis kandis seda nime kuni 24. maini 1939, mil nimi lühendati Harjumäeks.
*
1860.-1861. aastal rajati Tallinna linna komandandi kindral von Salza eestvõttel, kel oli kihlvedu H. H. Falckiga, läbi Ingeri bastioni Komandandi tee, mis jaotas ala kahte ossa. Selle ajani oli Ingeri bastion mahajäetud ja kõndimiseks ohtlik ala, sest puudusid igasugused piirdeaiad.
1850. aastatel hakkas linnavalitsus saama ettepanekuid, et metsistuma kippuv Ingeri bastion tuleks korda teha, et sinna rajataks korralikud teed ja puhkepaviljon, kus võiksid jalutamas käia emad lastega ja muu viisakas publik. 1861. aasta sügisel hakatigi pürjermeister (1860-1864) Carl August Mayeri (1789-1871) algatusel endist bastioni muutma looklevate teede ja põlispuudega haljasalaks linnainsener Carl Jakoby ja aednik C. F. Brandti kavandite järgi. Haljasala valmis 1862. aasta oktoobris ning selle väljaehitamiseks kulutati tollases vääringus ligi 3000 rubla linna raha.
Pärast valmimist piirati Harjuvärava aed Vabaduse platsi poolt piirdeaiaga. Tööde käigus istutati samuti pärnade rida Ingeri bastioni jalamile. 1865. aastal laskis C. A Mayer oma kulu ja kirjadega ehitada kivitrepi Harju tänava algusest Komandandi teeni. Trepi kaunistamiseks paigutas Mayer sellele kaheksa keraamilist dekoratiivvaasi. Kahjuks ei arvestanud linnaisad noorsoo temperamendiga: vaaside arv hakkas kahanema. Ei aidanud muu, kui asendada need malmvaasidega, millest noorukite jõud enam üle ei käinud. Uued vaasid valati 1885.-1887. aastatel Tallinna Drümpelmanni vabrikus ja need on vastu pidanud tänapäevani. Treppi on mitmel korral korrastatud hiljemgi. Harjumäe pargi haljastuse seisund koos Mayeri trepiga on antud L. H. Peterseni 1880. aastate litograafial. Näha on nii uushaljastus, kus okaspuudena on kasutatud tõenäoliselt meie kodumaist kuuske ning varasem haljastus suurte puude näol.
*
1878. aastal parandati Harjumäel paviljoni juures barjääri ning tehti uusi istutusi – Promenaadide komisjoni aruandes on märgitud, et istutuste kaitseks pandi valvur. Edasi renditi Harjumägi välja. 1881. aastal oli see renditud F. Elfenbeinile, kes ehitas mäele kohvipaviljoni ja reklaamis, et tema juurest võib saada kondiitritooteid, karastavaid jooke ja värskelt lüpstud piima, nautida ilusat loodust ja hingata värsket õhku. Siit on näha, millist mahetoitu tollal hinnati ning kui hinnas olid ilus loodus ja värske õhk juba 125 aastat tagasi!
*
Õnnetusjuhtumite ärahoidmiseks ümbritseti Harjumägi 1886. aastal 27 sülla pikkuse taraga. Kuid Elfenbeini tööd ja tegemised ning püüdlused leidsid vähest tunnustust. Sest Harjumäge külastavad inimesed leidsid, et Elfenbein ei tulnud Harjumäe ümberkujundusega korralikult toime. Rendilepingu võttis üle õlletehase omanik Daugull, kellel olid suuremad majanduslikud võimalused kui Elfenbeinil. Daugulliga sõlmiti uus rendileping 10 aasta peale. Rendile anti bastion mõlemal pool Komandandi teed ja Mayeri trepp koos seal leiduva majakesega (oli ilmselt mõeldud valvurile).
1888. aastal palus rentnik luba rajada veel Harjumäele keeglirada, see lubatigi ehitada. Siia kerkinud hoonete kompleks haaras enda alla kogu vaba pinna puude vahel. Kunagisest väikesest kohvipaviljonist oli 19/20. sajandi vahetuseks saanud Tallinna tuntuim lõbustuskompleks, mis vahelduva eduga tegutses kuni 1929. aastani. 1902. ja 1903. aastal oli Harjumägi koos Skoone bastioniga (Rannamägi) renditud kodanik G. Türnbaumile, kellel oli lubatud Harjumäel võtta sissepääsu tasu seal toimuvate etenduste puhul. Renditasu oli muuseas 1903. aastal ka tõstetud, varasemalt 500 rublalt 700 rublani.
*
Kahjuks sattusid pargid rentnike hooldamisel äärmisse korratusse – tallati rohtu, murti puid ja põõsaid, korra järele polnud ühtki valvajat. 1910. aastal otsustas linnavalitsus avalikke parke mitte enam eraisikuile välja rentida ja need linna kulul korda seada. Uuendati vanad põõsad, istutati uusi puid juurde ja pandi raud-kaitseaiad endiste pehkinud puitbarjääride asemele, viimased olid niivõrd nõrgad, et inimesed tihti vallidest alla kukkusid ja said ka tõsisemaid vigastusi. Korraldustööd viidi lõpule 1913. aastaks.
On teada, et 19. sajandi lõpul andsid suvel Tallinnas vene keele kursustel viibinud eestlastest rahvakooliõpetajad paaril korral koorikontserte Harjumäel.
1910. aastal planeeriti Mayeri trepi lähedal haljasala uuesti, tehti teed ning nõlvad kindlustati mätastamisega.
14. märtsist 1915 anti Harjumäe hooned järjekordselt rendile kuni 6. oktoobrini 1918. 1928. aastal müüs linnavalitsus varem rajatud lõbustuskompleksi hooned lammutamiseks maha. Lepingus oli veel üks paljuütlev punkt: “Ettewõtja on kohustatud selle järele walwama, et hoonete lammutamise juures mäel kaswawaid puid ei rikutaks ega nende külge talasi ei ehitataks. Puude rikkumise korral on linnavalitsusel õigus ettewõtjalt kahjutasu nõuda ja tehtud kahju wäärtuse käesolewa lepingu järele sissemakstud kautsjonist kinni pidada.” 1929. aastal lammutatigi seal paiknenud amortiseerunud puitpaviljonid.
*
Eesti Vabariigi alguspäevil korrastati Harjuvärava mägi Vabaduse platsi idaküljel uuesti. 1920. aastatel toimusid Harjumäe paviljonis ka kunstinäitused ning 1926. aastal tehti ettepanek rajada Harjumäele kunstihoone. Sel teemal puhkes ajakirjanduses küllaltki laialdane poleemika. Linna ehituskomisjon ei pidanud kunstihoone rajamist aga võimalikuks. Üheks põhjuseks on märgitud: “?et puuhoonet üldse ei tule lubada Harjumäele ehitada, sest tuleõnnetuse korral ähvardaks wanu pärnasid hävitamine”. Siit näeme, et Harjumäe põlised pärnad olid ikka linnavalitsusel meeles ja mõtetes.
Harjumäele on varemgi Vabadussõja monumenti pakutud, see toimus 1930-ndatel aastatel kui Vabadussambale sobivat kohta otsiti. 1932 avati suveks vabaõhukohvik, mis töötas aastakümneid, tegutsedes vahel praegugi.
Aastal 1951 püstitati sinna Viktor Kingissepa skulptuur (eemaldati 1991. aastal) ning hiljem rajati Komandandi tee äärde haljasriba 32 puuga.
1997. aasta kevadel alustati Harjumäe pargi rekonstrueerimistöödega, need toimusid AS Kivisilla (juhataja Urmas Gri?akov) projekti järgi ja nende teostuses. Tihedaks kasvanud parki harvendati ja seega tõsteti pargi vaheldusrikkust, see muutus Vabaduse platsi poolt rohkem maalilisemaks ja köitvamaks. Võeti maha vanad ja iseenesest kasvama läinud puud, istutati juurde hulgaliselt ilupõõsaid ja üksikuid ilupuid. Kahjuks eemaldati uuenduse käigus ka põlispuid. Mitmete puude mahavõtmine õhjustas rohkesti vastuseisu.
*
1981 kasvas Harjumäel 188 puud ja hulk põõsaid, kokku 46 nimetust. Puudest oli valdav vahtrate perekond 94, järgnesid saared 33 ja pärnad 22 isendiga. 2003|. aastal kasvas koos roosisortidega 60 nimetust puid, põõsaid ja liaane. Puude arv oli 50 võrra vähenenud, need hõlmasid nüüd 138 isendit 12 perekonnast, valdav oli vaher 57, järgnesid pärnad 17 ja saared 10 isendiga. Mitmed puud harilike vahtrate (k.a kultivar ‘Schwedleri’), mägivahtrate, pärnade jt seast ning osa põõsaid on säilinud 1862. aasta või veidi hilisemast istutusest. Silmapaistev oma mõõtmetelt on nõlval kasvav suur, jalamilt 3-haruline lääne pärn. Haruldusena Tallinnas aga üle 100 aasta vanune värd-hobukastan, mis on tuntud Põhja-Ameerikas kasvavate Paawi ja kollase hobukastani hübriidina.
*
Kui nüüd eestlaste eliit arvab, et Harjumäe esine kunagine prügila oleks see kõige õigem koht vabadussambale, siis mina tavakodanikuna seda küll õigeks kohaks ei pea. See rikub ära Vabaduse platsi kompositsiooni ja jääb Harjumäele võõrkehaks.
Vabadussamba ainuke sobiv asukoht oleks samba plats. See nähtub vägagi selgelt linnaplaanist. Just siia kahe suure usu – õigeusu (põhjas Aleksander Nevski katedraal) ja luteriusu (lõunas Kaarli, idas Jaani kirik) kolmnurgal tekiks oluline ida-läänesuunaline kujunduslik telg – Jaani kirik-Vabadussammas-Kaarli puiestee ja kirik. Sest, mis see Vabadussammas muudki on kui usku külvav, seekord küll vabaduse ja iseolemise usku ja jumala abi koos vastavate institutsioonide ja sealsete palvetega ei ole mitte liiast.