Kas Rüütel (Eesti Vabariik, president) peaks minema Moskvasse Stalini suurt asja tähistama või mitte? Miks mitte, on ta seal ennegi käinud ja küllap rohkem kui kusagil mujal? Ja seisnud küll küürus, küll sirge seljaga, nii kuidas olukord parajasti nõudis ehk oli ökonoomsem.
ASI TULEKS DETAILIDENI LÄBI ARUTADA
Aga nüüd on Eesti ikkagi teatud mõttes iseseisev ja Rüütel miskitmoodi tolle iseseisva Eesti president. Moskvas aga peetakse suure võidu 60. aastapäeva ning Eesti arusaamade järgi, niipalju kui neid veel üldse on, oli see eelkõige ikkagi Stalini suure vene asja võit. Ning eesti väikese asja ränk kaotus. Sellega algas igatahes üks sitemaid aegu kogu Eesti ajaloos ning kes söandab öelda, et see aeg veel möödas on?
Enne kui Rüütli mineku üle otsustama hakatakse, tuleks kogu see aeg uuesti otsustajate silme ette kerida ja pealuudesse lüüa. Detailideni välja, mis räägivad sageli palju üldisemat keelt kui udusevõitu üldkokkuvõtted.
Muidugi oli seesinatse Rüütli aeg vähemalt talle endale pisut teistsugune kui valdaval enamikul eestlastel. Vähemasti sõi ja jõi ta neil ajul paremini kui rahvuskaaslased. Ning rääkis jutte, mida aus inimene surmani peaks häbenema. Miks ta seda tegi, on tänini ebaselge. Nagu seegi, miks pesuehtsa kollaboratsionistina käitunud mees aastaid hiljem iseseisva Eesti presidendiks pürgis. (Möönan Arnoldi päevselgeid teeneid Eesti iseseisvuse taastamisel, ent sellest oleks patukahetsuseks piisanud, pärast seda oleks väärikas mees langetatud päi kõrvale astunud. Nagu Vaino. Väljas.)
FA?ISTID IDAS JA LÄÄNES
Praegu tähendaks president Rüütli Moskvasse minek väga olulist käiku Eesti ajaloos. Ehk maailma silmis taganeksime oma paljudest elutähtsatest vaadetest mineviku suhtes. Näiteks tunnistaksime, et 9. mai oli kogu maailma tsiviliseerituma poole suureks võiduks hitlerlike barbarite ehk vene keeli fashistide üle ning Stalini kägistavasse rüppe langenud Eesti rõõm on sellepärast suur. Vähemalt tagantjärgi. Oleme valmis olematuks tunnistama meile osaks saanud määratu ülekohtu, võõpama roosa värviga üle musta mineviku? Kõik ikka selle nimel, et näidata üles piiritut tänu- meelt meile ajutiselt nii suuremeelselt kingitud iseseisvuse eest?
Ja mis seal siis ikka, eks ole pealesunnitud valetamine ja mahasalgamine meie jaoks harjunud asi, oleme seda piisavalt treenima pidanud pea kogu meie mäletatava eksistentsi vältel, asi seda siis nüüd uuesti ja järjekordselt teha pole?
Kindlasti meeldiks meie otsus muidugi ka meie suhtes tol ajal nii reeturlikule Läänele, kes oma tollaste seatempude eest pole leidnud julgust ega suuremeelsust tänini vabandada. Nagu pole ta julgenud tunnistada, et 9. maiga said ühed fashistid ja kurjategijad lüüa, teised fashistid ja sama suured, kui mitte suuremadki kurjategijad aga tõsteti troonile.
MIDA TEHA PÄEVAPOLIITIKA HUVIDES?
Kommunistidest mõrtsukate Nürnbergi pole tänini toimunud ega toimu ilmselt kunagi. Et kui see võim ka mõningatele vähearenenud maadele ja alamatele rahvastele nii ilus polnud, et kui see ka neile sarnanes pigem põrguga, siis tuleb neil ometi oma ebakindla eksistentsi edasikestmise huvides tõde otsustavalt salgama hakata.
Mismoodi siis peaks käituma Moskvasse sõitev Rüütel peoperemeeste suhtes? Harjunud kombel, nii nagu oli kätte õpitud suurema osa ajal tema hiilgavast ja uskumatust karjäärist? Õnnitlen Teid suure ja hiilgava võidu aastapäeva puhul, seltsimees Putin! Kummardama, koogutama, olema koos teiste tobudega elevil ja õnnelik? Hukkunud kaasmaalaste tuhk asja ees teist taga südametunnistusele koputamas? Päevapoliitilistes huvides, sülitades nii minevikule kui ka järelikult tulevikule?
Ei tea, Arnold. Las läheb Moskvasse see teine Arnold, see Meri, kes seal ikka käib, las läheb seltsimees Annus, las peab pidu moskvitsh Vaino. Las roomavad ühepäevalimukad. Sina, Arnold, oled tunnetatud paratamatust nautiva ja iselamava Eesti Vabariigi kolmas president. Nii veider, kui see ka ei tundu.