Mootorrattaga olen sõitnud pea kogu oma elu, mul on olnud tohutu hulk erinevaid rattaid. Mõni aeg tagasi lõpetasin ideaalse tsikli otsingud, ostsin 147-hobujõulise Kawasaki Ninja – see on kiire kui kuul ning parim variant pikkadeks sõitudeks.
Üks mu lemmiksuundi jääb Kiievist põhja poole – T?ernobõli lähistele, Surnud tsooni, mis asub 130 kilomeetri kaugusel minu kodust.
Surnud tsoonis inimesi ei ela. Siin on vaid lokkav loodus, imekaunid metsad ja järved. Neis paigus, kus pole liikunud sõjavägi, on teed samasuguses korras nagu 20 aastat tagasi – välja arvatud vaid asfaldist tasahilju läbi tungiv muru.
Aeg üksi neid teid ei lõhu, nii võivad nad püsida endistena, kuni kord seal uuesti liiklus taastatakse?
Nii? mõnede sajandite pärast.
RADIATSIOON VALITSEB KÕIKJAL
Kes neil teedel sõita tahab, peab kõigepealt omama mingitki ettekujutust radiatsioonist. Kui lülitada radiatsioonimõõtja sisse Kiievis, näitab ta 12-16 mikroröntgenit. Tüüpilises Venemaa või Ameerika linnas on see arv 10-12; paljudes Euroopa omades 20.
1000 mikroröntgenit on võrdne ühe milliröntgeniga, 1000 milliröntgenit 1 röntgeniga.
500 röntgenit viie tunni jooksul võib olla inimesele saatuslik, just selline radiatsioonitase valitseb tänases T?ernobõlis.
Esimestel päevadel peale tuumareaktori plahvatust ulatus kiirgus purunenud koletise ümber 300-30.000 röntgenini. Tuletõrjujad, kes reaktorit esimesena kustutama saadeti, surid kohapeal – paljud neist mõnede minutite jooksul.
Praeguseks on reaktori jäänused blokeeritud, kinni kaetud, justkui hiiglasuurtesse sarkofaagidesse peidetud. Nii on seal praegu suht ohutu liikuda – kuni sa muidugi teelt kõrvale ei astu. Ja kuni kiiruga ehitatud sarkofaagid ei lagune.
Kui ma surnud tsooni sõidan, on mul kaasas kaart, mis näitab radiatsioonitaset regiooni erinevates osades. Praegu on väljatöötamisel veel täpsem kaart, mis informeerib radiatsioonitasemest ka asfaldil – tee äärtes on see kahekordne, ent kui eemalduda teest 1 meeter, suureneb radiatsioon 4-5 korda. See istub mullas, murus, õuntes, seentes. Asfaldisse ta ei imbu, nii on võimalik neist surmsaastatud aladest läbi sõita.
Surnud tsooni piiridel on kontrollpunktid, kus sind tsoonist lahkudes üle mõõdetakse – seal töötavad eksperdid, kelle ülesandeks on surma tsoonis kinni hoida. Kui nad tuvastavad tsiklil radiatsiooni, lastakse see keemilise du?iga üle.
NÕUKOGUDE TEHNIKA KOHTUMINE NÕUKOGUDE INIMESEGA
25. aprillil 1986 plahvatas reaktor T?ernobõl-4 jaamas. Jaamas valmistuti parajasti järgmiseks päevaks planeeritud katseteks, mille eesmärgiks oli uurida, kaua turbiinid töötavad, juhul kui elektrivarustus katkeb. See oli ohtlik katse, ent seda ei tehtud jaamas esimest korda. Paraku vigastati ettevalmistuste käigus mõningaid kontrollsüsteeme.
Paar hetke peale kella ühte päeval toimus plahvatus. Operaator üritas reaktorit välja lülitada, ent kohe järgnes teine plahvatus – mille põhjuste üle vaidlevad eksperdid siiani.
Kord juba süttinud grafiitblokke oli võimatu kustutada. Kogu kustutamisprotsess võttis aega 9 päeva, kulus vähemalt 5000 tonni liiva, dolomiiti, savi ja tina, mida kallati alla helikopteritelt. Radiatsioon oli nii intensiivne, et paljud pilootidest surid.
Just grafiidist pärines enamus atmosfääri paiskunud saastest, radiatsioonipilve kaugeim ots jõudis välja isegi Rootsi.
Kokkuvõttes seletatakse juhtunut takkajärgi nõukogude töötajate vea ning nõukogude tehnika kohtumisega.
Ja nagu Nõukogude Liidus kombeks, vangistati kõik ellujäänud töötajad. Ka need, kel ei lasunud mingit süüd, ka need, kes proovisid olukorda kontrolli alla saada. Tööline, kes üritas veel viimasel hetkel peatada ahelreaktsiooni, pandi 14. aastaks kinni. Ta suri vanglas – kolm nädalat hiljem.
KOIROHI, MAAILMA LÕPP
Radiatsioon püsib T?ernobõli kohal veel järgmised 48 000 aastat, ent inimesed võivad paiga taasasustada 600 aasta pärast – pluss/minus kolm sajandit. Eksperdid ütlevad, et selle ajaga kaovad kõige ohtlikumad elemendid – hajuvad atmosfääri, sadestuvad mulda ja vette. Kui Ukraina riigil oleks raha ja poliitilist tahet uuringuid finantseerida, poleks võimatu, et avastataks mingi moodus ohtlike ühendite neutraliseerimiseks. Vastasel juhul ootavad meie järglased veel kaua, enne kui uuesti sel maal elada saavad. Parimal juhul, väidavad teadlased, juhtub see 300 aasta pärast. Mõned aga vaidlevad, et surnud aeg küünib 900 aastani.
Mina loodan, et see on siiski 300 aastat – meenutades samas, et paljud mu tuttavad peavad mind lootusetuks optimistiks.
Ukraina keeles tähendab T?ernobõl muuseas koirohtu – üht absindi komponenti. Koirohust räägitakse korduvalt ka Piiblis – alati seoses maailma lõpuga?
RADIOAKTIIVNE TOLM SURMA KÖIEL
Kui ma ütlen kellelegi, et lähen Surnud tsooni, vaadatakse mind nagu hullumeelset.
Mu isa tavatseb rääkida, et inimesed kardavad asju, mida nad ei näe, mida nad ei saa katsuda, millel pole lõhna. Võibolla seepärast, et just need omadused iseloomustavad kõike, mida me teame surmast.
Mu isa on tuumafüüsik; ta on olnud mulle tõeliselt hea õpetaja. Olen temalt saanud mõjutusi eelkõige suhtumisviiside näol – need on tal kompaktseid ja eluterved. Isa on rohkem mures tsikli ja kiiruse, kui Surnud tsooni pärast. Loomulikult ei ole mu käigud T?ernobõli mingi piknik prantsuse pargis, ent riske saab alati maandada.
Sõit sinna sarnaneb tasakaaluharjutusega, jalutuskäiguga kõrgel köiel. Köie üks ots on kiirguse intensiivsus, teine ots aeg, kaua sa tsoonis viibid.
Samas on see köis – antud juhul ka tee, kus ma tsikliga sõidan – kaetud radioaktiivse tolmuga, mis on tõsiselt ohtlik; sellel liikumine on tõsine risk.
Ma sõidan tsooni alati üksinda, äärmisel juhul võtan kellegi taha istuma, ent iialgi ei lähe ma sinna kambakesi ja mitme tsikliga. Esimene tsikkel uputab tagumise radioaktiivse tolmu pilve.
10 PÄEVA JA EI ÜHTEGI SÕNA
Mu isa ja tema meeskond on Surnud tsoonis töötanud viimased 18 aastat, nad koguvad ikka veel materjali selle päeva kohta, mil kogu õudus aset leidis. Tiim koosneb peale tema veel mitmetest teadlastest – mikrobioloogidest, arstidest, botaanikutest jne.
Kui reaktor 1986. aastal plahvatas, käisin mina alles koolis. Paar tundi peale õnnetust pani isa meid rongile ja saatis vanaema juurde, kes elab T?ernobõlist 800 kilomeetri kaugusel.
Ometi ei olnud isegi tema kindel, et kas tegu on ikka piisavalt ohutu vahemaaga.
Mäletatavasti ei iitsatanud Nõukogude valitsus õnnetusest alguses poolt sõnagi. Kiievis aeti elanikkond, nagu ikka, 1. mail paraadile ja alles siis – nädal peale õnnetust – hakkasid inimeste kõrvu jõudma kuulujutud toimunu kohta. Nii välisraadiojaamade vahendusel, kui ka nende käest, kelle sugulased olid päästeoperatsioonidel juba surma saanud.
Tõeline paanika algas Ukrainas aga alles 10 päeva pärast plahvatust.
Need, kes saadeti õnnetuse tagajärgi likvideerima (kõrgema radiatsiooniga kohtadesse) veel poolteist nädalat hiljem – õnnetust peeti siis ikka veel saladuses -, on kõik surnud, või elavad edasi vaevaliselt, tõsiste terviseprobleemidega.
VIIMANE MÄRK TSIVILISATSIOONIST
Hakkan kodust sõitma, tean, et teel ei kohta ma autosid ega ka inimesi – sellel piirkonnal on küljes haiguse aura, keegi ei taha siin käia. Mida rohkem põhja poole jõuan, seda tühjem on maastik, seda vähem on inimesi ning seda paremaks muutuvad teed. See on nagu maailmast lahkumine, et seista silmitsi tundmatusega.
Kokku 130 kilomeetrit. Kui jõuan 86nda kilomeetrini, on tee ääres märk, mis tähistab meile tuntud tsivilisatsiooni lõppu. Märk kujutab endast hiiglasuurt muna – see on siia toodud Saksamaalt. Iroonia: muna märgib uut elu, munakoore purustamine kohtumist tundmatu maailmaga.
Siin on viimane võimalus süüa toitu, mis ei tapa, juua vett, mis ei tapa. Edasine teekond on nagu üha tumenev joon kõrbeks muutunud linnade, tühjade külade ning surnud taludega.
400 INIMEST HINGAVAD KIIRGUST
Ometi elab siingi veel üksikuid hulle inimesi. Kohtan meest, kes on üks neist 3500st, kes keeldus oma kodukülast lahkumast – hoolimata kuklasse hingavast surmast. Ma imetlen neid kohalikke, kõik nad on omal kombel filosoofid. Küsin sellelt mehelt, kas ta ei kartnud, ta vastab, et sureb pigem radiatsiooni kätte kodus, kui koduigatsuse kätte ohutus, ja võõras kohas.
See mees ja teised temasugused söövad toitu, mis pärineb nende omast aiast, joovad piima, mida annab nende oma lehm ja kujutavad endale ette, et on täiesti terved…
See mees – algul üks kolmest ja poolest tuhandest endasarnasest – jagab oma saatust nüüdseks juba vähem kui 400 inimesega. Iga hetk võib ta ühineda ülejäänud 3100 paigalejäänuga, kes eelistasid kodumulda omaenda taluõues.
Mulle tundub, et kõige vapramad surid siin kõige esimestena, ehk on see nii igal pool maailmas.
SURNUD SEKTANTIDE KÜLA
Varsti ületan Valgevene piiri. Kuri must tuul viis tol õnnetul päeval 70% T?ernobõli radiatsioonist Valgevenesse. Sõidan üha sügavamale naaberriiki, meenutan endale, et katan praegu maad, mis koosneb puhtast mürgist – ja koosneb puhtast mürgist veel ka 500 aasta pärast…
Enamik siinsetest majadest on puust ning puu imeb endasse mürki nagu käsn.
See on Valgevene kalmistu. Läbin külasid külade järel, kunagist elu meenutavad vaevuvaevu vaid tühjad ja lagunenud hooned ning puust ristid teede ääres.
Siis jõuan külla, mille kohta tean, et varajastest 1800ndatest kuni 1986nda aastani kandsid kõik siin elavad inimesed nime Smirnovs. Ilmselt oli tegemist sektantide asumiga, kus vennad abiellusid õdedega ning kus kõigil oli lõpuks sama nimi. Kutsun küla mõttes Smirnovkaks – kuulsa viina järgi.
Huvitav, arutan, kas Smirnoffi viinal ja selle küla elanikel oli peale arvatava padujoomise veel mõni seos?
Kahjuks pole siin juba 18 aastat kedagi, kellelt küsida.
VAATEPILDI USKUMATU EBAREAALSUS
Jõudes T?ernobõli lähistele, kontrollin igaks juhuks veel kord kütusepaaki – bensiinijaamu siin ei ole, aga ma ei taha mingil juhul tuumakõrbes vangi sattuda.
Lähenen kontrollpunktile, mis on üks paarist tosinast umber Surnud tsooni. Surnud tsooni sisenemiseks on vaja spetsiaalset luba, minu oma on allkirjastatud – tänu mu isale – ühe riikliku organisatsiooni poolt.
Just selles punktis lastakse Surnud tsoonist tulles keemiadu??iga üle hooletud või ebaõnnega kokku sattunud külalised.
Kui astun kontrollpunkti väravast Surnud tsooni, rabab mind vaatepildi uskumatu ebareaalsus. Surnud tsooni külade, teede ja metsade vaikus ütleb mulle midagi? midagi, mida ühtaegu nii kardan, kui igatsen. See koht kutsub ja peletab korraga. See on nagu astumine Dali sulanud kellade keskele või Tarkovski tsooni.
Silmapiirini on näha radioaktiivsusest läbi ussitanud tehnikat – tuletõrjeautod, soomukid, sõjaväeautod…
Enamus neist masinaist oli tol päeval appitõtanud mehi täis.
SURNUD, SURNUD, SURNUD
Kui palju inimesi radiatsiooni kätte suri? Mitte keegi ei tea – isegi ligilähedaselt mitte.
Erinevad ametlikud allikad toovad äärmuslikkuseni erinevaid numbreid. 300-300 000. Paljud mitteametlikud allikad pakuvad hukkunute arvuks 400 000.
Lõplikult ei saa seda teada keegi, eriti kui mõelda, et Surnud tsooni tappev hammustus võib geneetiliselt üle kanduda ka lastele.
Majanduslikke kahjusid on alati lihtsam kokku arvestada. Vaatan veel korraks sadu ja sadu tuletõrjeautosid taamal – need on ilmselt kõige radioaktiivsemad asjad siin üldse – tuletõrje jõudis kohale kõige esimesena. Tuletõrjujatele öeldi loomulikult, et tegemist on täiesti tavalise tulekahjuga. Mitte keegi ei selgitanud, millise ko?maariga neil päriselt rinda pista tuleb.
Peale tuletõrjujaid järgnesid õnnetuspaigale likvideerijate sajad rühmad. Enamus neist tegeles katastroofi tagajärgedega, enamasti olid likvideerijaiks noored ajateenijad. Esimesel aastal peale T?ernobõli katastroofi käis tsoonist läbi rohkem kui 650 000 likvideerijat. Paljud neist – erinevatel hinnangutel 8-10 000 – surid radiatsiooni liigdoosi kätte.
Nendest, kes ehitasid segipaisatud ja surma õhkava “number nelja” ümber sarkofaagi, surid praktiliselt kõik.
MUTANTLOOMADE PARADIIS
Loomad on inimestest tugevamad – see põrgu siin on saanud omamoodi loomade paradiisiks. Ilma neid pärssiva inimeseta on loomad Surnud tsooni vallutanud – paraku ei tea keegi, mil moel radiatsioon nende geneetikat mõjutab ning paraku on võimatu takistada loomi liikumast ka väljapoole tsooni.
Zooloogid igal juhul räägivad kohutavatest mutatsioonidest.
Huntide, põtrade, metssigade jt populatsioonid kasvavad tohutu kiirusega. Näen surnud tsoonis esmakordselt Pr?evalski hobuseid. Nad kappavad tee kõrval metsikult, vabalt… T?ernobõli tsoonis elab neid kolm suurt karja.
Puud mu ees on punased – neid kutsutakse “maagilisteks”. Erkpunase värvi on neile andnud loomulikult radiatsioon.
ÄRGATA PIMEDUSES
Peatun teab mitmendat korda. Radiatsioonitase asfaldil – nagu näitab mu mõõtja – kõigub 500-3000 mikroröntgeni vahel.
See on 30-300 korda normaalsest tasemest kõrgem. Kui ma astun 10 sammu kõrvale, ei suuda mõõdik radiatsiooniastet enam registreerida. Kui ma läheksin siit sadakond meetrit reaktori poole, oleks tase seal 3 röntgenit, mis tähendaks 300 000 korda kõrgemat astet lubatust.
Kui ma jalutaksin otse reaktori juurde, ärkaksin pimeduses.
VAIKUS KUMMITUSLINNAS
See linnake reaktori kõrval võiks olla välismürast tulevatele turistidele ideaalne vaikuse ostmise koht?
Ent siinse vaikuse autor on surm. Mõned turismikompaniid proovisid linnakesse paar aastat tagasi reise müüa; müüsidki – 1200 grivnat kahe tunni eest, ent kogu grupp nõudis juba 15 minuti pärast kategooriliselt lahkumist. Siinne vaikus on õõvastav, kohutav ja tappev, leidsid turistid.
Ja tõesti – ta on seda.
Siin leidub nii saastunud kohti, et osadesse neist ei lähe isegi ükski teadlane – kõige hullemateks on punaste puude mets ning Kummituslinna kalmistu.
Linna vaikus lööb kuklasse.
Taksopeatus, telefoniputka, kauplus, avatud aknad, kellegi pesu ripub siiani rõdul? Ja seinal teatab loosung: “Leninlikul juhtimisel kommunismi võitudele!”
Taipan korraga, et kõik need lahtised aknad avati hommikusele värskele kevadõhule aprillis 1986.
ÄRAMINEKU ÕUD
Jalutan Kummituste linnas, kõnnin majadesse ja korteritesse? Liftide uksed on igaveseks avatud, tühjad ?ahtid haigutavad vastu. Kõik asjad tubades on alles: klaver, plaadimängija, mööbel, riided, mänguasjad.
Inimesed pidid maha jätma kõik – viimseni. Vanavanemate fotodest autodeni.
Imelik mõelda – kunagi oli neil siin elu. Kodud, suvilad, sõbrad, sugulased. Elu. Kõigil neist oma ni??. Ja siis, paari tunni jooksul, kukkus maailm kildudeks.
Veel paar tundi ning nad eemaldusid juba oma minevikust sõjaväeautode kastides, seisid keemiadu??i all, et radiatsioon maha pesta.
Seejärel astusid nad uude ellu – alasti, koduta, sõpradeta, rahata, minevikuta – otse, väga ebakindlasse tulevikku.
Võibolla saab Kummituste linnast tuleviku arheoloogidele uus Pompeji. Nõukogude vaim jääb siia veel mitmeteks sajanditeks – kuni kord kaob radiatsioon.
PROMETHEUS, TULETOOJA
Kui ma lahkun Kummituste linnast, peatun veel korraks päris linna keskel – siin seisis 86ndal aastal Prometheuse skulptuur. Peale katastroofi viidi see aatomijaama.
Skulptuuril varastas Prometheus parajasti jumalate tagant tuld – et seda inimestele viia?
