Okei. Saab üle küsida ja siis veel kord üle küsida. Või isegi veelkord. Mõni mõis.
Koledam, kui kuuled isepäist möödarääkivat soga mõne tegelase käest, kellele on avalikus korras mikrofon pihku surutud. No näiteks tuleb linnapea ja pajatab pikalt-laialt “rohemassiividest”.
Seni arvasin, et linnas on metsad ja pargid.
Aga, mis teha, pidev värk. Niikaua kui “rohemassiivi” seeditakse, võib kiirelt edasi muliseda, kasutades järjest enam justkui sõnu, mis justkui tähendaks midagi rääkija poolt konstrueeritud imelikus ja võdisevas kontekstis, ent tegelikult ei kõnele asja sisust – mitte isegi mööda – vaid deformeerivad seda.
See on sõnapruuk ja lausekasutus, mille saladirektiiv pärineb nõuka-aegsest elamuehitusest: rohkem liiva, seltsimehed, ärge tsementi palju pange. Sest seltsimees direktor ostab tsemendi hiljem ära, tal on seda suvila uue garaa?i jaoks vaja.
Nii sünnivad laused, mis moodustavad justkui mõtte, ent see mõte kukub esimese tuulepuhangu peale kokku. Nagu majagi puhul, ei jõua rämpsu sel juhul keegi ära koristada, või on see lihtsalt äärmiselt vaimuenergiamahukas töö, mida võinuks vältida.
Täielik deformatsioon toimus, kui Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) hakkas rääkima oma Eesti ettevõtete rahvusvahelistumise strateegia kontseptsioonist. Ja nüüd kuulake, mille tarkpead välja mõtlesid. Nende konseptsiooni kohaselt tõsteti esile Jaan Krossi, vanahärra sai kiita selle eest, et on hästi töötanud välja ärimudeli romaanide tootmiseks ja müügiks.
Seni arvasin, et Kross on kirjanik.
Ilus, kui inimene üritab rääkida lihtsalt – niimoodi, et ka tema vanaema asjast aru saaks. Või – iseenda mõtteselguse huvides – seda kunsti õppida. Mina aga vaatan ringi ja mulle tundub, et õpitakse vastupidist: kuidas ajada asjad nii keeruliseks, et keegi kurat ka öeldu koostist ei tabaks. Sest – kuidas mõtleski kohkunult kirjanik Kallase üks juhtivaid võimutegelasi, kui perestroikaga laksatati: “Kurat, nüüd saavad aru ja löövad maha”.
Rohemassiivi jm analoogse saasta kõrval on härra presidendi saba ja sarvedeta jutt – tema ainus lause, mida ta alustas 1928. aastal Saaremaal ja ei ole veel lõpetanud – lihtne ja ohutu talupojamörin.
Võibolla on häma ja keerutamine isegi ohtlikumad, kui järjest rumalamaks muutuv poliitilise korrektsuse tagaajamine, ehkki neil on üks ema: jumala eest, et aru ei saadaks, et ei taibataks – muidu löövad maha.
Teadagi, kogu taolist leksikat kasutavad enamasti need pumba juures olevad inimesed, kellel on asjad sisuliselt üle pea kasvanud või kes tegelevad asjadega, mis selgust ja päevavalgust eriti ei kannata. Siis on otstarbekas vesi sogaseks ajada.
Aga üldiselt, selle asemel, et lollide kontsept sioonidega aega raisata, käige looduses, kunstinäitustel, kuulake muusikat, lugege häid raamatuid, vaadake teatrietendusi ja filme. Ja ärge püüdke maailma suruda oma hägusesse mudelisse.
Sest – muidu saavad tõepoolest aru ja löövad maha.