Vabariigi valitsus toetab luuleraamatu kirjastamist omalt poolt heldelt – teatavasti annetab riik omalt poolt ühe luuleraamatu valmistamiseks umbes sama palju, kui ta maksab peale kahele eesti filmi piletile. Siiski ilmub ikka veel mitmeid normaalseid luuleraamatuid.
Teosed jagunevad kolme liiki
Ühele eesti filmi piletile maksab maksumaksja peale 5000-6000 krooni vanas rahas – teades, et Belialsi volikogu sai toetust 10 000 krooni, on kirjastajal ja kogu kirjastusmeeskonnal põhjust alukaid pükste peal kanda, luule kirjastamine on superkangelase vääriline tegu.
Kõige veidram on aga see, et luule on välisturul täiesti konkurentsivõimeline, eesti film aga nii ja naa, rohkem küll naa. Enne kui läheme luuleraamatute vaatlemise juurde, kutsun kõiki luuletajaid üles aitama filmikunstil seisakust üle saada. On aeg sekkuda.
Ji kirjastus esitles äsja seitset uut luuleraamatut, Tartu ja Tallinna kirjaoskajad on seda imet oma silmaga näinud, pärnakad peavad veel veidi kannatama, ülejäänute osaks jääb tuhm meediapeegeldus.
Ji kirjastuse tooted jagunevad kolme liiki: 1. Võimsad debüüdid ja paljutõotavad algajad; 2. Põhjendamatult varjujäänud vanad tegijad, mis sageli on kirjanduse talinaväline element ja 3. Meie poeesia superstaarid.
1. Kressa ja Krafinna
Kaarel Kressa “Vereurmarohumesi” ning Krafinna “Teki all ja köögikardinate taga” – luule, kaksikraamat. Kressa on üks elava eesti luule tippudest ega vaja tutvustamist, siiski on asjakohane tuua mõni värvikas tekstilõik, muidu jäämegi siin jahuma: “Jah, mulle meeldivad ilusad sõnad. / Ilusad sõnad on sõda ja surm. // Kõik, mis tapab, / teeb kedagi tugevamaks.” lk 14 või “Ära pabista, looduse kroon. / Vaju nagu valuutakurss, / vaju aeglaselt, servapidi merre. / See toob õnne.” lk 21.
Nii Kressa, Krafinna kui ka teised Ji autorid lähtuvad tegelikkusest, reaalsusest, pahatihti ka Eesti oludest, kas tänastest või eilsetest, ometi pole see tuim osutamine sellele ja sellele, igaüks autoritest on leidnud võimaluse tegelikkust omal viisil vägistada, argioludele kohta kätte näidata või muul kombel realismidogma vastu eksida. Mõlemad autorid töötavad ajakirjanikuna, üks Eesti mandriosa pealinnas, teine Saaremaa administratiivkeskuses.
Krafinna irooniline ja jõulise kujundikeelega debüüt peaks tegema ärevaks mõnegi naiskirjanduse nõukoja, loodetavasti kutsutakse kokku mitmeid hüsteerilisi kriisikoosolekuid. Põhjust on, kirjaneitsite sekka on lahti lastud uus suur murdja. Osundan: “nende päikseprillide / taga on vaid stagnatsioon / loomkatsed / on tulutud” lk 38, või “tartu september / ja tänavanäolised aastad / voolavad mulle vastu / nagu tiigipõhja vesi / sogased limased värvilised / ja näitavad delikaatselt / kahe osutiga / kulunud sümpaatiat”.
2. Kivisildnik
(:)kivisildnik “(:)liivlased ja saurused, valuraamatu 1. köide – luule, nekrofiilne jubedus, raamat väljasuremise ilust”, Andres G. Adamsoni fotodega Vana-Pärnu kalmistult. “surnuaed on koht / kus meil tuleb viimane / välja panna / sest kalmistud jäävad / vähemalt esialgu / ja ma loodan väga / et vana-pärnu surnuaia / künnavad näljased / viimasena üles / ehk kapsad kasvavad / siin paremini kui eestlased” lk 53.
See raamat on piinlikult dokumentaalne, siin pole midagi tehtut, kõik on päris ja pilt on juures, et poleks vähimatki kahtlust, see on reality-luule. Tegevus toimub Vana-Pärnu kalmistul, teemaks eesti rahva väljasuremine. Väljasurev rahvas vajab ometigi hauakirja, siin ta on. Loodrist autor elab avalikust elust tagasitõmbunult Saarde vallas ja kirjutab “Kultuurikajale” ning KesKus’ile kolumne ja zombifilmi stsenaariumi.
3. Kaido Tee
Kaido Tee “Kohtunik Tupova paha päev”- jutud, poeetiline ja ängistav, alkeemilise realismi tähtteos, painavad nägemused okupatsiooniaja hämarusest. Autor redutab Tai kuningriigis, peab sulgpallitreeneri ametit ja ei ole kindlasti Jaan Krossi sohipoeg. Tüüpiline Tee: “Puhanult ärgates ja kiriku ümber harjumuspärast jalutustiiru tehes seisatas diakon teadetetahvli ees ja kangestus. Eile sinna kinnitatud surmateatisele, õnnistegija pildi alla trükitud tekstile: “6. selle kuu päeval lahkus taevasse meie poolt armastatud isa ja vanaisa Voldemar Parts. Leinavad omakesed” – oli kellegi käsi lisanud. “9. selle kuu päeval – pole ilmunud. Hakkan juba muretsema. Peetrus.” “Neetud ?intoistid, maausulised…” sosistas jahmunud diakon, lisades sellele eneselegi ootamatult tuntud soomekeelse kirumislause eestikeelse tõlke: “Jumal-aita-saatan-pärgel-pask!”” lk 24.
4. Priit Salumaa
Priit Salumaa “Viimased viisteist aastat” – luuletused, täiskasvanud kontoriinimese elust, tööst, naistest, lapsest ja teistest luupainajatest: “sa ütled ma armastan sind / ja virutad näkku / ei ütle / et armastan sind / ja hoian sind hellalt / kes kuidas armastab / pole kellelegi asi”. Salumaa on põline koodineeger ja internetiluuletaja, tal on võrgus mitu plogu, elektroonilist luulekogu, millistest on sõbrad ja literaadid koostanud lõputu hulga erinevaid valikuid. Salumaa luule on mehine, lihtne, jõuline ja väga ilus – järjekordne kvaliteetmeestekas.
5. Siim Pauklin
Siim Pauklin “Aheldatud Jõgeva” – haikud. See hull mees muudab oma debüüdiga Eesti haikumaastikut rohkem kui maavärin, keskeakriis ja tulnukate invasioon kokku. Esimene seitsmest samuraist, kes on saanud lademes positiivset tagasisidet, kirjutage lühivorme, tehke seda meeleheitlikult hästi ja tulemus tuleb. FS kirjutas FB-s: “keegi Siim Pauklin tekitas minus yle väga pika aja huvi luule vastu. yllatavalt hea raamat.” Ning osutas kibedale tõele: “riidepoe müüja / astub mind nähes / odava kauba juurde – nõnda kõneles Siim Pauklin”.
Lisan ühe oma lemmikutest: “lumised rööpad / kaubarong ja perekond / klassikas võidu”. Autor on Jõgevalt pärist hilispagulane, kes elatab ennast kuskil Oksford-Keimbritsis tüvirakkude sonkimisega. Piinlik realism on õige sõna, väljendamaks pauklini võluväe sügavamat olemust.
6. Veiko Belials
Veiko Belials “Sina ja vaikus ja pajud” – luule, valikkogu. Suurepärane luule ka neile, kes luulet ei loe – naljakas, südamlik ja täpse sihikuga. “Ära löö telekat / Räägi temaga” ja Naissaare tsüklist “Vana puukirik Lõunakülas / Jumala koda / pehkinud aga püsti / Jumal on saare maha jätnud / aga mitte päris”. Autor on tuntud ulmekirjanik ja puukooli õppejõud või metsakooli õppejõud, see raamat on valik viiest ilmunud ja ühest ilmumata kogust. Vana kooli mees, saab ilma avangardita läbi, võib isegi riimis korraliku luuletuse valmis teha, selliseid on väheks jäänud.
7. Kaupo Meiel
Ja seitsmendana esitleb oma aasta tagasi ilmunud luulekogu … Kaupo Meiel “Mu sokid on terved” – luule. Hingekriipivad ajalaulud, piinlikud pihtimused ja muu poeetiline kirurgia hakib teid aeglaselt ribadeks. “vaatad meest ja naist / kakerdamas / hommikul / uku kohviku poole / kusevad teineteist täis / nagu napoleon ja josephine / nagu john ja jaquelin / nagu monroe ja miller / ja näe / seal oodates / lehvitavad / goethe ja schiller”. Jalle üks ajakirjanik, jälle üks realist, jälle lähevad luuletused ülekäte, tundub, et selline see tänapäeva hea eesti kirjandus ongi. Ühelt poolt argine, teiselt poolt täiesti haige. Urmas Vadi “Kirjad tädi Annele” ja Jüri Kolgi “Barbar Conan peeglitagusel maal” olgu selle väite kinnituseks.
*
Kirjastaja ja autorid tänavad Kultuurkapitali, Pärnu linnavalitsust ja Kultuurkapitali Saaremaa ekspertgruppi. Kõik ülalmainitud Ji raamatud on toodetud Gutenbergi poegade trükikojas print on demand tehnoloogia väel, kasutatud on ülbet kodumaist ökopaberit ja ökopappi.
***
Gutenbergi pojad – raamat ilma jamata
Gutenbergi pojad on uus trükiettevõtte Pärnus, mida veab Karol Kallas. Erineb tavateenusest selle poolest et saab trükkida vähe, suht odavalt. Vana kooli hiigeltrükikojad pole väikese eesti kultuuri ega kultuurihuvidega kirjastaja jaoks.
Lühidalt raamatute trükkimisega seonduvatest jamadest:
1. Tavaliselt saad sa trükikojas vastu mune, sest tavatrükk eeldab prohvetlikke võimeid, pead ennustama läbimüüki, kui ennustad valesti – hävid.
2. Üldjuhul pole arukas trükkida vähem kui 300 raamatut.
3. Tubli luuleraamat aga müüb ümber 100 raamatu.
4. Sama on näidendite, debüütide, klassika, esseistika ja muu säherduse kultuuriga.
5. Fakt on see, et keegi ei oska läbimüüki ennustada.
6. Vahel raamat siiski müüb rohkem kui 300.
7. Ehk müüks isegi 600, aga sa ei riski, elu on õpetanud.
8. Seega raamatuid trükitakse kas liiga palju või liiga vähe.
9. Palju trükkides tekib poodidesse üheeurone suitsiiditoode.
10. Tekib utileerimiskulu ja räme hingepiin.
11. Vähe trükkides jääb hunnik raha teenimata ja tekib veel suurem hingepiin.
12. Kui vajate lisatrükki nii 40 raamatut, vaadake järgmise nimekirja punkti 3.
13. Tavatrükikoja ja seebitatud nööri vahel on väga väike vahe.
Lühidalt Gutenbergi poegade inimnäoga trükiteenusest:
1. Meil teed raamatuid täpselt niipalju, kui vaja.
2. Mingit laoseisu ja tühjendusmüüki ei teki.
3. Kui tuleb puudu, teed juurde.
4. Võid teha saja kaupa.
5. Võid teha kümne kaupa.
6. Võid teha ühe kaupa.
7. Säästetud rahaga võid raamatu toimetada.
8. Säästetud rahaga võid raamatu kujundada.
9. Säästetud rahaga võid teha teise raamatu.
10. Säästetud rahaga võid teha, mis tahad.
11. Isegi inimväärne elu pole võimatu.
12. Ja kui ei säästa, siis vähemalt ei maksa peale.
13. Või maksad vähem peale.
14. Milles ongi point.
Tehniline jutt failidest, konkurentsivõimelisest hinnast ja muust sarnasest www.gutenbergipojad.org