1
Kell neli helises äratus. Hommikuhämaras poolunes pakkisin kaasa mõned vajalikud asjad ja mõned meelepärased, nagu paljurännanud reisipadjake, arvuti kõrvale aga surusin Ann Tenno äsjailmunud raamatu “Üle unepiiri”. See on teekonnaraamat, taipasin poes juba esimesest pilgust. Just nii teda tulekski lugeda. Et selleks anti seitseteist tundi, ma reisi alustades veel ei teadnud.
2
Kes kirjalist kampsunit kudunud, teab hästi, kuidas üks mahalibisenud silmus kogu mustri paigast nihutab. Kes oodanud rongi või lennukit, mis oluliselt hilineb, teab, kuidas ühele mahajäämisele lisandub teine või teised ja kogu hästi planeeritud teekond võib asenduda ootamatult hullude olukordadega.
Seekord läks isegi õnneks. Jõudsime Kätlin Kaldmaaga Bledi veel sama päeva õhtul. Sloveenia presidendi kõne oli peetud, luuleõhtu seljataga ja vastuvõttki lõppemas, hotellirõdult aga avanes vaade muinasjutulisele mägijärvele. Olin siinset maastikku küll varemgi imetlenud, kuid mitte kunagi sellest rakursist, selles valguses. Kuidas see Ann Tenno raamatus oligi? “Suurt ja sügavat järve saab alati näha teistmoodi, kui enne on nähtud?”
3
Järgmisel päeval oli kõneaineks üleilmastumine. Tundsin hetkeks end turvaliselt nagu UNESCO konverentsil, nõjatusin tooli seljatoele ning valmistusin juba vaimselt lõõgastuma, kui PENi peadirektori John Ralston Sauli sõnavõtt õhu äikesejärgselt värskeks lõi. Ei mingeid vulisevaid lauseid kohanemisest muutuva maailmaga, vaid valusselge seisukohavõtt: aeg on 25-35 aastat kestnud ja ilmselgelt nurjunuks osutunud katse lõpetada. Kunagi veel pole tsivilisatsioon end määratlenud majanduse kaudu; mõistuspärasuse võidukäik on surmanud rohkem inimesi kui iial varem. Eriti traagiliselt naeruväärne on globaliseerumisteooria, mis püüab ühendada vabakaubandust tema vihaseima vaenlase, reguleerimata kapitalismiga. See on sama, mis ühendada rassism heldusega. Intellektuaalselt keskpärane teooria, mis pidi rajama uue, valgustatud kapitalismi, kehtestas tegelikult sellele eelneva, koloniaalkapitalismi. “Küsimus pole mitte majanduses, vaid moraalses, eetilises filosoofias; mitte turgudes ega valitsustes, vaid sõnavabaduses, keeles ja kirjanduses,” rõhutas John Ralston Saul. “Tehniline progress ja üleilmastumine on toonud kaasa väärtuste kriisi. Ei saa rääkida uuest asjast vanade sõnadega. Keel tuleb purustada algosakesteks ja luua uuesti.”
Märkasin puldi kõrval seinal suurt PENi logo – sulg risti üle mõõga. Ja kuulates järgmisi esinejaid, mõistsin, et see pole diplomaatiline kohtumine – nii kõnelevad poeedid. Peatuksin siinkohal vaid mõnel.
4
Bosnia-Hertsegoviina kirjandusteadlane Marina Katnić-Bakar?ić väitis, et pole olemas ideoloogiata diskursust. Praegu on toimumas uue sõnavara, tühitähistuste pealetung, keeleline kolonisatsioon. Nomen est omen – nimetamiste pärast puhkevad majandussõjad. Kolmanda maailma termin sündis XX sajandi keskel, algselt positiivse tähendussisuga, ometi peites varjatud retoorilist strateegiat, mida kolmandajärgulisteks hinnatud rahvad ise teravalt tunnetasid. Kust tuleb endastmõistetavus pidada end esimeseks maailmaks ja jagada oma suva järgi teisi?
Nicole Barriére’i, prantsuse luuletaja sõnavõtus kordusid ülevad mõisted nagu maailmarahvas, ristteed, kohtumised, heldus, väärikus, ilu, vabadus, eetika, eluiha, lootus ja usk. Ka tema tõi esile keele valitsushimulist, väljendusrikast, poliitilist ja emotsionaalset aspekti ja leidis ainsa väljapääsu ühises tegutsemises.
Sloveeni kirjanik Tone Per?ak tõdes, et üleilmastumine, mis võiks olla võimalus kõigile, on paraku uuskolonisatsioon paljudele. Keelte, kultuuride ja tsivilisatsioonide dialoogi, üleilmse vendluse ja võrdsuse asemel valitseb valdavalt ühe tsivilisatsiooni väärtuste pealesurumine. Selles maailmas pole kohta kõrgkultuuril, keelte ja kultuuride erinevustel ega ainulisusel, erinevatel huvidel ega sõnavabadusel.
Albaania vanema põlve kirjaniku Sadik Bejko ettekanne mõjus elutargalt ja mõtlemapanevalt. Tänapäeva võrdles ta maailma metropolide all kihutava metrooga, milleks on arvuti. Tsivilisatsiooni loob linn ja ühiskond, kultuuri vaid üksikisik, rõhutas Sadik Bejko. Tsivilisatsiooni küsimus on: kuidas elada, kirjanduse küsimus on aga: milleks? Küsimus “Kuidas elada?” on sundinud kolmandiku albaania rahvast mujale elatist otsima. Albaania keel, mis on üle elanud kreeka ja ladina totalitarismi, Osmani impeeriumi ning viimati kommunismi, on hiljaaegu jõudnud hääbumise piirile. Keeled ei sure mitte sõjalise surve tõttu, vaid küsimusest “Kuidas elada? Kus elada?”. Sadik Bejko väljendas veendumust, et vaatamata kõigile vastasseisudele, diktatuuridele ning rõhumistele jääb üldinimlik sõna ja seda kandev kirjandus elavaks. See meenutas kirjakohta Ann Tenno raamatust: “Sa ei leia seost asjade vahel enne, kui sa saad aru, kuidas need on seotud. Suudad ära arvata üksikuid tähti, aga sõna jääb mõistatuseks.”
5
Sulerüütlite ja nende sõprade kohtumine, kokkutulek, miiting jätkus üleilmse rahu otsingul. Sloveeni kirjaniku Edvard Kovaci poeetiline ettekanne vastandas päevaseid ja öiseid unenägusid. Päevaste unenägude – ehk siis uneluste – alla liigitas ta inimunelmad avastada tundmatuid maid, tõusta tähtede poole, süveneda mineviku saladustesse ja mõtestada tuleviku oma. Sellest on võrsunud kõik suured pöörded inimajaloos koos uue õigluse, vendluse ja õnnetunde kogemusega.
Öiste unenägude valda kuulusid türannide unelmad ühtsest rassist ja rahvusest ühe ideoloogia ja ainsa juhi all – tulemuseks hirm ja depressioon, omavahelise suhtluse lakkamine ja avaliku sõna kahepalgelisus.
Kummalise paradoksina, toetudes prantsuse mõtlejale André Glucksmannile, tõi ta esile asjaolu, et ajaloo kõige rängemad kogemused pole siiski võrsunud mitte inimlike nõrkuste, tumedate instinktide ja varjatud perverssuste tunnustamisest, vaid vastupidi, kõige puristlikumate ideaalide – rassi, klassi, edu, moraali – vägivallast. Isegi Kõigekõrgemasse uskuva valgustatud mõistuse unenäod võivad võtta, eriti veel tehnika toel, hävitava kuju. Ainus tee, rõhutas Edvard Kovac, on empaatiline tee teise inimeseni.
Portugali kirjanik Teresa Salema kõneles rahu varjust ukse ja hinge vahel, laenates oma ettekande pealkirja Verg?lio Ferreira, Portugali PENi asutaja romaanilt. See on õnnevälgatus, mille ära tunneme enamasti hetk pärast selle kadumist – või pimedushetk, mis päikesevalguse võimendab õnnejoovastuseni. Rahu on rohkem kui vägivalla puudumine, olgugi see ehk rahu lävepakuks.
Nõustudes küll Ernst Blochi määratlusega unelustest kui lootuse printsiibist, Prinzip Hoffnung, leidis Salema siiski, et öönägemusi ei valitse mitte vaid õud, aga ka õdu – pelgupaik raamatute ja arvuti vahel, töölambi all nurrumas kass ja naabreid arvestades vaikseks keeratud, pehme saksofonid?ässi kujutletavad suitsuspiraalid õhku kerkimas. See on paik lootuse ja viha metsikuimaks heitluseks. Siin võime kogeda, kui halvav võib olla lootus, kui algatusjõuline viha.
6
Paber lõpeb. Valgus lõpeb. Kõike kogetut ei jõua hetkemõistmise raames kokku võtta; tähemärgid ja elutunnid on piiratud. Albaania klassiku Ismail Kadaré raamatuesitlus Ljubljana lossis ning vanamuusikaansambli Nova Scola Labacensis kontsert panid igatahes mõtlema, kui palju väärtuslikku on eesti keelde veel tõlkimata või mis kõik võiks Eestis veel kõlada.
“Miks peaks kirjanikke üldse kuulda võtma?” küsis Iisraeli luuletaja Bluma Finkelstein PENi otstarbe üle arutledes. Ja vastas samas: sest see on alternatiivne hääl maailmas, mida mõjutab majandus ja poliitika. Talmud ütleb, et vaatamata ettemääratusele eksisteerib vaba tahe, mis on antud nagu sünd ja surmgi. Maal, mis on Tõotatud Maa kolme usundi jaoks, on võimalus sõdida lõpuni või ehitada sildu. Ja meenutas, kuidas viimase sõja ajal Nahariya linnas, kui sireenid huilgasid ja tänavad olid tühjad, sõitis üks mees veoautoga varjendi ette ja hakkas toiduaineid maha laadima. “Hull!” karjusid jahmunud ajakirjanikud. “Surma saad!” – “Ma tean,” vastas mees rahulikult. “Aga siin all on mu kunded.” See oli üks araabia kaupmees, kes ei võinud taluda, et juudid, kes talt iga päev toitu olid ostnud, keldris janu ja nälga pidid kannatama. Oma ettekande pealkirjale “Kas olen mina oma venna hoidja?” vastas Bluma Finkelstein veendunult: jah. Lootus läheb läbi igapäeva, rahu sünnib läbi loomingu, mitte looming läbi poliitika.
7
Valges ja pimedas, unes ja elus, siin- ja sealpool jätkub lõputu teekond, millest teadvuse taskulamp vaid vähest valgustada jõuab. Me ei teagi, kui palju meil kaasteelisi või kaasamõtlejaid on. Ikka tundub vahel, et toetuda pole kellelegi peale iseenda – aga siis jälle selgub, et keegi just samal hetkel on leidnud meist endist tuge.
Palju on seda, mida küll aimates me veel sõnastada ei jõua ega oska; mis jääb teisele poole une- ja sulepiiri. Aga sel teekonnal pole me üksi.
* * *
Ann Tenno karge meel
VÕTA KAASA: Doris räägib, mis teeb Anni raamatu eriti heaks reisikaaslaseks.
Just see, et Ann Tenno pole oma eesmärgiks seadnud kedagi veenda ega oma erilisusega kellelegi muljet avaldada, teeb tema raamatu eriliseks, sümpaatseks ja lähedaseks. See on ühe otsija rada, mitte triumfeeriv teade tippujõudmisest, vaid märgukirjad samal teel liikujale.
Ann võrdleb kaugtunnetamise õppimise kogemust ülikooliaegse kõrgema matemaatikaga – kõige kiirem tee selgeks saada seda, mis esiotsa hirmutavalt raske tundub, on lasta seletada kellelgi, kes juba on aru saanud. Õpetaja olulisust mis tahes vaimsel teekonnal on rõhutanud kõik rändajad.
Algusest lõpuni hääle või häälte poolt dikteeritud raamatuid on ilmunud ju mitmeid, mõni neist on saanud alusepanijaks koguni üleilmsele vaimsele, mõneti usulahuga sarnanevale kogukonnale, nagu näiteks “Course of Miracles”. Eestiski on ilmunud dramaatilisi hoiatussõnumeid, mida maailma käekäigu pärast südant valutavad ausad inimesed oma kulu ja kirjadega välja annavad, et kuidagimoodigi halvimat ära hoida. Paraku ei pööra need, kelle käed roolil, sellistele üllitistele pea kunagi tähelepanu. Mis aga ometi ei tähenda, et sellistel väikestel omaalgatustel puuduks mõte.
Ann Tenno analüütiline ja karge meel ei anna emotsioonidele ruumi võimutseda – pigem jääb ta pidevalt tähelepanelikuks vaatlejaks, talletajaks, õppijaks ja püüdlejaks. Just seetõttu on tema kaugtunnetuslikud kirjapanekud väärtuslikud.
“Kas inimeses on olemas mingi mehhanism, mis teatavatel tingimustel mittekeelelisest informatsioonist moodustab keelelise struktuuri, midagi luulesarnast?” küsib Ann Tenno – ja just seesama, mindki kaua painanud küsimus sai käesoleva kirjutise ajendiks. Kas Shakespeare ikkagi oli olemas?
Kirjandust mõistma ja analüüsima on võimalik õppida, ja kahtlemata on see ka vajalik. Loomine sünnib aga muudmoodi – see otsekui ürghääl kerkib kosmilisest sügavusest ja inimene sageli ei tea, kes või mis läbi tema õieti kõneleb. Mis on inimese sisu? Kellele kuulub copyright?