19. sajandil tekkis Euroopas ja Ameerikas arvestatav kodanlus, mida on pilastavalt ka väikekodanluseks nimetet. Enam ei jagunud ühiskond aadliks, talupoegadeks ja töölisteks. Sel uuel ühiskonnakihil olid oma väärtused ja hoiakud, mis üldjoontes hoidsid konservatiivsuse kanti.
VASTUREAKTSIOON
Ja nagu vist pidigi olema, sünnitas ja sünnitab kodanlus tänapäevani omaenda seast ka vastureaktsiooni ehk antikodanlasi. Esimesed alternatiivinimesed – romantismist innustet kunstnikud ja kirjanikud – tekkisid 19. sajandil. Peagi kasvas see grupp suuremaks, hõlmates ka teisi, kellele kinder, küche, kirche või siis meeletu papi tagaajamine polnud elu põhieesmärk.
Viimase 150 aasta vältel on need alternatiivsete hoiakutega inimesed kandnud igasuguseid nimetusi: boheemlased, wanderfogeln, beatniks, hippies, punkarid. Või läbi aegade “intelligendid”. Enamus viimase pooleteistsajandi looming on pärit just noist inimesist, nagu suur osa Lääne meelelahu tusestki, kuigi see on suuresti koopteerit nonde samade papitagaajajate poolt.
OMANÄOLISUSE VÕIMAS TÕMME
Loovintelligents ning muidu tormamisest ja olelusvõitluslikust elust tüdinenud või irdunud inimesed otsivad ka omasuguseid, otsivad sallivat, omanäolist keskkonda. Viimase pooleteist sajandi jooksul on alternatiivinimesed kogunenud oma linnaosadesse või hoopiski oma linnadesse. “Boheemlased” kogunesid Montmartre’i linnaossa Pariisis, Münchenis Schwabingusse. New Yorgis kolisid kunstnikud ja kirjanikud Greenwich Village’isse. Nad renoveerisid vanu, halvas seisus hooneid ja maju, rajasid kohvikuid, teatreid jne.
Kuni nende inimeste elukeskkond – Euroopa filmidega kinod, kohvikud, alternatiivteatrid, jazz, blues ja folk, kunstigaleriid – muutus nii ihaldusväärseks, et kasvas üleriigiliseks magnetiks. Loomulikult tõusid üürid seejärel nii kõrgeks, et nooremad ja uued kunstnikud kolisid järgmisse mahajäänud ja odavasse laohoonetega linnaossa SoHosse. Ning taas rajasid sinna oma alternatiivkeskkonna. Ja siis, kui üürid taas just galeriide ja kohvikute meeldivuse pärast taevasse kerkisid, asustas järgmine põlvkond Tribeca, Bowery ja East Village’i. Alternatiivinimeste piirkondadel on võimas tõmme.
RAHA LIIGUB LOOJATELE JÄRELE
Ent metropolide linnaosad pole loov- ja alternatiivinimestele ainsaks magneediks. Kohati on nendeks saanud väikesed linnad ise. Big Sur Kalifornias, Taos New Mexicos, Great Barrington Massachusettsis, Woodstock New Yorgis; Austin Texases. Külma sõja aegse Lääne-Saksamaa üsnagi isoleeritud Lääne-Berliin oli väga vabameelne.
Linnade külgetõmbejõud loovinimestele toimib jätkuvalt samadel alustel: ilus looduskeskkond, vaimsus, sallivus ja loojasõbralikkus. Ja muidugi odav üür. Nii meil kui mujal tahab enamus “provintsist ära”, tahab suurlinna, kus rahateenimisvõimalus suurem. Seejuures kas unustatakse või ei märgata, et sealt kus lahkutakse, on elu ilusam, sõbralikum, inimlikum. Vaimline keskkond on seal, kus elavad loojad. Mitte aga seal, kus voolab papp. Ja paradoksaalselt kipub toosama papp kiikuma sinna, kus elavad loojad.
TEISE KESKKONNA VÕIMALUSED
Eestis pole veel selliseid alternatiivseid elukeskkondi ei linnaosana ega eraldi linnana tekkinud. Tallinnas on küll meie loovintelligentsi kogunemispaiku, näiteks Kuku ja Noku klubid, Texas, endisaegne Kloostri Ait jms, kuid linnaosa, kus oleks või kuhu võiks tekkida alternatiivinimestele meeldiv miljöö, meil nagu ei ole. Näiteks vanalinn või Kadriorg pole loovinimesele taskukohane. Samuti ei soodusta välisturistide ja pintsaklipslaste pidev pealevool hädavajalikku kogukonnatunnet.
Need piirkonnad, mis ehk ilma okupatsioonita võinuks kasvada alternatiivpiirkonnaks, on viimase 15 aasta möllus saavutanud brüsselliku üüri- ja kinnisvarahinna taseme. Kasiinode vilkuvad reklaamid, rullnokkade vilisevad autokummid, viinarallitavad turistid lihtsalt ei luba kogukondadel tekkida. Ka viisakama mikrokliimaga restoranid ja kohvikud orienteeruvad Eestis pigem yuppiedele ja äriinimesile. Nii elavadki Eesti loov- ja alternatiivinimesed oma keskkonnata.
Mõned hulljulged Tallinna kirjanikud ja kunstnikud võiksid loomulikult ette võtta Kopli muutmise, kuid arvan, et see vajab liiga palju julgust, vähemalt neilt, kel lapsed. Las turvafirmadega häädes suhetes kinnisvaraarendajad tegele Kopliga, mis tegelikult ongi juba avastet ja hinnadki lae poole teel. Teine alternatiivinimeste variant võiks loomulikult olla Tartu. Heade mõtete linn, olgu siis akadeemiline või Reformierakonna ärimeeste linn, on ilmselt liiga suur või siis liiga üliõpilaskondlik, et saada koduks alternatiivkeskkonda tahtvaile inimesile.
LOOVINTELLIGENTSI KESKUSE VÕIMALUS
Kuid Eestis on siiski üks linn, mis sobiks hästi nii Eesti, kui mitte kogu Põhjala ja Baltikumi alternatiivinimeste elupaigaks. Seal on teatud eeltöögi juba tehtud.
Ühesõnaga, Viljandi.
Linn, mis juba poolteist sajandit tagasi paistis Sakala ja Carl Robert Jakobsoni näol silma radikaalsema ja originaalsema mõtlemisega. Millega ta ka jätkab. Ugala teater, Eesti üks innovaatilisemaid, on juba aastakümneid alternatiiviks traditsioonilisemale teatrile. Ando Kivibergi juhitud Viljandi Folk on mitu aastat toonud Viljandisse Euroopast just seda kõrgemat sorti alternatiivturiste, kellele pärimusmuusika on südamelähedane. Ning loomulikult on suure panuse Viljandi vaimlisele keskkonnale andnud Viljandi kultuurikolled?, üks Eesti alternatiivsemaid institutsioone ja trafaretse massikultuuri vastaseid kaitsevalle.
Mõte leida loomiseks rahu Viljandis või selle lähedal pole ka meie ajal originaalne. Kunstnikud Anu Raud ja Kersti Rattus, lavastaja Kalju Komissarov, kirjanik Nikolai Baturin ja luuletaja Anzori Barkalaja on Viljandi või selle lähikonna juba oma koduks teinud.
Ka muu vajalik loovinimeste keskuseks saamiseks on Viljandis olemas: kaunis linnakeskkondi, lossimäed, järv jne. Samuti on Viljandi säilitanud oma ajaloolise 19. sajandi puitarhitektuuri, võisteldes eestiliku hõngu säilitamise alal vist ainult Haapsaluga. Just seoses oma arhitektuuri, inimliku mõõtme, keskaja müsteeriumi ja dramaatiliste järvevaadetega võiks see koht saada Eesti loovintelligentsi keskuseks.
ANTI-PEALINN
Ent nagu iga alternatiivkeskonnaks saanud linn, vajab ka Viljandi veel palju renoveerimistöid. Et muutuda loovintelligentsile ja alternatiivinimestele tõeliseks tõmbelinnaks, on vaja veel paar internetikohvikut, üht väärtfilme linastavat kino, mahepõllumajandustoodete kauplust, paari tippkunsti ja kunstnikke eksponeerivat galeriid, mõnd taimetoidurestorani, folgi- ja bluusiklubi, kuhu meelsasti tuleksid esinejad kõikjalt Põhjalast, tarbekunstistuudioid, mida teadlikumad turistid peaksid vajalikuks külastada, korralikke jalgrattateid, jalakäijate alasid, Montessori kooli jne.
Kõik see tekib vaid siis, kui nõudlus selle järel on piisavalt suur. Ehk teisiti: vaja on, et Viljandisse koliks kriitiline mass alternatiivsete hoiakutega inimesi, kes tahaks, et kõik see oleks olemas ja jalutuskäigu ulatuses.
Mis omakorda vajab Tallinnast tüdinenud loovinimeste tahet ja Viljandi-poolset valmisolekut.
Kui linn adub, et kui Eestis juba on “suvepealinn”, “talvepealinn” ja igasugused muud “pealinnad”, siis Viljandi peaks olema “antipealinn”. Et pole vaja ööklubide melu. Et turismiarenduse PR-trikke on igasuguseid, kuid kõige paremini töötab siiski loomulikkus.
Viljandi pakub täiesti loomulikult seda, mida Eesti loovintelligents vajab. Ta võiks olla ainus linn Eestis, mis täidab mujal olemas oleva, kuid meil veel puuduva ni?i.
Kui keegi targematest inimestest Viljandisse kolida viitsib, oleks ma väga õnnelik.
