Ometi on meie väike ja kaastunnet vääriv valitsus, iseäranis Pärnu linnavalitsus nõus trendi nimel valetama, sõna otseses mõttes varastama ja mitmel erineval viisil lolli mängima. Nagu oleks veel kedagi, kes ei saaks aru, mis sorti kaalikad Toompeal ja Pärnu raekojas peeru lasevad.
Küsimus on kahes Eesti sõdurite mälestusmärgis. SS-i mundris oleva kodumaaa kaitsja kujus. Üks püstitati Pärnusse eelmisel suvel ja teist tahetakse üles seada tänavu. Vingutakse selle kallal, et mälestusmärkidel kujutatakse Eesti sõdureid ajalooliselt autentsetes Saksa armee mundrites. Ükski ajaloolane, ükskõik kui valelik ta ka ei oleks, pole kunagi väitnud, et veermahti sõdurid lippasid püksata ringi. Sellise tõeväänamiseni ei lange isegi Gustav Naani vaimne poeg Rein Ruutsoo (mitte segi ajada Peeter Ristsooga, kes on korralik inimene), seesama, kes möödunud aasta 27. juuli Postimehes kirjutas: “Siinses piirkonnas, nagu ka Norras ja osalt Taanis, oli Hitleri armee purustajateks idaliitlane – Nõukogude Liit?” Tsitaadi lõpp.
Eks me kõik tea, et NSVL vabastas samal viisail ka Atlantise, Jupiteri ja osa inkade impeeriumist.
KAS EESTLASED PEAVAD MONUMENDIL ALASTI SEISMA?
Esimese momumendi lubas Pärnu raad üles panna, siis lubas tekstimuutuseni kinni katta ning varastas ära tund aega pärast lubadust järgmisel päeval uut teksti arutada. See varguselugu kinnitab ühe joobnud linnaametniku juttu, et kuju varastamise korralduse andis telefonitsi kümne miljoni taala varguses kahtlustatav isik. Loomulikult ei olnud asi tekstis, sest nüüd tahetakse teha uut mälestusmärki uue tekstiga, ent ikka realistlikku traditsiooni järgides ja Saksa mundris.
Millegipärast ei anna SS-munder meie ametnikele ja orjameelsetele publitsistidele rahu, ka uuele mälestusmärgile ei anta luba. Ise käivad riides nagu kaltsakad, eriti juhtivad Rahvaliidu poliitikud, aga korraliku Saksa mundri peale lähevad marru. Pole põhjust. Kõrgemate ohvitseride munder oli Hugo Bossi disainitud, kelle tooteid võib tänapäevani meie poodidest osta. Huvitav, kas too öökimaajav punaväelase topis koristatakse Tõnismäelt, kui ta Bossi lõhnaveega üle valada? Või piisab sellest, kui talle kriidiga kolm adi triipu pükste peale joonistada?
Kui välismaa SS-varustus kujule ei sobi, siis tuleb ka mõõgaga mune sügava Kalevipoja kuju Emajõe äärest maha võtta – teatavasti oli tema relvastus Soome päritolu. Ühelegi tänapäevasele Eesti sportlasele ei saa püstitada ausammast, sest nad raiped ei kanna kunagi Marati dressipükse, kõigil filad ja puumad. Poliitikutega pole paremad lood, kellel teksad, kellel pintsak, aga ühtviisi välismaa omad kõik. Toomas Ilves ja Ingrid Rüütel on väheste eranditena kandnud rahvariideid. Tänavapildis kodumaiseid riideid peaaegu ei kohta, mulgikuube ei näe üldse ja montonid ei anna samuti tooni.
Nii et kallid kaaskodanikud, Pärnusse teile ausammast ei tule ja hauakivil peate pederasti või liputaja kombel alasti kügelema.
EESTI, ILGETE TIBLADE VIIMNE PELGUPAIK
Samas on kogu Eesti täis kirsasaabastega tiblade kujusid ehk muid küüditajatele, punatimukatele ning riigi- ja rahvavaenlastele pühendatud ausambaid. Millegi pärast Siim Kallas ei vabanda avalikult sajakonna rahva pühamaid tundeid riivava võõrvõimu postamendi pärast.
Paljud vinguvad eesti sõjamehe kuju vormi kallal, aga keegi ei suuda pakkuda midagi normaalset asemele. Perverdid nõuavad alasti kuju, kommunistid tahvad ainult lima ajada, lollpead pakuvad kuubikut kirjaga “kõige ja igaühe mälestuseks”. Eriti haige on kivikurdi ja muldvana Trivimi Velliste ettevõttel vaevaliselt edenev nn. püha Jüri kuju. Eestlaste jaoks on see Jüri (vene keeles Georgi) eelkõige meie põlise okupandi Venemaa sümbol. Püha Jüri oli Tsaari- Vene ja Moskva linna vappidel, Georgi Rist oli Tsaari-Vene sõjaline autasu. Tsitaadi lõpp.
Kahju, et kunagise muinsukaitsja Trivimi kolbast on saanud Venemaa kadunud hiilguse viimane pelgurand.
200 TUHAT SURNUD OKUPANTI
Olgu pealgi, omakasupüüdlike, lömitavateja ja punase minevikuga ametnikud said korraks oma tahtmise. Kuju keelati ära, aga kellegi eramaa peale pannakse ta niikuinii. Mis veel tähtsam, igaüks saab mõelda nii, nagu ta õigeks peab. Ja iga normaalne inimene paneb endale seina peale sellise plakati, nagu ta tahab, ehk selga sellise teesärgi, nagu talle meeldib.
Mina soovitan kõigil, kes kunagi Pärnusse suvitama tulevad, kanda särki numbriga 200 000, nii palju punareisi saadeti Saksa sõjaväes võidelnud eestlaste poolt mullatoidule
Sinimägedes. Seda numbrit tuleb meeles pidada, panna see skriinseiveri parooliks ja interneti kommentaaride varjunimeks. See püha arv aitab meil üle saada rasketest aegadest.
Teadmine, et kui mitte midagi ei saa teha, siis saab vähemalt kakssada tuhat kõige jultunumat okupanti maha tappa, annab jõudu ja meelekindlust.