Haridusreform kulgeb teadupärast Nõukogude võimu kokkukukkumisest saadik. Korraldatud on lugematul arvul seminare, kulutatud oma ja võõrast raha, aega, kõikvõimalikke muid ressursse, aga tulemust pole tänase päevani. Narvast siiski tuleb aeg-ajalt rõõmustavaid teateid sealsete kooliõpilaste võitudest rahvusvahelistel olümpiaadidel – kõik ei ole veel kadunud või kaotatud.
KOHUTAVALT SITAD ÕPIKUD
Aga reform kestab. Haridusministrid kaaluvad koolikotte ja seal olevaid õpikuid – liiga raske. Sisusse tavaliselt ei viitsita sööbida, sest üks seltskond kirjutab, samad ka kinnitavad. Niisiis saabki gümnasist pereõpetuse tunnis teada, et perekonna- ja tööelu kokku enam ei kõlba, kuna pereelu on kulukas alates pulmapeokorraldamisest. Samas kinnitatakse, et pere on olnud läbi aegade isemajandav üksus ja pere ringis vajatakse kõige vähem enesekaitse võtteid. Ilma majandust tundmata enam ei saa ja gümnasist peab eksimatult teadma, et mikroökonoomika uurib üksikisikute käitumist ja hüvede tootmine kätkeb endas lambanahast toasusside valmistamist.
Koraanist pole tarvis rohkem teada, kui et see on piibli täiendatud variant, mis on mõeldud kuiva ja kuuma kliima jaoks ning et arengumaade inimestest pole midagi loota, kuna nende intelligentsist piisab vaid telerite ja spordijalatsite tootmiseks. See on tulemus, mis õpikus olevate kirjade järgi on kooskõlas kehtiva õppekavaga.
ÕPPEKAVADE ARENDAMISE KESKUS EI SUUDA TUHKAGI
Õppekavad on üldse omaette küsimus, Tartus on Alma Materi tiiva all suisa õppekavade arendamise keskus, mis mõne riigimiljoni eest ja mõne aasta jooksul higistades on kindlaks teinud, et “õppekava on pigem ülevaade olemasolevast, mida olulisel määral mõjutab poliitiline tahe”. Töö igatahes käib ja õppekava tehkse ümber, aga mida?! Must-valgelt (sinine puudub) on kirjas, et 2005|. või oli see 2006|. aastaks tuleb kindlaks teha, mis asi see õppekava on ehk anda ka lõpuks selle imelooma täpsem määratlus. Viimaste alal on samuti edusammud märgatavad. Hiljaaegu määratleti Tartus mõnedele naerupurtsatustele vaatamata, et “õppimine on muutus”. Üks on dünaamika, teine staatika, jätame selle lingvistilise nonsensi sinnapaika ja usume edasi, et kaitseväe veebel sai hakkama sellega, millega enne teda polnud ükski filosoof! Nimelt ühendas veebel mängleva kergusega aja ja ruumi, käskides soldatitel kraavi kaevata “vot siit plangust kuni lõunani välja!”
Seda rida võiks jätkata lõpmatuseni ja meie “teadmised” suureneksid oluliselt.
Ka see enneolematu suurenemise termin on pärit ettekandest õppekavade seminarilt.
MILJONID SAAMATUSE EEST
Kuulnud ei ole kahjuks aga midagi õppekavade üldisest üldideoloogilisest alusest, nägemusest, mis ta siis lõpuks olema peab, millistele
kriteeriumidele ta vastama peab, kes ja mille alusel tulemust hindab jne.
See küsimus tundub ehk liiga “fundamentaalne” või põhimõtteline, kuid ilma sellisteta ei ole rahuldava tulemuse saavutamine põhimõtteliselt võimalik. Selle üldideoloogilise lähenemise puhul ei pidanud allakirjutanu sugugi silmas mingi parasjagu võimuloleva isiku, koalitsiooni või partei vaaadete ja arusaamadega kohustuslikku arvestamist vaid pigem metodoloogilist lähenemist. Kui see kõik paigas ja selgeks vaieldud, ei ilmu enam ühiskonnaõpetuses töövihikuid, kus lünkade täitja ja küsimustele vastaja ( õpilane) on ühiskonna ülioluline aktiivne alge, kelle tegevusest või tegevusetusest, maailmavaatest, teadmistest sõltub ühiskonna edasine käekaik ning riik ei ole mingi abstraktne aparaat või institutsioon Toompeal. Siis pole tarvis ka õpikuid hulgi kaaluda, sest SISU on see, mis määrab, mitte “poliitiline tahe” kellelegi saamatuse eest miljoneid maksta.