Pisut räämas, muutustekeerises olev kõrvaltänav Tallinna kesk linnas. Hiiglasliku uus ehitise vastas on pisut räämas puumaja, mis välise vaatluse järgi oleks justkui uuele ajale jalgu jäänud. Teisele korrusele jõudes avastan end ootamatult hoopis teisest reaalsusest: reaalsusest, mis on isikupärane miksing 21. sajandist ja mingist hoopis varem kadunud ajajärgust. See on kunstnik Enn Põldroosi ja näitleja Rita Raave maailm: stiilne ja isikupärane miksing kõigest sellest mis nende endiga seostub ja neile oluline näib.
“MUL POLE ENAM KUHUGI KIIRET!”
Enn ütleb, et tema isiklik maailm võiks olla 14. ja 15. sajandi Itaalia, see oleks aeg ja koht, kus ta ennast täiesti kodus tunneks. Inimesed, lõhnad, värvid ja elurütm – kõik oleksid seal tema jaoks need õiged.
“Sellest ajast ma saan aru, hilisemast ma eriti hästi aru ei saa,” ütleb ta ise, “renessansi vaimulaad ja ellusuhtumine on mulle kuidagi mõistetav.” Ta räägib, et on kahel korral elus tundnud võõras linnas koju jõudmise tunnet – ükskord juhtus see Roomas, teine kord Firenzes, mitmeaastase vahega. “Jah, ilu said linnu on muidugi palju. Mulle meeldib ka London või Pariis. Aga see pole see, see koju jõudmise tunne oli hästi imelik tunne? Tunne, et ma olen siin olnud. Ma tean seda kõike,” räägib ta.
Ja jätkab veidi korrigeerides: “See 14.-15. sajandi jutt on ikkagi tinglik ega kehti nii väga näiteks kirjanduse kohta. Kirjandus on kuidagi täiesti omaette teema. Siinkohal ma ei oskagi mingeid erilisi lemmikuid välja tuua: mulle meeldib näiteks maagiline realism. Samas meeldivad mulle hästi erinevad asjad.”
“Kas sa oskad itaalia keelt?” küsin.
“Ei. Omal ajal piisas vene keelest täiesti. Aga jah, peale paaripäevast kohalviibimist tekkis mul seal tunne, et ma saan kõigest aru ja tahaks kaasa rääkima hakata. Sellist asja ei ole minuga ühelgi teisel maal juhtunud. Põhjamaalase tagasihoidlikkus ei lasknud seda paraku teha. Itaalia keele foneetika on eesti keelega hästi sarnane, kõik vokaalid asuvad samade kohtade peal? võimalik, et see tekkis sellest.”
“Kas sa oleksid nõus ühes neist linnadest elama?” uurin ma kiuslikult edasi, olles ei-vastuses ette kindel? kõik eestlased ju räägivad lakkamatult seda juttu, kuidas nad võivad mujal küll käia, aga mitte ilmaski elada. Minu üllatuseks ütleb Enn hoopis: “Võibolla, et Roomas oleksin. Võibolla.”
“Aga kas sul ei ole karjuvat vajadust mingi aja tagant Tallinnast ära saada?”
“Ei, tegelikult enam ei ole. Kunagi tundsin küll sellist vajadust, siis kui kogu aeg meeletult kiire oli. Nüüd võtan asja rahulikult, mul pole kuhugi kiiret. Käin mööda Tallinna ja vaatan hedonistliku turisti pilguga, kui ilus linn see tegelikult on. Mul ei ole ka vältimatut vajadust kuhugi linnast välja, puu taha saada, selles samas linnas on ju kõik olemas.”
“NEGATIIVIS ON MINGI ERILINE JÕUD”
Meie ümber on igasugust vanaaegset mööblit ja maale, mis elavad. Olen kindel, et nii Ennu kui Rita maalid elavad. Valdavalt ei ole nad spetsiaalselt eksponeeritud, nad lihtsalt elavad selles korteris nendega koos? aga ikkagi oma elu. Seda tõestab väga ilmekalt lugu, kuidas üks Ennu maal talle meie silme all vastu hakkas.
“Kust sul sellised asjad tekkivad?” esitan traditsiooniliselt tobeda kunstikriitiku küsimuse.
“Tont seda teab, kust nad tulevad. Siit ja sealt, täiesti erinevatest impulssidest? mulle meeldib ka õudselt pildistada,” vaatab ta lakkamatult klõpsutava Mark Raidpere poole: “no ma ei tee seda muidugi sellisel tasemel? aga üksvahe hakkas mulle tunduma, et negatiiv on palju-palju võimsam kui positiiv. Et negatiivis on mingi eriline jõud. Tõe kontsentraat on suurem. Negatiivis on tuum, selles, mis edasi saab, on midagi kerglasemat. Ühest negatiivist võib ju tuhandeid positiive saada. Et midagi enda jaoks säilitada, tuleb see negatiivi viia. Nii ma asusingi vanade meistrite klassikalisi töid negatiivi keerama, neid on terve näitusesaalitäis.
Oot? ma näitan teile ühte asja?” ja Enn asub kaminasimsilt ühte maali teiste maalide ja muude asjade tagant välja kraapima. Musta näo ja valgete juustega negatiivnaine on juba peaaegu lavale astumas? kui järgmisel hetkel täidab tuba meeletu klaasiklirin. Diiva astus lavale nii, et purustas ka teele jäänud lambi. “Ju oli liiga vinge poweriga mutt,” ei oska ma muud asja kohta arvata.
“KUI ÜKS ILME LÄHEB TEISEKS ÜLE”
“Kunstniku saatus ongi tõenäoliselt see, et asjad lähevad laiali. Ma pole kunagi oma maalide üle arvet pidanud, hiljuti püüdsin vanade kataloogide järgi enda jaoks ülevaadet saada: mis on kuhu läinud? kõva kolmandik on asju, millest ma ei tea midagi. Tõenäoliselt ma ikka tunneksin oma aastatetaguse töö ära, aga?” filosofeerib ta kaduva kunsti teemadel.
“Aga kui mingi dead-line on peas ja on vaja kohe kandev idee tekitada? mida ei ole. Mis sa siis teed?” urgitsen ma edasi.
“Mulle ei meeldi igasugused dead-line`id ja sedasorti asjad. Kavandid ja kontseptsioonid ka ei meeldi. Mulle ei mahu pähe see, et peaksin kuhugi mingit projekti kirjutama. Kui kavand on valmis, siis on tunne, et ma olen sellega seotud ja see hakkab piirama, ahistama ja omi tingimusi esitama. Ma pigem ei pane midagi liiga vara paberile, asi peab enne peas enam-vähem valmis olema. Ja asjadest, mis veel valmis ei ole, ei meeldi mulle rääkida ka, neist läheb sellega nagu mingisugune osa minema.”
“Aga tellimustööd? Neil on ju alati mingid tähtajad ja asjad?”
“No ütleme nii, et on ette tulnud jah,” muigab ta vaevumärgatavalt minu pragmaatilise küsimuse peale.
“Kas mõni rikkur paraadportreed on tulnud tellima?” nuian ma edasi.
“On sedagi ette tulnud. Kas nad just rikkurid on olnud, aga ütleme nii, et inimesed, kes saavad seda endale lubada. Portree on jube huvitav ?anr. Iga inimene, tema ilmed, kolju ehitus, kõik on niivõrd unikaalne. Kõige huvitavam on tabada mingi habras vahepealne hetk, kus üks ilme läheb teiseks üle. Mis pole see ega teine, aga on äärmiselt kõnekas ja iseloomulik. See käib ka tavaliselt nii, et kõigepealt ma klõpsutan inimest fotokaga hästi palju, igast asendist, iga nurga alt. Viimaks panen ta ka füüsiliselt modellitooli istuma, aga selleks ajaks on mul materjal juba nii hästi selge, et siis läheb juba kõik väga kiiresti.”
“Hm. Aga kas sulle nii ebahuvitavat või ebameeldivat tüüpi on ette sattunud, kellest kohe ei saa ega taha midagi teha?”
“Jaa, ma saan aru küll, kuhu sa sihid. Et kirvenägu jääb kirvenäoks, muidugi. Aga siinkohal on see filter vahel, et päris kirvenäol reeg lina sellist soovi ei teki. Inimesel, kellel juba selline mõte tuleb, on tavaliselt siiski natuke laiem maailmapilt, mingi oma arusaamine asjadest?”
“TEISED ON NEED, KEDA EI SAA ÕPETADA”
“Sa olid ERKIs õppejõud. Onju?”
“Olin. Ma lõpetasin selle värgi siis, kui sain ühest kummalisest asjast aru: põhimõtteliselt on kahte tüüpi üliõpilasi: ühed on need, keda pole mõtet õpetada, kuna sealt ei tule nagunii kunagi midagi. Teised on need, keda ei saa õpetada, kuna nad on ise piisavalt andekad ja lähevad nagunii sinna, kuhu nad lähevad. Maalimist ei saa õpetada. Jah, loomulikult saab inimest õigel teel hoida, öeldes, et siin sa tegid hästi, tee seda edasi? mitte, et tee seda teistmoodi.”
Meie seljataga on Rita Raave kuldses koloriidis maal, kuldse raami sees. “Kas Ritat võib mõnes mõttes ka sinu õpilaseks pidada?”
“Ei. Absoluutselt mitte. Tema on kõige puhtam näide sellest, keda õpetada ei saa. Kõige hullem on see, kui talle nõu anda ja kui ta seda kuulda peaks võtma? Siis on tulemuseks midagi, mis ei ole päris, mis on justkui võõrkeha. Sellest ei saagi midagi välja tulla. Ma ei sekku sellesse protsessi absoluutselt.”
“KUI ASI POLIITIKAKS KISKUS, TULIN ÄRA!”
“Sa oled üsna erinevate asjadega seotud (olnud) – maalid, kirjutad, vahepeal tegelesid poliitikaga? kuidas see käib? Et kunstnikust poliitikuks ja siis kunstnikuks tagasi?
“Ei no mis poliitika, ma ei ole kunagi poliitik olnud. (Põldroos kuulutas 1991. aastal Ülemnõukogus koos teistega vabariiki välja – toim.) See ei olnud mingi valik, elu lihtsalt viis sinna. Võib öelda, et sattusin üsna loogilisi teid pidi revolutsiooni keerisesse (minu meelest võib seda, mis toimus, revolutsiooniks nimetada küll) ja siis, kui asi poliitikaks kiskus, tulin ma sealt ära. Poliitika tuli hiljem ja see ei olnud minu jaoks huvitav. Ma ajasin ju enne seda kogu aeg mingeid Kunstnike Liidu asju, see oli täiesti loogiline areng? Kõige totram on vaadata neid revolutsiooni-aegseid tegelasi, kes sealt kuidagi väärikalt välja ei saa astutud. Need on täiesti erinevad asjad? no mida nad seal teevad?! Kaua ma seal olin? Paar aastat? aga samas see oli nii meeletult intensiivne aeg, et seda võiks lausa omaette eluks nimetada. Mul ongi selle üliintensiivse perioodi tõttu selline tunne, et olen elanud mitu erinevat elu,” räägib Enn.
“KUI RAAMATUT KIRJUTASIN, EI MAALINUD MA MIDAGI”
“Aga see maalimise ja kirjutamise asi, kas need on sama nähtuse eri tahud? Või on need siiski täiesti erinevad asjad? Kas nad on omavahel seotud?”
“Ei, need on ikka täiesti erinevad asjad. Vahepeal, kui raamatut kirjutasin, ei maalinud ma tükk aega üldse, nüüd püüan ennast roostes olekust taas läbi närida. Ma püüan vältida selliseid meeletu storyga maale, mida saaks ümber jutustama hakata. Verbaalne ja visuaalne maailm on minu jaoks täiesti erinevad asjad. Ja nende erinevate asjadega tegelen ma ka kuidagi periooditi. Ei ole nii, et kirjutan kaks tundi raamatut, siis järgmised kaks tundi maalin. Just sain raamatu valmis, ise joonistasin pildid ka.”
Enn näitab mulle sümpaatsete, pisut naivistlike skeemidega raamatu maketti.
“Oi, kui tore. Muidu on nii, et keegi ei viitsi raamatuid illustreerida, välja arvatud lasteraamatud ja luulekogud?” olen täitsa siiralt tema maketti sirvides üllatunud.
“Aga noh, ise tegin. Nii-öelda odavalt käes!” – selles lauses vist on teatavat irooniat.
“Tegelikult joonistasin neid kirjutamise ajal, et asi selge oleks. Aga ma ei oska ette rääkida, mis raamat see selline on. Niipalju võin öelda, et siin on kolm lugu ja välja tuleb ta kuskil septembri lõpus, natuke aega hoian teda kinni?” lisab ta kavalalt.
Raamatu pealkiri on “Silm veresoonega” ja selles on kolm juttu, mis pole omavahel seotud? rohkem ta mulle ei öelnud ja lugema hakata polnud kohapeal ka mahti.