USA on kuulutanud sõja uimastitele (war on drugs). Sisu on lühidalt järgmine: karistuspoliitika keskne roll ning nulltolerants kui ainuõige hukkamõistu vorm. USA-s proovib uimastitega sõdida läbi koguste vähendamise (konfiskeerida niipalju uimasteid kui võimalik, saata vangi niipalju narkodiilereid, -diileritest sõltlasi, sõltlastest pisiõigusrikkujaid kui võimalik). Ometi – kõik see ei ole aidanud luua uimastivaba ühiskonda.
SULETUD RING
On neid, kes räägivad ja on neid, kes viitsivad kuulata ebaadekvaatset juttu USA edust sõjast uimastitega ja uimastivaba ühiskonna loomisest. Samal ajal näitavad tõendid hoopis aasta-aastalt järjest suuremaid läbikukkumisi. Uimastid on muutunud odavamaks, puhtamaks, kergemini kättesaadavaks kui kunagi varem.
Püüdes vältida ja/või vähendada uimastite poolt tekitatud kahju läbi jõustruktuuride kasutamise, on sama kui püüda kasutada umbrohust lahtisaamiseks ainukese vahendina vikatit. Vikatiga ei jõua kunagi umbrohu juureni. Vikat paneb kannatama ka teised taimed. Vikat külvab umbrohu seemet senisest enam laiali. Selleks, et umbrohust lahti saada nii, et ei kannataks teised taimed, tuleb ikkagi sõrmed mulda pista ning veidi käsitööd teha.
USA sõda uimastiga on kõige ehtsam vikatiga vehkimine. Vahendeid valimata arreteeritakse ning saadetakse USA-s vangi narkodiileritest sõltlasi, kes sageli omavad uimastikogust vaid enda tarvis ning teisi sõltlastest pisiõigusrikkujaid. Me võime seda kõike õigustada, kuid nii muutub sõda uimastitega sõjaks perekondade vastu. Mida rohkem üksikisikuid vangi mõistetakse, seda rohkem kannatavavad sugulased, perekonnaliikmed, lapsed. Vangi mõistetu laps kuulub riskirühma, kellel on tulevikus suurem tõenäosus koolist välja langeda, töötuks jääda, saada narkomaaniks ja/ või kurjategijaks
Arenenud demokraatiaga Euroopa riikides kasutatakse vangistust viimase karistusena. Kehtib põhimõte: “Kõiki inimesi ei tule pista vangikongi, vaid ainult mõned”. Jõudmata arreteerimiste ja vangi saatmistega probleemi põhjusteni, võime kindlad olla, et likvideerides ühe narkodiileri või narkomüügiurka, tekib selle kõrvale kohe teine ja kolmas. Sama näide rahvusvahelisel tasandil. Kolumbias ei toodetud 15 aastat tagasi heroiini. Täna on Kolumbia peamine heroiini turustaja USA-sse, vahetades välja Mehhiko, Türgi ning Kagu- Aasia ja Edela-Aasia riigid, kes on erinevate aegadel olnud peamisteks heroiini turustajateks ning kus USA on uimastite vastu sõda pidanud.
POOL MILJONIT INIMEST TRELLIDE TAGA
Uimastivaba ühiskonda luues on USA kulutanud sadu miljardeid dollareid. USA maksumaksjale maksab aastane sõjapidamine narkoga rohkem kui 40 miljardid dollarit (528 miljardit EEK ehk 13 Eesti riigi eelarvet). Selle tulemusel viibib trellide taga pool miljonit inimest, kes on süüdi mõistetud uimastite omamises või müümises (1980ndatel oli vastav arv 50.000). Nendest enamus on mitte-vägivaldsed ning ühiskonnale väikese ohtlikkustasemega. Pool miljonit trellide taga on rohkem kui kõikide suuremate Lääne-Euroopa riikide kinnipeetavate koguarv kokku. Kõigel on hind. USA Vanglate Föderaalbüroo maksis 1986 aastal vangide ülapidamiseks 220 miljonilt dollarilt (3 miljardit EEK). 2001. aastaks oli vastav summa tõusnud 4,3 miljardi dollarini (57 miljardit EEK). Kasv peaaegu 20 korda. Eelarve innuka kasvamisega ei ole suudetud vähendada uimastite tarvitamist ning kättesaadavust.
Uimastipoliitiliselt vajub USA järjest rohkem kreeni – teiste demokraatlike riikidega võrreldes. Läbikukkumisest hoolimata on USA-s poliitiline surve senise nõmeda uimastipoliitika jätkamiseks väga tugev. Põhjus: sõda uimastitega annab tööd paljudele kodanikele ja tagab hea äraelamise sõda pooldavatele inimestele ning organisatsioonidele.
NULLTOLERANTS TÖÖLE EI HAKKA
Paljud Lääne-Euroopa riigid ning osad USA osariigid ei usu karistuspoliitikat kui ainuvõimalust uimastite kontrolli alla saamisel, kuna selline viis on ebaefektiivne, ebaviljakas, ebaeetiline ning tuleks kasutuse võtta viimase, mitte esimese abinõuna. Esimese abinõuna tuleb kasutada nõudluse vähendamist. See on ühiskonna pidev teavitamine uimastitega kaasnevatest probleemidest, narkomaanide ravi ja rehabilitatsioon ning uimastikahjude vähendamine.
Kahjude vähendamine on alternatiiv totaalsele jõukasutamisele. Kahjude vähendamine on teaduslik ja pragmaatiline lähenemine. Kahjude vähendamise märksõnad on: metadooni-, heroiiniasendusravi, süstlavahetus, kondoomide kättesaadavus, turvalised süstimispaigad, kanepi coffe shop jne. See tegevus, on suunatud narkomaanidele, kes ei taha või ei suuda uimastitest loobuda ning selle tegevuse eesmärgiks on langetada uimastitarvitamise ja sõltuvuskäitumise tagajärgi tervisele ja ühiskonnale. Kahjude vähendamine aitab vältida üledoosist põhjustatud surmasid ning piirata HIVi ja hepatiidi levikut. Samuti narkomaani tagasitoomist kuritegelikust vennaskonnast legaalsesse keskkonda, millega vähendatakse omakorda ühiskonna sotsiaalset maksumust. Kahjude vähendamine on pragmaatiline poliitika, mis käsitleb uimasteid sellisena nagu nad on, ehk tervishoiu-, mitte karistuspoliitika küsimusena.
Kahjude vähendamine sai alguse Hollandist ja Austraaliast 1980ndate alguses. Neile järgnesid teised Lääne-Euroopa riigid (nt ?veits, Belgia, Saksamaa, Hispaania), samuti Kanada ja Uus- Meremaa.
Samal ajal ülistab USA narkopoliitika nulltolerantsliku suhtumist uimastitesse ning nende tarvitajatesse. Kahjude vähendamine ei sobi nulltolerantsliku retoorika ja muinasjutuganarkarist pardipojast, kellest kasvas uimastisõltuvusest vaba luik. Kahjude vähendamise kui olulise lähenemise väärtustamine USA poolt tähendaks USA-le sõja kaotamise tunnistamist ning lahti ütlemist absolutismist.
Ent millal enne on nähtud Suurt Venda oma viga tunnistamas?
Fakt on see, kogu inimajaloo jooksul pole ükski ühiskond olnud uimastivaba ning ei ole seda ka tulevikus. Uimastid ei kavatse kuhugi kaduda. Uimastid on tulnud selleks, et jääda, me peame õppima elama koos uimastitega. Me peame uimasteid, nende tarvitamise põhjuseid ning võimalikke tagajärgi rohkem ja teaduslikumalt tundma õppima. See tagab oskuse uimastite poolt tekitavat kahju vähendada. Probleemi lahendus peitub lihtsas tões: austa oma vaenalast ning õpi teda tundma.
JÕUMEETODID ON EDU AINULT STATISTIKAS
Tänane Eesti liigub mu kolleegide andmetel vähemalt paberil uimastipoliitiliselt õiges suunas. Ja need paberid näevad ette, et suurem rõhk tuleb panna nõudluse vähendamisele, mis kätkeb endas ka kahjude vähendamist. Kahjuks ei ole kirjapandu kõndinud tänavale inimeste sekka. Samas: uimastipakkumise vähendamisest tänavatel läbi jõumeetodite kuulete te Eestis iga päev. Jõustruktuurid müttavad umbrohtu niites edukalt, külvates seemet laiali. Kuid niimoodi mütates ei vähendata uimastite poolt tekitatavat kahju. Edu peitub ainult statistikas. Faktiliselt konfiskeeritakse järjest sagedamini ja suuremates kogustes uimasteid, arreteeritakse uimastisõltlastes diilereid, saadetakse rohkem inimesi vangi jne. See kõik aga on puna-sini-valge viisnurkadega ameerikalik ringtee, kus liiklus saab muutuda ainult tihedamaks.
Eesti riik peab ennekõike üles näitama järjepidevat poliitilist tahet (n: eelarvest eraldatavate summade suuremise kaudu), tarku otsuseid haritud spetsialiste poolt. Kui Eesti seda ei suuda, jääb tal ainult üle arreteerida rohkem isikuid ning võtta vastu karmimaid õigusakte. Samas saab muidugi öelda: “Nii nagu Ameerikas”.
Ainult, et – kellele?
Järgmine kord kui keegi räägib teile uimastivaba ühiskonna võimalikkusest ja uimastitele kuulutatud sõja edukusest, siis pidage meeles, et selle mula kuulamine on mahavisatud aeg. Selle asemel minge pubisse, võtke üks uimastav õlu või pits viina ning olge õnnelikud, et te ei ela eelmise sajandi alguse Ameerikas, alkoholile kuulutatud sõja olukorras. Kuidas see sõda lõppes, teame me kõik.
Fantaasia uimasti vabast ühiskonnast on rumal ning oma absolutismi tõttu ohtlik. Nendele, kes Eesti keelest aru ei saanud, kuid viitsisid artikli lõpuni lugeda, lisaks lõpetuseks: “Drug abuse is bad, but the drug war is worse”