Septembri olulismaks kunstisündmuseks oli (ja on osaliselt ka oktoobris) juba alates 1968. aastastat toimuv rahvusvaheline graafikatrienaal, sedapuhku 13. ja üldteemaga “Maapagu/inExile”. Mida see maapagu ühele või teisele kunstnikule ka iganes ei tähenda, seda just võibki neilt näitustelt järele kaeda. Maapagu oli eile ja on täna rahvusvaheliselt aktuutne teema. See mõiste on muutunud sedavõrd mahukaks, et sinna alla annab mahutada pea kõike, ka kohalolekut, kui juhtud mõtteis eemal viibima ja vastupidi – oled ise eemal ja mõtteis kohal. Rääkimata siseemigratsioonist, mille ilminguid võib nüüd pärast nõukogudeaega meie inimeste hulgas taas märgata. Ometi osutab see triennaal paradoksaalsusele, mis valitseb nimetuse “graafikatriennaal” ja eksponeeritud tööde vahel – viimaste seas peaaegu puuduvad tööd, mis oleks teostatud traditsioonilistes graafikatehnikates. Neid tehnikaid viljelevad kunstnikud oleksid justkui ise saadetud sundasumisele perifeersetele näitusepindadele. Antud juhul olid sellisteks paikadeks Estonia kontserdisaali jalutusruum, galerii 36, G-galerii, atriumi galerii, Ungari ja Soome instituut. Siiski peaks sellel trienaalil – loodetavasti edaspidi ei kasutata järgnevatel sellelaadsel ürituse nimetuses keeletundlikku vaatajat eksitavat sõna “graafika”, sest ega tühipaljas reprodutseeritavus ei sünnita veel graafikat – natuke peatuma.
Suur maapagu on Rotermani Soolalaos väljas veel oktoobriski. Seal on hästi palju töid. Nii palju, et võid ühel hetkel tabada end kujutluspildilt, et oled ise justkui eksiili siirduv somaalia põgenik surutuna kuhugi täistuubitud laevatrümmi. (Ja kui ei ka kataloogi kaasas ei ole, siis võidki jääda sinna hulpima.)
Töid on siin igasuguseid – osa tahab suuremat süvenemist, osa vähem, aga see, et neid kõiki nii tihedalt on, mõjub üsna häirivalt. Kuid suure pusimise peale, usun, võiks igaüks, kes natukenegi viitsib, leida endale midagi meeldivat. Kõike ei jõua vastugi võtta. Nii nimetan ka mina vaid mõningaid, kelle pärast mul tasus Soolalattu minna: Cecilia Mandrile (ID (Eemaloleku aroom), Jürgen Staack (sari Imago moribundus), Eve Kiiler (fotod seeriast “Fantastiline realism”), Ilmars Blumbergs (Joonistused on karbis) jmt. Kuid me ei saa kõike esitatut võtta liiga tõsiselt, nagu kuraatorid ja tihti ka vaatajad seda enamasti kipuvad tegema. Hea näide ambivalentsest mängulisusest on Soolalaos Leonhard Lapin. Tema “Sada tassi teed” (teetrükk) kuulub kaheldamatult selle mitmetähenduslikkuse maailma, kust algabki mäng nii iseenda kui vaatajaga.
Trienaali kuraatorinäitus (Sirje Helme) “Teine naaber” Kunstihoones ja selle galeriis on hämmastavalt kompaktne. Siin ei ole midagi üleliigset. Ükski töö ei söö teist, ühegi video hääl ei kustuta teise oma. Igati paslik ka neile, kes pole videokunstist senini suurt midagi pidanud: nii sisuliselt kui esteetiliselt head tööd (Willam Kentridge, Danica Dakic, C?lin Dan jt) on sobilikud isik liku kunstimaailma laiendamisel. Ja ega vähem huvitav olnud integreerunud kunstkunstikommentaar nikepaari Juri Kort?agini ja Hanno Soansi “Juubel merevaatega”. Kellele veidi lihtsakoelisemad maailid, kellele sofistikeeritum video.
Ühesõnaga – integratsioon. Kuidas ja kuhu ka ei vaata, ikka on sotsiaalne teema domineeriv. Seal kusagi paikneb ka Kari Bie Erenurme “Top Secret – the Lady is a Tramp”.
Veel mõnest üksikust näitusest. Andres Sütevakal oli Hobusepea galeriis pretensioonika pealkirjaga näitus “Europettus ehk No Future EU”. Suureformaadilised kolla?id, kus läbisegi põimusid väljalõiked pornoajakirjadest Eesti poliitikute portreedega. Veidi ajast ja arust, paraku nii sisult kui vormilt. Pornot küllaga nähtud erinevates kontekstides ja Euroopas oleme ka juba mitmendat kuud. Korrus allpool üles riputatud abstraktsed maalid olid oma värvi käsitluselt hoopis huvitavamad.
Kohe järgnevalt tuli samas galeriis oma töödega välja Mihkel Kleis. Mulle tundub, et ta, olles kaasaegse popkultuuri saadus, ei identifitseeru õigupoolest veel kuhugi, vaid kulgeb sujuvalt, ääripidi ühte-teist riivates, lihtsalt edasi. Ja pole vahet, kas ta maaib või teeb videosid. Ilmselt on need illustratsioonid ta muusikale või ka elule, mis erilist tehnilist proffesionaalust ei nõuagi. Kunst nõuab. Veel võiks nimetada Saksamaal tegutseva Ivar Kaasiku väljapanekut Vivian Napa galeriis. Näitus ei jätnud kindlasti külmaks looritatud erootika austajaid.
Tõenäoliselt võiksime pidada septembrit lihtsalt üheks tavaliseks paljude näitustega kunstikuuks, kui ootamatult ei oleks esile kerkinud uusi ja ootatatuid tegijaid kuraatorite hulgas.
Kahtlemata oli selle kuu kõige suurejoonelisem kunstiprojekt “Lihula”, mis saavutas oma kulminatsiooni natuke enne Sahharipäeva. Uued kuraatorid Juhan Parts ja Margus Leivo on jõulise haardega, kui asi puudutab kunsti. Midagi ligilähedaseltki sellele ei ole teistel, praegu tegutsevatel kuraatoritel vastu panna. Head kuraatorid, kui neil on palju rahalisi vahendeid, tehnikat, piiramata hulgal abitööjõudu, suudavad, kui rahvalikult väljendada, ka “sitast saia küpsetada”. Ja kõige kadestamisväärsem on muidugi see, millise kergusega suutsid nad kaasata nii kodumaise kui rahvusvahelise meedia. Virisejad võivad vastu väita, et tegemist oli rahvusvahelise projektiga, et oli ka väliskuraatoreid, kelle nimesid ei taheta meile ütelda. See on asjata vingumine – ole ise mees ja tee, tee üksi, kui suudad, kui ei, siis kutsu või oota abilisi. Head ideed on kõigile avatud. Nii võiks Tallinna Kunstihoone, mis alles äsja pidas oma 70. juubelit, selle asemel, et tehtavate näituste üle Kunstnike Liiduga diskuteerida, pöörduda otse valitsuse poole: “Mehed, kas teete ära?!” Kindlasti teevad.
Täiesti nihu läks aga Hoochi Mama omaniku Heiki Haldre installatsiooniprojekt “Ajukahjustusega loode”. Kui idee oleks korralikult läbi mõeldud oleks sellest kindlasti võinud asja saada. Oma osa mängis kindlasti ka see, et koht oli kõrvaline, kuid mitte see ei olnud peamine. Sõnum, mida taheti installatsiooniga edastada oli liiga kitsalt piiritletud, asjata oli aktsent asetatud ainult alkoholile. Olen päris kindlel, et keegi noorematest, alles kunstellu pürgijatest sai siit innustust idee teemaarenduseks. Ja mis veel hämmastavam: installatsioon kõrvaldati, sest olla olnud ?okeeriv ning hea maitse piire ületav. Kes sellist jama ajab? Kaasaegse kunsti ülessanne ongi olla ?okeeriv ja pidevalt laiendada oma piire alahoidlike väikekodanlaste “hea maitse arvelt”.