Silmakirjalikkus, pidades meeles korrektset (?) globaliseerumist, mis on vastuolus erinevatel trepiastmetel vegeteeriva tegeliku, hetkelise rahvusliku ja väga vihase Euroopaga. Kontor iseenesest taunib rahvuslikkust, sest see on “väiklane” ja mis peaasi – meenutab 30ndaid. Tegelikkus, mis on järjest enam rahvuslik (rahvuslikkust olen alati pidanud positiivseks), ent mida kontoris eiratakse ja mis tänavatel – ja inimesis laiemalt – elab justkui mingit ametlikku kah-elu, ent mis on suurtes hulkades järjest peadtõstvam. Rahvuslus on aut, ütleb kontor stamplikult, sest me oleme nii arusaavad.
Aga tegelikult – teame ka seda – toimub kõik vastupidi.
Tore prantslased, palju õnne! Julged mehed! Kuulutasite armeenia genotsiidis kahtlemise krimkorras karistatavaks justkui Austrias holokaust. Isiklikult olen alati armeenlasi armastanud ja holokaustis kahelnud, ent samm võttis kõhedaks: kui holokaustikahtlus on kord kriminaalkuritööks kuulutatud ning suhteliselt ebamõistlik akt (tagajärjed! Mõtlemine!), siis nüüd järgmine samm. Tegelikult ei kahtle türklaste genotsiidis armeenlaste vastu keegi, ent kriminaalasi?
Midagi on viltu.
Euroopa, mis on juba tükk aega ise kiibakas, maadleb töötuse, neljakümne viienda sektori, sissesõitnud kriminalide ning logelevate, kuid ülbete pagulaste ja nende getodega, süttivate autode ning tasakaalutusest tingitud peataolekuga (mentaalne sootsium on Pariisis juba ammu pikali löödud), ta teeskleb probleemilahenduste markeerimisega. Armeenlased ja türklased? Aga baskid näiteks?
Euroopa on abitu ja püüdlik.
Ida- ja Lääne-Euroopa ei suuda üksteisest aru saada isegi puht majanduslikult, saati siis veel mentaalselt, haridussüsteemilt, sissejuurdunud teadmistelt või ajaloolistelt tavadelt.
Kesk-Euroopat pole enam olemas.
Kogu praeguse Euroopa (ja eriti idabloki) võtab lakmuspaberina kokku tänane Ungari, kus võimul püsib hoolimatu hälvik, kes on sinna sattunud tõeliselt nõukoguliku populismiga, pohhuismiga oma rahva suhtes, vaba meedia kinnikeeramise ning omaenda rahvas hirmu tekitamise teel. Tõstame riigiteenistujate palka 25 %, olid Ungari peaministri sõnad – mille tagajärjeks on -ainukese variandina võimust loobumise vastu – igasuguse mõistuslikkuse eiramine. Aastal 2006|, mis on sama rumal aasta nagu 33, 34 või 39.
Muuseas, Euroopa – alatu, “stabiilsust” markeeriv ja püüdlik keeldub tänasest Ungarist siiani rääkimast kui kohast, kus toimub riigi terror üksikisiku vastu, kus ei tööta vaba sõna, kus inimesi kiusatakse nende mõttekuuluvuse pärast ning kus aeg on uuesti 1956. Justkui polekski midagi vahepeal juhtunud.
Asja iva selles, et Iraagist, Iisraelist ja “kurjuse teljest” (mis iganes see ka on!) rääkimine jääb alati kaugemaks ning seetõttu ka lihtsamaks kui sitast, mis seisab su oma siseukse taga, koputab ja nõuab sisselaskmist. Veel koputab, aga varsti tuleb ise.
Mulle jäävad ikka meelde John Georges´i sõnad (eriüksuse poolt sodikslastud tädide kõrval) Budapesti peatänaval: “Vaata, see mis toimub siin, pole küll nii massimõrvlik kui Bagdadis, kuid 1000 korda ebamugavam”
Nii jäängi arvamusele – Middle Europe, my ass! Niikaua kui me ei suuda vaadata lähedale, jätkab hiiliv stalinism tulekut. Ungari analoogide ja lakmuspaberi järgi on ka Eestis selline ohukoht olemas. Pean silmas Kera – potentsiaalseid hälvikuid pumba juures.