Otse linnavalitsuse vastas asunud Peldiku-baari lõpp oli loomulikult traagiline. Eriti just seetõttu, et kuna “sulgemisi” oli toimunud mitu (Muld võttis neist kõigist kohusetundlikult osa ja nuttis nagu Venemaa eestlane Stalini surmapäeval). No ja lõpuks keegi nagu enam ei uskunudki, et Peldik kinni pannakse. Aga siis – t?ahh! – mingid kaabakad kusagilt volikogust või kurat teab kust otsustasid hakata tegelema linnaplaneeringuliste ümberehitustega ning Peldik pudenes ajaloo loputuskasti. Sellesse faking ehitusauku, mis nüüd Peldiku asemele kaevatakse, matavad eesrindlased pudeli kundede nimedega (Mulla pookstavid sealhulgas), et tulevastel põlvedel oleks miskit ka tegelikust minevikust aimu.
Õnneks taipasid Peldiku peakorraldajad Urmas ja Maris ära kolida, sobiv koht leiti Woodstockis, mis oligi kujunenud mõttetute õlide kommunaalkorteriks, ent millest intelligentne ja elujõuline Peldiku-rahvas nagu rull kruusast lõdvalt üle käib.
Peldiku-baarist eristab uuenenud Woodstocki eelkõige see, et baaris on peldik ja piljard ja see, et ruumi on oma kolmkümmend korda rohkem.
Veel lisaväärtustest: Woodstocki all keldris pesitseb saal, kus toimuvad nädalavahetusel kontserdid. Just hetkel on käimas ka köögi ümberkujundamine, eesmärgiks pakkuda suhteliselt odava hinnaga mõistlikku toitu.
Ent maailma jääb palju väärtusi, mis ei muutu: õlu on siin odav ning lausa legendaarne Peldiku muusikavalik kolis koos uute omanikega samuti ümber.
Veel.
Marko Mäetamme seinasuurused pildid jäävad.
Ajaloost on teada, et maailmas eksisteerib asju, mis ei kao; mis alluvad sõna kõige otsesemas mõttes energia jäävuse seadusele. Ja Woodstock vana peldikurahvaga eesotsas on just üks neist. Selles kohas ei tunta klassivahet, maailmavaadet ega poliitilist kuuluvust, sest arukam ollus teab: me kõik kuulume ühte liikumisse ja selle nimi on Browni liikumine.
Peldik on üles tõusnud. Halleluuja. Ja tervist.