Olen Euroopas küll palju reisinud, kuid Eesti liikluskultuuri annab võrrelda ainult idapiiri taga oleva Venemaaga. Igal hommikul hakkan sõitma, ümisedes kirikuviisi “Su kaitse all, mu Isa”.
PEENISEGA NAISED
Eestis on täiesti omad liikluseeskirjad, mida ma ikka veel ei ole selgeks saanud, kuigi olen elanud siin riigis juba üle viieteistkümne aasta? Üks asi on kindlasti kehtiv: mida kallim auto, seda suuremad eesõigused, seda vähem eeskirju juhile. Näiteks ka valgusfooridest ja teed andvast kolmnurgast hoolimata.
Kohati tundub, et suurtele-kallitele autodele, mille omanikeks on Hansa Liising või mõni muu liisingufirma, antakse kauba peale eesõigus toimetada tänaval täpselt nii ropult, kui pähe tuleb. Ja mina, vaeslaps, pean oma raha eest ostetud vana panniga kinni pidama ja järgima neid liikluseeskirju, mida autokoolis õppisin. Loomulikult on teada tõde, et suur auto on peenisepikendus, kuid ka “sirjed” ja “kajad” sõidavad kui hullud ja kõik neist ei ole isegi blondid? Autos värvitakse huuli, kammitakse juukseid jms. Ajuvaba!
LOMBID JA SEBRAD
Peaks minema autopoodi ja küsima, kas Eestis müüdavatel autodel ei võiks olla selline eriline lisavarustus, mida kutsutaks veeloigu radariks. On päevselge, et kui teel on auk ja see on vett täis ning auto sõidab sealt läbi, siis saab jalakäija pealaest jalatallani märjaks. Kas aga autojuht peatub ja palub andeks ning pakub raha riiete puhastamiseks? No kindlasti mitte! Lisab vaid kiirust ja kimab järgmise loiguni. Ja siis veel järgmise loiguni.
Ja siis ülekäigurajad. Mina ei usu, et ülekäigurajal võib turvaliselt ühelt teepoolelt teisele jalutada. Ise ehk veel jõuad joostes üle, aga varvastest võivad pannkoogid saada. Hirmuga vaatan noori emasid lükkamas vankreid suht julgelt ülekäigurajale. Õnneks mul ei ole lapsi, kellel oleks vaja igal hommikul kooli tormata. Ja ei julge isegi ette kujutada nende vanemate hirmu ja hoolt, kel lapsed igal hommikul kooli lähevad. Lehtedest saab pidevalt lugeda õnnetustest nii laste kui ka täiskasvanutega. Teepervedel põlevad küünlad ja lebavad lilled hukkunute mälestuseks?
Muuseas, kohati tundub, et jalakäijaid aetaksegi alla just sebrade juures. Mida nad siis ülbitsevad ja kooserdavad seal?
Minu arust on see nagu mingi iseäralik võimuküsimus või haige kompleks – et mida kallim auto, seda hooletum ja vabam sõidustiil. Valitseb mentaliteet, et jalakäijaid ongi liiga palju – küll saatus oma valiku teeb!
ÜHE NÄDALA PINGUTUS
Siiski leidub ka natuke häid asju. Uskumatu, aga kooli alguse esimesel nädalal aitasid politsei ja Falck lapsi üle tee. See oli väga positiivne ettevõtmine. Aga ainult üks nädal! Mis edasi saab, seda näitab tulevik.
Oma osa annavad Eesti liiklusesse teetööd, mille planeerija peab olema kas hull või loll, sest näiteks Tallinnas on tellitud nendes kohtades, kus toimuvad teetööd, liikluse korraldus Falckilt. Falck omakorda võtab tööle suvalisi inimesi, kes ei tea liikluseeskirjadest mitte midagi. Vilistavad ristmikul, teadmata ise ka, mida nad reguleerivad. Sellest sünnib ainult kaos.
Kuigi ma mõistan, et politseil on muudki teha, kui liiklust reguleerida, oleks siiski hea ja turvaline, kui asju ajaksid need, kes mõistavad reegleid.