Järgnevas kõneks tulev raamat ei ole kirjutatud mulle ega mulle ka pühendatud. Selle autor on Ida-Tallinna Keskhaigla sisekliiniku kardioloogiakonsultant dr Rein Vahisalu (1946), st eriarst, kes töötab osakonnas ja palatis administratiivselt normaalsest väiksema koormusega. Normaalset koormust Eestis tegelikult ei ole, on traditsiooniline. Ei ole ka statistiliselt keskmist koormust, sest on päris selge: sünnitusabiarsti koormus on suurem kui patoloogilisel anatoomil. Laip ei vaja jälgimist aastate kaupa, samas kui väikelaps koos vanematega eeldab arsti tähelepanu vähemalt 3 aastat.
Südamearsti normaalne koormus alates praktikandist kuni osakonnajuhatajani võiks olla kuni neli tüüpilist (näiteks defineerimata põhjusega südamelihasepõletikku) ja kaks probleemset, näiteks kardiokirurgiasse delegeerimise) juhtumit + konsiiliumid, erakordsete juhtumite analüüs, paberitöö, praktikumide juhendamine, isiklik teaduslik töö (näiteks südamelihase koormuse võrdlus eriteenistuse töötajatel võrrelduna päästeameti töötajatega), meditsiini tulemuste tutvustamine haiguste preventatsiooniks, eraelu ja nn logistika. Seda on palju ning konsultant saabki siin oma tööhulka muuta.
Jutustada sellest kõigest väikelapsele on mahavisatud vaev ja vana inimene soovib rohkem, et “Jumal, Sul ligemal, ihkab mu vaim!” (1841; sõnad kirjutanud ameeriklanna Sarah Flower Adams (1805-1848), aluseks 1. Mo, 28. ptk. 10-22), kui et noor ilus arstitädi talle pärast kolmandat insulti mingit uut trombilahustit süstiks.
Raamat asjatundjale
Me oleme doktor Rein Vahisaluga naabrimehed, lapsepõlvekodude vahet pool kilomeetrit. Oma raamatut “Süda võtab sõna” (s.l., 2011|, kirjastus Mercurius OÜ) ei kinkinud ta mulle aga mitte ühise kodutänava kaudu, ja mis mul viga on, seda ta de visu ei tea. Kaaskirjas pidas ta mind kirjandusteaduses asjatundjaks ja viitas ühele mu märkusele mõni aasta tagasi, et meil on küll kümmekond eestikeelset raamatut nn normaal- (nii humaan- kui ka veterinaar)füsioloogiast (näiteks hingamisest ja vereringest), kuid puudub õpik patoloogilise füsioloogia nõnda elementaarsest fenomenist nagu nohu. Nüüd palus ta raamatu “Süda võtab sõna” kohta minu arvamust. Siin see on.
Miks siin? Üks põhjusi on teadust tutvustavate näitematerjalide tase, originaalsus ja levik Eestis. Kõik need faktorid on meil ikkagi väga algelised, võrreldes tõsiasjaga, et näiteks üleilmse levikuga kõrgvererõhutõbi korreleerub Eestile ainuomase põlevkivikaevandamisega maa all ja järelikult survega kopsudele teisiti kui tööga “naftaväljadel” avamerel. Me vajame meile mõeldud populaarteaduslikku kirjandust ka nendes küsimustes, mis ei ole lokaalsed ja süda kui anatoomiline organ on üks selliseid. Temast ei saa kirjutada ühtviisi aga 6. klassi lapsele, kellel tekib südamelihase põletik seetõttu, et vanemad on nõudnud poisikeselt lisaks edukale õppimisele põhikoolis mitte vähem edukat käimist lastemuusikakoolis kahes peaaines ja aktiivset sportimist ning vananevale inimesele, kellel on nn tagaseina infarkt diagnoositud ilma uuringuteta rutakalt (st diagnoos oli väär). Iga vanuse- ja riskirühm vajab oma südameõpikut, milles Eesti olude tõttu vähemasti terminoloogia peaks olema nelikeelne – eesti, ladina, vene ja inglise.
Nii et servapidi tuleb allpool juttu populaarteadusliku kirjanduse morfoloogiast. Teine põhjus on mitte nii väga filoloogiline. Eesti inimese teadmised tervisest ja arstiteadusest on uskumatult primitiivsed. Kõige paremini tuntud ravim on ilmselt viin, kõige jõukohasem meditsiiniline protseduur sülitamine ning kõige kättesaadavam meditsiiniline “aparaat” tatirätik. Vaevalt oskab aga ükski südamehaige seletada, mille poolest erineb tema sülg terve südamega inimese omast. Või kui südamehaige on ühtlasi ka suhkruhaige, siis kuidas ta kompenseerib olenevalt olukorrast kas viina ergutavat või, vastupidi, uinutavat toimet? Minusugused vajavad südame kohta sellist õpikut, mis aitaks meil mõista oma südant ja käituda õigesti siis, kui läheduses kollabeerub säärane arvatavalt südamehaige, kelleni sina jõuad rutemini kui kiirabi.
Mootor ilma naftata
Dr Rein Vahisalu on raamatu “Süda võtab sõna” kirjutanud südamelt ära. Jääb üle küsida, mis on tema raamatu kvintessents? Avalikkusel pole aimugi, kui suur osa meie perearstidest on hariduselt kardioloogid. Usutavam on, et perearstide enamikule on kardioloog eriarst, kes tahab saatekirja ja patsiendi ümberjutustust oma eluloost. Paljusid asju (delikaatsed isikuandmed; riigisaladused; intellektuaalse omandi kaitse jpm) tollest eluloost kardioloog teada ei tohi, ehkki pole kahtlust, et nood asjad mõjutavad südamelihase koormust emmas-kummas suunas ilma konjaki ja normväärtuseta. Koormustest veloergomeetril ei seleta noid asju.
Rein Vahisalu on lahendanud probleemi nõnda, et ta võrdleb inimsüdant automootoriga. Nii võib, aga see analoogia ei pruugi töötada, sest paljudel meist pole autot ja need, kel on, ei oska teda ise ei diagnoosida ega parandada. Oleks isegi tohutu töövõit, kui inimesed valdaksid (1) palpeerimist, viimase erinevust (2) perkussioonist, (3) riistu vererõhu mõõtmiseks ja oskusi mõõdunäitude tõlgendamiseks, (4) kui neil oleksid käepärast kohustuslikud ravimid ja (5) voli ravimite kasutamise järel hinge tõmmata. Perearsti koduvisiidiga ei täida neist tingimusist rohkemat kui (3) eeldusel, et arstil on riistad endal kaasas.
Seda kõike poleks vaja mainidagi, kui Eestis toimiks südame koormuse ja vererõhu stabiilsuse kontrollimise vahendite pluraalsus. Jättes tehnilised üksikasjad ning riigisaladused kõrvale, osutaksin siin vaid üht: vererõhu stabiilsust saab jälgida katseisiku “käimisel” masti otsas ja allatulekul. Nii kontrolliti Eesti mehi sobivuseks esimeste Nõukogude kosmonautide hulka. Meil on vaja asjatundjaid, kes õenduse astmes tunneksid füsioloogiat neljal, nimelt normaalsel (kuidas töötab süda ilma kaebuste ja haiguslike nähtusteta), võrdleval (koera väsimus ülesöötmise korral), patoloogilisel (südamelihase töö normaalsuse taastamine vaimse pingutuse järel) ja evolutsioonilisel (neeru areng kaladel võrrelduna sigadega) tasemel. Kui mõelda peredele, kus üksi jäänud vanamutt ei jaksa enam oma kutsuga ringi jalutada, ent on veendunud, et tema armas kaisukaru on niisama näljane kui eit ise, siis ei ole minu püstitatud nõuetes midagi erakordset. Ainult et dr Rein Vahisalu raamat ei ole kirjutatud südamest kui noorusarmastusest. Ta on kirjutanud südamest normaalse ja haigusliku seisundi piiril.
Edasi
See raamat väärib uut trükki koos elutarga toimetajaga. Rein Vahisalu järgi saab õppida, kuidas hoida pilti EKG-st õigesti käes, aga näiteks see, et süda on rusikasuurune, ei ütle mulle midagi, kui minu isiklikud hädad võivad peituda hoopiski neelu (pharynx) anatoomiliselt puudulikus läbimõõdus. Walter Nienstedti (1934) jt “Inimese füsioloogia ja anatoomia” (originaalis 12. tr. 1999, Georg Loogna toimetatuna viimati 2007|) käsitleb südant koos vereringega 46 leheküljel koos värviliste illustratsioonidega. Dotsent Peet-Henn Kingisepa (1936) õpikus “Inimese füsioloogia” (4. tr. 2006|) on südamele koos vereringega pühendatud 52 lehekülge.
Tahan öelda, et dr Rein Vahisalu kirjutab südamest emotsionaalsete äratundmiste põhjal, samas kui süda vajab meditsiiniliselt väga diferentseeritud lähenemist ilma igasuguse romantikata. EV Tartu Ülikooli põllumajandusprofessor Jaan Mägi (1883-1939) kirjutas oma raamatus “Koduloomade anatoomia ja füsioloogia” (2. tr. 1926), et süda “t ö ö t a b o m a w o l i l i s e l t”. Leheküljel 61 on toodud ära südamelihase skeem suurusega 3,5 korda 2,2 tolli, seega varjamatult alla rusika. Kanada veterinaari Bruce Fogle’i (1944) raamatus “Koerad” (algupäraselt 2006|, eestikeelses tõlkes 2007|) illustreerib koera südant lk 32 skeem suurusega 1,5 korda 1,4 tolli, jällegi rusikast väiksemana. Kui pikalt käsitleb dr Rein Vahisalu südant tervikuna, seda on väga raske öelda, sest raamatus puuduvad nii register kui ka sõnastik.
Ühelt poolt olen ma rahul, sest südamest on ilmunud uus algupärand, teisest küljest jääb mind ikkagi vaevama küsimus, mida ütleb “Süda võtab sõna” uut minu südame ja südametundmise kohta. Järgmise trüki ettevalmistamisel võiks dr Rein Vahisalu need küsimused läbi mõelda.