“Teie ette lavale astub ökometalpunt Emerald.”
Viis noort meest haaravad seejärel pillide järele. Pärast esimesi trummilööke ja kitarrisaunde läheb lahti laul, mida mainstream’i kuulaja nimetaks pigem möirgamiseks. Fännid aga viskavad andunult näppu ja vehivad juuksepahmakatega.
Pulkhaaval lahti
“Viimasel esikplaadi-kontserdil ei pidanud meie Levoga ilusaid kohti põhimõtteliselt laulmagi, publik teadis neid peast,” ütleb Emeraldi bassimees ja back-vokalist Ott Jõgiaas. Ilusateks kohtadeks peab Ott raskesaundilise ja tempoka pillimängu ning möriseva salmi vahele jäävat puhta häälega lauldud refrääni ehk “kliinvokaali”, selgitab Ott asja erialaterminiga.
“Emerald on mu meelest üks viimase aja säravamaid uustulijaid praegu kohati varjusurmas olevas Eesti metalcore-skeenes,” arvab Siim Eenma, metalcore-bändi Still Haunts Me kitarrist ning kinnitab, et “Eesti metali tulevik tundub helgem ning Metsatöllu eestvedamisel hakkab selline karmim muusika inimestele arusaadavamaks muutuma.”
Värske metalisaundi ja kohati meloodilise lähenemisega Emerald võib tõesti olla tulevikutäht Eesti raskemuusikas – kas see nii on, seda ei tea veel keegi. Igatahes tuleb Emerald pulkhaaval lahti laduda, et saada selgust, kas kõlava nimetuse taga, mis on ingliskeelne viide smaragdile, peitub tõesti noorte meeste endi jõud ja tahe vääriskivina särada.
Metal ja öko
Smaragd seondub ka rohelisusele viitava sõnaga öko – ökometal. See on stiil, mille Emerald enda jaoks lõi, kui punt 2009|. aasta algul reaalselt kokku tuli ja muusikat tegema hakkas. “Tükk aega arutasime, mis stiili viljeleme – kas nu metal või heavy metal või mis iganes, aga tihti inimesed hakkavad ajama, et no see pole see metal ja see on see või too,” selgitab Ott. “Kõige lihtsam oli mõelda välja oma stiil ja meil sai selleks ökometal, mis kõlab väga lahedalt.”
Kõlav stiilinimetus tõmbab tähelepanu ja tekitab küsimuse, kas viimasel ajal popiks muutunud ökoteema on jõudnud ka metalini. Emeraldi kitarristi ja taustalaulja Levo Jõgiaasa sõnul on värskel ökostiilil sisu olemas: see peitub publikule meeldejäävas kliinvokaalis. “Noh, me kogu aeg ei karju ega ole küttemusa, vaid on ka rahulikumaid ilusaid kohti,” räägib Levo. “Siis paneme säästu vahepeal.”
Ökomuusikalt nõuab Emerald lõbusust ja mõte peab sees olema. Nõuded ilmnesid selgelt märtsis avaldatud esikalbumil “How About Discount”. “See plaat peegeldab paljuski praegust aega, kus allahindlust loodetakse saada isegi siis, kui kõik on niigi allahinnatud,” räägib Levo selle sõnumist. Öko on kvali!
Ei mingit kaverit
Nali naljaks, aga Levo kinnitusel Emerald endale muusika tegemisel kvaliteedi allahindlust ei luba. Kui noored bändid alustavad tihti tuntud lugusid matkides, siis Emeraldi repertuaaris kavereid pole. Bändi kitarrist Kaido Kadaja räägib, et peamiselt teevad tema ja Levo valmis kitarriosa ja mängivad proovis teistele ette. “Ott õpib kiirelt või siis väga suure vaevaga need osad ära,” naljatleb Kaido. Siis hakatakse koos Rauno Vaheri trummipartii peale mõtlema. Päris lõpus tulevad vokaal ja Baskinile (Henri Kilk) sõnad. Lugude valmimiseks koos maha ei istuta, aga kõigil on sõnaõigus ja eesmärk on, et tulemus igaühele meeldiks.
Tulemus on huvitav, sest kõik Emeraldi liikmed on jõudnud metaliarmastuseni ise teid pidi. Nii õppis Levo muusikakoolis flööti, Baskin tunneb kitarri ning Kaidol on ette näidata seitse aastat viiulimängu pluss liikmelisus nii rahvamuusika- kui folgiansamblis. Kaido sõnul sobivad metal- ja pärimusmuusika kokku küll, sest olulisem stiilierinevustest on oskus ja vajadus õppida võtteid, kuidas panna eri pillid ja võtted kokku kõlama.
Publikule kuuemeheline öko-kooslus sobib. Tänavuses Viljandi noortebändide eelvoorus oli mullune võitja Emerald peaesinejaks.