DAAMIDEGA VALIK: VAT Teatri dramaturg Mihkel Seeder kasutas võimalust lukustada end kolme veetleva naisega ühte tuppa ja uuris, mis pilguga nemad poliitsfääri vaatlevad. Kas nüüd tuleb uus #MeToo?
VAT Teatril on naistega nadi lugu. Trupp koosneb vaid meestest ja naisnäitlejad tuleb alati mujalt kokku laenata. Samas on see ka omamoodi õnnistus. Kui Aare Toikka otsustas teha Kumu Auditooriumis midagi suurt, Beau Willimoni nüüdisaegse ja terava „Pariisitari“, siis tekkis teatril võimalus kutsuda ühte lavastusse mängima kolm eriilmelist ja intrigeerivat näitlejannat – Katariina Tamme, Merle Palmiste ja Henessi Schmidti.
Mihkel: Lavastaja Aare Toikka on öelnud, et tema teater ei tegele päevapoliitikaga. „Pariisitar“ näib aga just sellele keskenduvat – sündmused hargnevad lahti Trumpi-ajastu Washingtonis, näidendis kõlavad mitmed praegugi USA poliitika kesksete tegijate nimed. Kas „Pariisitar“ on poliitiline näidend? Kui hästi peab vaataja ookeanitaguse päevapoliitikaga kursis olema, et lavastusest täielik nauding kätte saada?
Merle: Eks need, kellel on selles valdkonnas suuremad teadmised, märkavad nüansse ja saavad põgusatest vihjetest aru, aga see näidend on nii hästi kirjutatud, et isegi kui vaatajat poliitika ei puuduta, siis tõmbab lugu kaasa sellegipoolest.
Katariina: Võib-olla on isegi huvitavam, kui vaataja ei ole liiga hästi asjadega kursis. Pealegi, põhiasju teavad inimesed niikuinii – Donald Trumpi nimi pole kellelgi kõrvust mööda libisenud.
Merle: Tegemist on ikkagi pigem psühholoogilise draamaga. Need karakterid lihtsalt juhuslikult tegelevad poliitikaga.
Mihkel: Teie tegelastel on poliitikaga erinevad suhted. Merle tegelaskuju on föderaalreservi juhina poliitiline raskekaallane, Henessi tegelane tõusev täht poliitmaasikul ja Katariina tegelaskuju seisab poliitilisest sfäärist üldse väljaspool, kuid sekkub sellesse loo jooksul erilise innukusega. Kuigi positsioon on erinev, siis kas kõigil kolmel tegelasel on sama eesmärk – võim?
Henessi: Minu tegelane on veel piisavalt noor, uskumaks, et tema pürgib tippu vaid selleks, et midagi suurt ja head ära teha. Näidendis on tsitaat: „Kui sa pole noorest peast demokraat, siis sul pole südant. Kui sa pole vanast peast vabariiklane, siis sul pole mõistust.“ Minu tegelaskuju juhib hetkel just nimelt süda.
Merle: Võim on äärmiselt lai mõiste. Kui sa teed maitsvaid pirukaid ja teised kiidavad sind selle eest – on ju seegi omamoodi võim. Suur võim kohustab. Neid inimesi, kes töötavad Valges Majas või näiteks USA föderaalreservis, painab tohutu vastutus.
Henessi: (Muigab) Nagu näha, siis Merle on juba rollis. Kõneleb nagu poliitik.
Katariina: Minu tegelaskuju endale küll ei tunnista, et ta võimu ihaldab. Tema peamine eesmärk on end teostada ja endast märk maha jätta. See on püüdlus täita tühjusetunnet oma hinges, kuid ma kardan, et sellisel moel ta seda probleemi ei lahenda.
Merle: Ma arvan, et võimust tähtsam mõiste on suhtevõrgustik. Selles loos tuleb selgelt välja, milline klassiühiskond ikka veel eksisteerib. Mõjukate inimeste ring on äärmiselt kitsas ja sinna on raske sisse pääseda. Selles mõttes saab Katariina tegelaskuju millegi suurega hakkama.
Mihkel: Tõepoolest, omamoodi huvitav on, et 300 miljoni elanikuga riigis on võimul olevad inimesed omavahel tihedalt seotud ja moodustavad kitsa kildkonna. Põhimõtteliselt juhivad paar suguvõsa kogu mängu. Eestis on selles mõttes ligipääs võimule lihtsam.
Merle: (Naerab) Eestis on nagunii kõik omavahel sugulased, nii et me kõik oleme võimul!
Mihkel: Beau Willimon on maailmakuulus sarja „Kaardimaja“ loomise tõttu. Miks otsustas ta kirjutada niivõrd sarnasel teemal näidendi?
Henessi: Võib-olla soovis ta anda sellele teemale naisperspektiivi? Huvitav on mõelda, kas naised ja mehed kasutavad võimu saavutamiseks erinevaid meetodeid.
Katariina: „Kaardimaja“ keskendub kõige võimukamale inimesele ja kõige kõrgemale positsioonile – presidendi ametile. „Pariisitar“ näitab, kui tõsine niiditõmbamine käib ka pisut madalamatel tasemetel. Oluline on, et selle loo keskmes on paarike, kes on kohe-kohe saavutamas läbimurret kõrgetesse sfääridesse ja see muudab olukorra teravaks.
Mihkel: Kas elasite kaasa Donald Trumpi võidukäigule 2016. aasta valimistel?
Merle: Minu jaoks oli see kui üks suur vaatemäng. See kestis niivõrd kaua, kuid nad suutsid kogu aeg põnevuse üleval hoida. Selline lõputu sõu on juba omamoodi saavutus.
Henessi: Ma olin 2017. aasta jaanuaris Los Angeleses, just siis, kui ta oli ametisse kinnitatud. Sealne rahvas oli äärmiselt mures. Öeldi, et Trump on kahe nädalaga rohkem kahju teinud kui teised presidendid poole aastaga.
Katariina: Ma olin sel perioodil Londonis õppimas. Minu ameeriklannast kursaõde ilmus hommikul proovi, nägu nutmisest paistes. Ta ei suutnud proovis absoluutselt keskenduda. Tema jaoks oli saabunud maailmalõpp. Ta ütles, et ei lähe iialgi kodumaale tagasi.
Merle: Eestis oli küll väga rahulik. Vaatasime seda rohkem kui meelelahutust.
Katariina: Mindki üllatas, kui isiklikult kursaõde seda võttis.
Mihkel: Paljud ennustasid, et Trumpi võimulesaamisele järgnebki maailmalõpp. Nüüd on 2,5 aastat mööda läinud…
Katariina: Kogu selle protsessi juures ongi kõige huvitavam – ja seda nii Ameerikas kui ka Eestis –, et ühiskonnas on vahepeal väga selgelt välja joonistunud kaks poolt. Inimesed on ühiskondlikest küsimustest rohkem huvitatud ja kujundavad enda jaoks välja selgema seisukoha. Ma leian, et see etapp on vaja tervel maailmal läbi elada. Kui Hillary Clinton oleks võimule saanud, siis oleks vast samamoodi edasi tiksutud. Nüüd saab haiguse läbi põdeda ja tugevamana edasi minna. Trumpi teene on, et ta on teinud avalikult niivõrd tagurlikke asju, et seda on võimatu mingisuguse poliitilise korrektsuse taha peita. Ja see paneb inimesed mõtlema ja tegutsema.
Merle: Kuigi Ameerika presidendil on väga palju võimu, ei tee ta otsuseid üksinda. Tema taga seisab terve armee eksperte ja nõunikke. Selles näidendis tuleb hästi välja, kui paljud inimesed üht otsustamisprotsessi mõjutavad.
Henessi: Olen Katariinaga päri, et fookus ei peaks olema mitte Trumpil, vaid sellel, et ühiskond otsiks vastandamisele vaatamata dialoogi ja ühisosa.
Merle: Minu jaoks on selle prooviprotsessi juures olnud tähtis avastus, et kui end poliitikaga paremini kurssi viia, nii et selgeks saavad mõnedki sealsed mängureeglid, siis hakkad sellesse kergemalt suhtuma – sa ei võta kõike nii hirmus isiklikult. Praegu käib poliitküsimustes peamiselt emotsioneerimine ja enese üleskütmine.
Mihkel: Kas see lugu mitte ei näita, et poliitika tegelikult sobib naistele palju paremini kui meestele, sest manipulatsioon on naiste pärusmaa?
Merle: Ära ole seksistlik. Nii poliitika kui ka manipuleerimine on unisex.
Henessi: Poliitika sobib naistele sellepärast, et riik vajab emalikku hoolt ja koduhoidmist. Pelgalt manipulatsiooniga riiki koos ei hoia.
Merle: Põhimõtteliselt on võimule saamine ja võimu kasutamine kaks täiesti erinevat asja. Esimene samm on inimeselt hääl kätte saada. Teine samm on seda häält millekski kasutada. Klišeelik on mõelda, et poliitikud oma võimu ainult kuritarvitavad. Ilma võimsate poliitikuteta oleksime siiani nõukogude Eestis.
Katariina: Minu tegelaskuju abikaasa väidab näidendis veendunult, kui palju ta ära teeks, kui ta vaid ihaldatud kohale pääseks. Ja minu tegelaskuju usub seda. On ta manipulatsiooni ohver? Või muudab see eesmärk nad üheskoos tugevamaks, annab neile ühisosa? Hinnangute andmine on keeruline.
Mihkel: Lavastuse pealkiri on üsna ebaameerikalik. Milline roll on Pariisil selles näidendis?
Katariina: Minu tegelase jaoks on Pariis väga tähtis – see on linn, kus ta saab olla tema ise, nautida kunsti, muusikat, toitu. Pariis on tema fantaasiamaailm, väljaspool argireaalsust ja kohustusi.
Mihkel: Kas teil on oma Pariis?
Henessi: Mul on üks väike Tai saareke Ko Pha-ngan.
Katariina: Minu hingele on kõige lähemal London.
Merle: Mis Pariis? Mul on Tallinn!
Mihkel: Nii et pisikesest Tallinnast sulle piisab?
Merle: See näidend meenutab mulle üht vana küsimust „Kuidas olla õnnelik välistest oludest sõltumata?“ – olgu Tallinn, Pariis või Washington.
VAT Teatri lavastus:
„Pariisitar“
Eesmärk pühendab abinõu
Autor: Beau Willimon
Tõlkija: Kalle Hein
Lavastaja: Aare Toikka
Kunstnik: Iir Hermeliin
Helilooja: Veiko Tubin
Valguskunstnik: Sander Põllu
Videokunstnik: Sander Põldsaar
Osades: Katariina Tamm, Merle Palmiste (Eesti Draamateater), Henessi Schmidt, Margus Prangel (Von Glehni Teater), Tanel Saar
Esietendus: 27. septembril 2019 KUMU Auditooriumis
