Viimaste valimiste järel ametisse asunud valitsuskoalitsiooni salapäraselt “uuelt poliitikalt” hakkab loor langema. Nagu enamasti ikka, on uus taasleitud vana ning näiliselt keerulise probleemideringi lahtimõtestamiseks pole vajagi muud kui heita pilk ENSV lõpupäevadele.
KUHU LÄHEB VALITSUSE AUR?
Poliitiku töö kõige keerulisem pool on ühitada rahva ootused ja riigi poliitilised vajadused. Just see oskus teeb poliitikust riigimehe. Kuid on ka lihtsama vastupanu tee: ühte neist pooltest ignoreerida. Täites rahva ootusi, kuid eirates riigi vajadusi, saab poliitikust vastutustundetu populist. Riigi vajadustest lähtuv, kuid rahva ootusi mittearvestav poliitik muutub peagi poliitiliseks laibaks.
Selle viimase vea tegi Isamaa valitsus 1992-1994. Riigis ehitati läänelik demokraatia ja turumajandus, kuid rahvas ei mõistnud, mis tema sellest kasu saab. Uus poliitika kipub tegema aga esimest viga: teha vaid seda, mida eeldatavalt ootab rahvas, kuid jätta tähelepanuta, mis on riigi arenguks oluline. Keskendutakse näilistele, mitte olulistele küsimustele. Kui valitsuse aur läheb ainult selle peale, kuidas presidenti otse valida, abiministreid leida ja valimissüsteemi majoritaarsemaks muuta, on tegemist aja raiskamisega. Ja mitte lihtsalt aja raiskamisega, vaid sellisega, millel on ühiskonda tõsiselt destabiliseerivad tagajärjed.
SAMA JALGA SRÜ RIIKIDEGA
Väidetavalt tahab suur enamus eesti rahvast valida presidenti otse. Võibolla tõesti, sest eestlased ei ole vabanenud sovetiaegsest isikukultuslikust autoriteediihalusest. 1992. aastal oli Põhiseaduslikul Assambleel vastutustunnet viia põhiseadusse kaudne presidendivalimine. Ka see oli ebapopulaarne, kuid Türkmenistani või Valgevene tee asemel juurdus meil parlamentaarne demokraatia.
Hiljem mõeldi juurde legend, nagu oleks otsest presidendivalimist vastustatud üksnes seetõttu, et Arnold Rüütlist ei saaks presidenti. Meenutame, et ainus kord Eesti ajaloos on otseseid presidendivalimisi rakendatud just 1992. a. esimeses voorus ja Rüütlist ei saanud tol korral presidenti.
Juurutada täna otseseid presidendivalimisi on küll võrratult ohutum kui 11 aastat tagasi, kuid riigi seisukohalt ei lahenda see ühtegi probleemi, vaid tekitab üksnes juurde. Kui teostub valitsuse projekt ning otsevalitava presidendi pädevust piiratakse, on tagajärjeks mandaadikonflikt – väga tugevat rahva mandaati kandev isik täidab üksnes esindusülesandeid. Kui aga saab oma tahtmise Siim Kallas ning presidendi ja peaministri ametid ühitatase, siis käime sama jalga? Ei, mitte USA-ga, vaid SRÜ riikidega.
Kellele seda jama vaja on!?
MISASI ON ABIMINISTER?
1992. aastal tegi Riigikogu põhimõttelise valiku ja loobus ENSV valitsuse ministri asetäitjate institutsioonist. Selge jaotus poliitilise ja administratiivse võimu vahel tundus demokraatias ausam. Ja süsteem töötas küll, ehk ainult ministri poliitiline seljatagune jäi pisut õõnsaks. Et seda tühimikku täita, valmis juba kolmikliidu valitsuskoalitsioonis eelnõu, mis oleks ministeeriumide poliitilist juhtimist tugevanud, kuid ilma abiministrite juurdetoomiseta. Reformierakonna vastuseisu tõttu eelnõust seadust ei saanud.
Nüüd on aga selles eelnõust ehitatud abiministrite seadus ja hetkel ei tea vist veel keegi, mis loom see abiminister saab olema. Kui midagi halvemat sellest ei tule, siis vähemasti valitsemiskulud suurenevad.
MAJORITAARSUSE VEAD
Uus poliitika tähendab ka valimissüsteemi muutmist majoritaarsuse suunas. Ehk seda nii ei sõnastata, kuid üleriigilise nimekirja kaotamine viib valimised proportsionaalsusest välja ja isegi 7-8% üleriigiliselt hääli kogunud erakond võib Riigikogust välja jääda. Piirkondade esindus tugevneb, kuid võime meeskonnatööd korraldada nõrgeneb. See jätab valitsusele suurema tegevusvabaduse ja vähendab Riigikogu suutlikkust valitsust kontrollida.
Millestki samalaadsest unistati ka 11 aasta eest, sest majoritaarne süsteem oleks taganud vanameelse kaheparteisüsteemi. Valimisohje oleksid kordamööda hoidnud Rahvarinne ja “Vaba Eesti”, teistele oleks pääs riigitüüri juurde olematu. Eesti edu pandiks sai just proportsionaalne valimissüsteem, mis murdis nõukogude võimu selgroo. Kas plaan loobuda võrdelisest rahvaesindusest soleerijate kasuks on teadlik kavalus või naiivne populism, ilmneb ehk tulevikus.
PALJU LOLLUSI KOOS
On muidki huvitavaid mõtteid. Luua konstitutsioonikohus ning amerikaniseerida Eesti kohtusüsteem. Loomist ootavad Tallinna ja Kirde-Eesti linnade munitsipaalpolitseid. Seda Kaksikliidu seadust ei ole ju tühistatud?
Ja mis saab kodakondsus- ning keelepoliitikast? Riigis kehtestataks ainulaadne põhimõte, kus kodakondsuse saamiseks pole vaja muud kui istuda kursustel mõned tagumikutunnid. Keeleoskuse kontroll ja lojaalsusnõue jäävad ajalukku! Kui uue poliitika kõik kavad peaksid teostuma, siis on Eesti poliitiline süsteem käesoleva kümnendi lõpuks kapitaalselt pea peale pööratud. See kujutaks endast ebaloogilist segu postsovetlikust bürokraatiast, presidentaalsest riigist, amputeeritud parlamentarismist, ameerikalikust kohtusüsteemist ja korporatiivsest ühiskonnakorraldusest.
Küllap ei ole uue poliitika komponendid eraldi võetuna ohtlikud. Kuid koos ja üheaegselt paiskavad nad ühiskonna üle kümne aasta minevikku tagasi. On asju, mida rahvas tihtipeale igatseb, kuid milles poliitikutel peab olema riigimehelikkust otsustada tulevikku silmas pidades. Need on autoriteedid.
Püha Lehm on vanade ilusate aegade õnnis mälestus. Riigimehed ei tohi lasta Pühal Lehmal tagasi tulla.
