Eesti poliitikud tuleks saata Lätisse kiirkursustele rahvusvahelist suhtlemist ja demokraatlikku poliitikat õppima, sest Eesti poliitikute fantaasia on täiesti otsas. Ehk on nad üle töötanud ja igasuguse mõtlemisvõime kaotanud. Miks muidu tõttab välisminister Urmas Paet esimesel kutsel ummisjalu Moskvasse piirilepingut alla kirjutama.
Kuhu on meil kiire ajal, kui Venemaa Välisministeerium on hetk tagasi ametlikult teatanud, et mitte mingisugust Balti riikide okupeerimist 1940.aastal ei toimunud ja Stalini NLiit käitus tollaste rahvusvaheliste õigusnormide kohaselt. Venemaa on ametlikult õigustanud ka MRP salaprotokollide sõlmimist. Kui võtta tollaste õigusnormide aluseks Euroopas Hitleri vallutuspoliitika, siis muidugi. Aga miks peaks me sel juhul sõlmima mingeid lepinguid riigiga, kes võtab õigusnormide aluseks Hitleri ja Stalini põhimõtted? Seda võiks Paet rahvale selgitada, aga mitte mingit pada ajada.
Eriti nõmedaks teeb ummisjalu Moskvasse tormamise asjaolu, et võibolla esimest korda on meie etteheiteid Venemaale avalikult toetama asunud mitmed lääneriikide liidrid. Europarlament tuleb välja avaldusega, milles esimest korda sisuliselt võrdsustatakse Stalini re?iim Hitleri re?iimiga Teisele maailmasõjale hinnangu andmisel.
Peab olema täiesti kanapime, et mitte õppida meie 15-aastast kogemust Venemaaga suhtlemisel – iga järeleandmine, iga vastutulek tekitab vaid uusi ja veelgi vastikumaid pretensioone ida poolt.
Loll olla on üks asi, aga lammas hoopis teine asi. Ja peab ikka lammas olema küll, et sellises situatsioonis käituda nii nagu praegune valitsus seda teha üritab.
Hoopis nõmedaks teeb kogu loo piirilepingu teksti visa varjamine. See on ju meie riik ja meie piir. Mis pagana rahvusvahelisest tavast räägib Paet, et piirilepingu teksti eesti inmeste eest kiivalt varjata. Haige, väga haige. Aga meie valitsuskoalitsiooni suhtumisest kumab läbi selline käegalöömine, et ah, saab kaelast ära. Seega siis ikkagi ületöötamine ja poliitväsimus. Või hoopis hirm transiidiäris toimetavate vene oligarhide ees – see helesinise toru unistus, millest omal ajal eriti palju ja agaralt Rein Lang rääkis.
Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, veendakse meid pidevalt, et Petserimaa on igaveseks kaotatud maa. Et me ei saa ju Venemaale sõda kuulutada, et Petserimaa tagasi saada. Muidugi ei saa me sõda kuulutada. Aga normaalset piiri, kus see ei peaks lõikama pooleks setude taluõuesid või võtma neilt neile kuulunud heinamaad ja metsad, oleks ikka võinud tahta. Aga me ei taha.
Aga noh, Petserimaa on läinud. Karjala näide sisendab siiski teatud tulevikuoptimismi. Pärast seda kui Venemaal jõustus seadus, mis lubab maad ka välismaalastele müüa, ongi soomlased asunud usinalt kaotatud isamaad tagasi ostma. Või nagu üks vana Karjalas elanud talumees mulle ütles: “Pergele, kui teisiti ei saa, siis ostame ryssadelt selle tagasi!” Petserimaa tühjeneb elanikest samuti nagu on juba tühi Karjala. See on järgmiste põlvkondade võimalus meie lollusi parandada, küll teiste vahenditega.