Eesti toit – toiduaine või toiduainete segu, mis on mõeldud inimesele söögiks või joogiks töötlemata või töödeldud kujul ning mille koostises ja/või valmistamismeetodis avaldub eesti rahvuskultuuri mõju.
Sellise definitsiooni annab eesti toidule põllumajandusminister Ester Tuiksoo valimispropagandaks välja mõeldud ja loomulikult maksumaksjate rahaga ning suure paatosega ellu viidav kampaania “Eesti toit.” Muidugi võib proua Tuiksoost kui endisest Põlva restorani administraatorist ka aru saada, aga rasvaliitlaste (vabandust rahvaliitlaste) kõnepruugis kipub iga kampaania võtma mitte maalähedase, vaid totaka vormi. No proovige Tuiksoo definitsiooni järele seletada kellegile, mis on eesti toit?
Maarahvas sõi seda, mida ise kasvatas või karjatas, aga ikka oli nina mõisaköögist tulevate saksa köögilõhnade poole viltu. Normaalset õlutki said saarlased mekkida alles siis, kui heal rootsi ajal neil kohustuslikus seda teha kästi. Enne seda toppisid aga saarlased joovastava märjukese sisse sookailu, mis ikka pea päris lolliks tegi, kui jooja üldse ellu jäi.
Aga aastaaegade vaheldumine jättis siin maal küll igasugusele “inimesele söögiks või joogiks töötlemata või töödeldud kujul toiduainele” paratamatu mõju. Kindel, et banaan siin puu all lesijale suhu ei kuku ja erinevalt mõnest metsloomast lume alt suurt midagi söödavat välja kraapida pole. Nii et ka mets ei toida mitte kogu aeg. Kliima ja looduslikud vööndid ei kuulu aga rahvuskultuuri alla. Eesti toit pole asi, mida Tuiksoo moodi lörtsida. Ning vaatamata Tuiksoo eesti toidu kampaaniale on see kusagil selle maa nurgas igapäevaselt olemas, igasuguste kampaaniate, rahva raha laristamise ja politikute mõõdutundetu eneseupitamise kiuste.
Arutasime pikalt, et kus kandis üldse on leida midagi söödavat ja joodavat, mille valmistamismeetodis avaldub eesti rahvuskultuuri mõju. Pika arutelu tulemusena pakuksime välja kolm paika – Mulgimaa, Setumaa ja saarte rahvas. Rohkemat küll pakkuda ei julge. Minge Mulgimaale mõne küla naisseltsi üritusele näiteks ja võib kihla vedada, et mulgi korpe pakutakse. Või Setumaa, kui nädalavahetusel mõnda külla satute. Küll perenaine moosipiiraka või korbi lauale paneb, võite kindel olla. Ei tasu imestada kui ka president Ilvesele Härma kodutalus Evelin nädalavahetustel mulgi korbid lauale paneb või Arvo Kukumägi kodukohta Saatset külastades piirakat vitsutab. Nii ongi. Niisiis, tehke mulgi korpi ja setu piirakat, hea eesti toit!
MULGI KORP
Pärmitaigen: 2½ dl piima, 30 g pärmi,
500 g nisujahu, 1 muna, ½ tl soola,
2 sl suhkrut, 100 g võid
Täidis: 400 g kohupiima, 50 g võid,
2 muna, suhkrut, soola, võib vastavalt maitsele lisada köömneid
Pärm lahustada soojas piimas, lisada sool, suhkur, muna, sulatatud või ja sõelutud jahu. Ained sõtkuda taignaks ja lasta soojas kohas kaetuna pool tundi kerkida. Sellest vormida kuklid ja panna paraja vahega pärgamendiga kaetud alusele. Lasta uuesti ülesse kerkida, vajutada kerkinud kukli keskele teeklaasi põhjaga lohk, mis täita täidisega. Seejärel lasta veelkord kerkida ja määrida pealt munaga. Küpsetada ahjus 220°C juures 10 – 12 minutit.
MEE-SIDRUNIJOOK
700 g mett, 5 l vett, 25 g pärmi, 3-5 sidrunit.
Mulgi korpide juurde sobib oivaliselt mee-sidrunijook. Kuumutada vesi keemiseni, lisada sidruniviilud ja jahutada seejärel 40-kraadini. Segada joogi hulka mesi ja lasta jahtuda. Lisada pärm, lasta käärida kuni vahu tekkimiseni. Seejärel panna kaanega suletud purkidesse jahedasse kohta
SETU PIIRAKAS
Pärmitaigen:2½ dl piima, 30 g pärmi,
2 muna, ½ tl soola, 2 sl suhkrut, 450 g nisujahu
Valmistage pärmitaigen ja pange kerkima. Selleks tuleks soojale piimale lisada piimaga vaheldatud pärm, sõeluda juurde pool jahukogusest. Hoolikalt segada, seejärel jätta kaetult umbes pooleks tunniks kerkima. Kui tainas on kerkinud algsest umbes poole suuremaks, lisada sool ja sõeluda juurde teine pool jahu. Lisada munad ja sõtkuda ühtlaseks taignamassiks. Kui taigen tuleb käte küljest lahti ongi see valmis. Valmis taigen jätta sooja kohta kerkima, seda kerkimise ajal paar korda alla lüües. Kerkinud taigen panna küpsetusvormi, suruda servad ülespoole. Peale valada kohupiima-muna-suhkrusegu. Võib lisada ka rosinaid.
Setud jätavad alati pisut taignat üle, millest lõikavad ribad ja teevad sellest piiraka peale kaunistuseks mustri. Piiraka servad ja kaunistusribad tuleb määrida munaga, millele on lisatud muna kohta 1 spl vett. Küpsetada 200 – 220°C juures kuni puutikuga kontrollides tundub küpse.
Korbi asemel võib piiraka pind ka ühtlaselt moosiga katta. Siis saame setu moosipiiraka.