Rouche kohtus Eestis ka president Arnold Rüütliga, kes kipub 1. mail vägisi Iirimaale, Dublinis korraldatavale Euroliidu laiendamise sabatile. Loodetavasti muidugi Rouche lemmikmuusika pärast. Johansoni jutuajamist iiri ministriga läheneva Pätrikupäeva taustal assisteeris Sofia Joons.
*
Jaak Johanson: Me võiksime rääkida?
Dick Rouche: ?muusikast?
*
J.J: Jah, kuidas sa ise oled pärimusmuusikaga kokku puutunud? Tundub, et oled sellest vägagi sisse võetud.
D.R: Ma olen sellesse väga kiindunud jah?
*
J.J: ?ja räägiks nendest muusikalistest koosviibimistest ja siis sinu nooruspõlve Dublinist?
D.R: Ma kujutan ette, et 1960ndate ja 1970ndate iiri muusika- ja kultuuri taaselustamine on olnud iiri rahavamuusika jaoks väga oluline. Mäletan, kuidas ma noore poisina Dublinisse tulin: ajal, mil iiri pärimusmuusika kõlas vaid ühes või kahes klubis. Oli olemas küll mingi torupillimängijate klubi, kus mängiti traditsioonilist torupilli. Aga seal ei lauldud. Iiri laul sai taasalguse 1960ndate lõpus ja 1970ndate alguses. Siis tekkisid sellised bändid nagu Dubliners ja enne neid oli veel Clancy Brothers. Clancy Brothers sai kuulsaks küll õieti New Yorgis. Koos Tommy Makemiga tegid ja tutvustasid nad seal iiri muusikat. Mõnes mõttes – need olid harukordsed ajad. Clancy Brothers inspireeris tollal paljusid kuulsusi, näiteks Bob Dylanit. Dylan on ise Clancy Brothersi rolli korduvalt tunnustanud, seda bändi on üleüldse viimasel ajal hakatud väärtustama.
*
J.J: Mida need 70ndad Dublinis õieti tähendasid?
D.R: See oli 1970ndate algus, kui Dublinis hakkas midagi sootuks teistsugust ja uut juhtuma. Igale nurgale tekkisid korraga uued klubid, toimus tohutu liikumine ning vanade asjade uuesti avastamine. Kultuuriliselt oli Iirimaa selleks ajaks regresseerunud – olime pea pöördumatult uppumas võõrastesse kultuurimõjudesse. Eelkõige oli selle taga ameerika jazz ja rock’n’roll, aga ka briti rock. 1970ndate Iiri taaselustamisliikumise juures on huvitav see, et tegemist oli orgaaniliselt kasvava nähtusega ja et kogu asi ei saanud ametlike struktuuride poolt pennigi toetust. Kõik lihtsalt toimus. Kuidagi iseenesest. 1970ndate Dublin oli seetõttu erakordselt elav koht. Mina olin tudeng – päeviti töötasin ja õhtuti õppisin. Kui me olime koolitööga valmis, läksime tavaliselt mingisse ballaadiklubisse. Ja, uskuge, need olid tõepoolest märkimisväärsed! Mõned tegid ukse lahti alles pärast keskööd. Muidugi olid nad seetõttu hommikuni lahti ja pärast selliseid öid polnud töö juures meist kellestki suurt asja?
*
J.J: Meenub selle klubindusega seoses midagi tõeliselt erilist?
D.R: Muidugi. Mäletan üht eriti erakordset õhtut. Kui pubid olid suletud – natuke peale keskööd – pidime seisma järjekorras, et saada mõnda tuntud klubisse. Järjekorras seistes tundsin justnagu ära ühe mehe, kes seisis meist veidi eespool. Vaatasin venda pingsalt, kuna teadsin kindlalt, et too on tuttav, samas ei suutnud kuidagi kokku viia, kust täpselt. Tüübil oli kitarr kaasas. Kui ta ukse juurde jõudis, küsiti temalt kahte ?illingit, ühesõnaga, tavaline sissepääsumaks. Üks ?illing muuseas on vääringus pisut rohkem kui üks tänane Eesti kroon. Mees ütles seepeale ameerika aktsendiga, et kuulge-kuulge, ma laulan siin täna. Sell ukselt vastas, et laula-laula? mul on ükskõik. Keegi ei saa sisse ilma piletita ja asi vask. Siis teatas kitarriga vend: “Aga ma olen Tom Paxton”. Uksehoidjat jättis info täiesti külmaks. Ütles: “Mis see minusse puutub. Ole kui tahad. Aga osta pilet, mees!” Maksmata Paxton sisse ei saanudki. Lihtsalt pidi otsima kahe ?illingit eest pileti, et üldse lavale jõuda. No selline värk oli võimalik küll ainult Dublinis. Esiteks: järjekorras ei trügita. Ja teiseks: Dublinis peetakse kõiki võrdseteks, maksku koos teistega ka Tom Paxton.
*
J.J: Samast ajast pärineb muidki iiri rahvakultuuri äkilisi esiletõuse.
D.R: Muusikaliikumine oli 1970ndatel väga ebaformaalne. Hiljem huvi keldriklubide muusika vastu juba vähenes. Muusika ise muutus professionaalsemaks 1980ndatel ja 1990ndatel.
Järgmine suur taaselustamine ja huviäratamine algas muidugi koos riverdance’i läbilöögiga. See tundus maagiline, sest tol ajal ei olnud iiri tants sugugi meie rahva lemmikmeedium. Käed külgedel tantsu peeti enamasti ülespuhutuks ja liialt korralikuks. Tegelikult oli see tants loodud korreograafide poolt, kes tulid Iirmaale õpetama 19ndal sajandil. Aga kui riverdance lavale astus, siis? see oli tõepoolest maagiline, sest nad ei hoolinud mingitest reeglitest ja tabudest – lihtsalt väljendasid iiri tantsu metsikust.
Mäletan seda tulekut hästi, olin mingil sünnipäevapeol, kus me vaatasime Eurovisiooni. Nojah, ausalt öeldes, ega meile see Eurovisioon midagi erilist ei tähendanud. Olime sellest suhtkoht tüdinenud, või kuidas öelda, aga lülitasime teleka ikkagi sisse, et vähemalt teada, mis seis on.
Kui nad aga mängima hakkasid ja trumm oli kuulda ja tantsijad tulid lavale? võtsin ma peast kinni. Sain aru, et tegemist on millegi uuega ja see oli imeline. Kõigile teistele iiri rahvamuusika ?anritele oli juba õhk sisse puhutud – torupillimuusika ja isegi seannós laulmine, mis on saateta laul – kõik olid taas elus, välja arvatud iiri tants. Ja äkki see riverdance, mida nüüd tantsitakse igal pool maailmas; see on juba isegi kli?eeks muutumas? Samas on sellel nähtusel olnud head tagajärjed – vähemalt minu enda kodukandis, Dublinist veidi lõuna poole. Sealt hakati uuesti tegelema ka seft-danicinguga, mis oli tegelikult välja surnud juba 1950ndatel ja 1960ndatel. Seda tantsu juhib caller ja on ka olemas eriline set-dancing muusika, mis on väga hea ja metsik. On toimunud veel veidramaid taaselustamisi, näiteks sean-nós tants, traditsioonilised meestetantsud ja stepdancing.
*
J.J: Mida sa käsitled iiri kultuuri tippsaavutustena?
D.R: Iirimaa oli just Euroopa Liitu astumas, kui mina laulma ja Dublini muusikaklubisid külastama hakkasin. Just siis siis räägiti, et oleme kaotamas oma kultuuri. Nüüd on meie kultuur märkimisväärselt taaselustunud ja jälle hinges – mitmel viisil. Võime võtta kasvõi iiri pubid, isegi Tallinnas on iiri pubisid. See pole küll mingi kultuuri tippsaavutus, aga nad on siiski meie kultuuri olulised ni?id.
On intregeeriv, huvitav ja ehk veidi ebatüüpiline, et Iirimaa majanduslik õitseng on meie kultuuri pigem elustanud kui tapnud.
Muide, sellisel kultuuri taaselustamisel on veel üks väga hea kõrvaltoime. Võtame kasvõi näiteks meie haridussüsteemi arengu. Nüüd on meil olemas iirikeelsed alg- ja põhikoolid. Just avasime kaks uut iirikeelset algkooli mu enda kodulinnas ja varsti on meil seal olemas ka juba põhikoolid. Meie ajaloos midagi enneolematut, ühesõnaga.
Ma arvan, et muusika ja kultuuri taaselustamine on suurendanud rahva teadlikkust, eks see ole niimoodi igal pool. Et see uus vaimsus, Iirimaa jaoks tõeliselt tähtis, on ka Iirimaalt pärit.
Suurem osa meie ajaloost on seotud ju kolonisatsiooniga ja võõra võimuga. Vanasti tundus iirlastele, et nad kuuluvad “teise klassi”. Me vaatasime mujale ja kopeerisime teisi kultuure. See, mis on toimunud viimasel kolmekümnel aastal, on seetõttu murrang. Esialgu muusika taaselustamine, väga erakordne ja lööv protsess, mis hakkas omakorda mõjutama teisi ?anreid. Nii et viimasel kahekümnel aastal oleme olnud edukad näiteks ka popmuusika vallas, võtke või U2. See on üks omaette fenomen, et nii väikeses riigis on tekkinud nii palju nimesid ja bände. Ja nende eneseusu juured ulatuvad ka pärimusmuusika taaselustamisesse.
*
J.J: Usaldus oma kultuuri vastu?
D.R: Õitseng on järjest levinud ja selle elemendid on üksteist toetanud ning kaitsnud. Pärimusmuusika mõjutas tantsu, tants mõjutas keelt. Iiri keel ja iiri kultuur on tänapäeval palju tugevamad, kui kolmkümmend aastat tagasi. Kolmkümmend aastat tagasi imiteerisid iiri bändid, ka andekad bändid, briti ja ameerika muusikat, täna kirjutavad nad oma asja. Ehkki see pole alati hea, jääb põhiliseks, et vähemalt iiri muusika! Ma arvan, et Eestis on tegu millegi sarnasega. Ehkki teil on kooritraditsioon, mis erineb meie traditsioonist. Koorimuusika on kollektiivne, meie ballaaditraditsioon pigem individuaalne.
Mõnikord tajun, et inimesed kipuvad oma ajalugu ümber kirjutama ja see ei ole ilmtingimata hea. Meil on sentimentaalne kalduvus mõelda minevik teistsuguseks, mõistmata ajaloo taga peituvaid jõudusid. Selline nähtus võib muutuda ohtlikuks republikanismiks, mis mõnes mõttes on näiteks põhjustanud destruktsiooni ja pidevad segadused Põhja-Iirimaal.
Ajalugu – nii nagu ta päriselt on – ja julgus sellele näkku vaadata hoiab ühiskonda üleval. Täna oleme seetõttu palju enesekindlamad kui kunagi varem. Kui sul on eneseusaldus oma ajaloo ja loome vastu, siis on sul rohkem eneseusaldust ka riigina.
Meie majanduslik areng ja kasv on muidugi samuti kindlustunnet õhutanud, aga arvan siiski, et põhiline eneseusk kerkib teadmisest, et me olime suutelised taaselustada oma kultuuri. Kui tunned end kindlalt sellena, kes sa oled, siis on sul eneseusk ka tegutsedes.
*
J.J: Äkki võiksid rääkida natuke sellest, kuidas ise iiri ballaadidega tegelenud oled? On sul taustinformatsiooni ja teadmine, kust otsida laule jne?
D.R: Tunnen hästi vaid oma maa ballaadikultuuri. Lugedes ja kuulates ballaade, tajub inimene puhast ajalugu. Meil on mõned väga head ballaadid, mis laulavad-jutustavad tõestisündinud lugusid. Minu kodukandis, Kagu-Iirimaal, on toimunud suuri ajaloolisi sündmusi. Näiteks ülestõus 1798. aastal, mis oleks võinud olla palju edukam, kui tegelikkuses välja kukkus. Sellel aastal tulid iirlastele appi prantslased, kes saabusid aga Lääne-Iirimaale ja seega olid ülestõusust liiga kaugel, mis polnud taktikaliselt eriti hea. Sellest ajast on meil säilinud palju muusikat ja hiljem on seda toonaste sündmuste kohta ka juurde kirjutatud. Need tekstid valgustavad ajalugu ja sündmusi seestpoolt.
*
J.J: Kuidas oli, kas sa kuulasid pärimusmuusikat juba lapsena? Või kas oli ka selliseid perioode, mil see muusika tekitas piinlikkust, mil ei meeldinud?
D.R: Minu vanemad hindasid väga operetimuusikat. Hästi ammu laulis mu ema kooriga isegi Wexfordi ooperifestivalil. Mu isa armastas samuti operetimuusikat, seda oleks ta ka ise tahtnud mängida. Niisiis, pärimusmuusikaga puutusin esmakordselt kokku alles teismelisena.
Ühesõnaga, lapsena ma ei kuulanud mitte iiri, vaid pigem klassikalist muusikat.. Minu kodulinnas korraldati ka ooperifestivale ja see on mind kindlasti mõjutanud.
*
J.J: Aga kas sa teadsid, et selline muusika on olemas?
D.R: Tegelikult, kui ikkagi päris aus olla, sain asjast üldse teada mitte just eriti eriti noorelt? Olin umbes kaksteist aastat vana. Parajasti käis koolivaheaeg ja mu onu võttis mind torupillimängijate klubisse kaasa. Tema isiklikult ei läinud sinna mitte niivõrd torupillimuusika, kuivõrd hiliste napsude pärast. Jah, ja mina läksin temaga ühes, kuigi ma ei joonud veel?
Just sellest ajast saadik mind iiri muusika huvitab.
Edasi sujusid asjad nii, et olin kuusteist või seitseteist, kui kolisin Dublinisse. Tulin siia õppima ja töötama – nõnda see tol ajal käis. Oli seesama paljuräägitud 70ndate algus, iiri muusika taasavastamise aeg ja sealt ilmselt ka siis minu kirg. Tähendab, kirg selles mõttes, et mind köitis kogu asi sedavõrd, et ma sõitsin 1970date keskel isegi Londonisse, kuna just seal asusid arhiivid iiri muusika- ja laulukogudega. Korjasin sealt üles hunniku laule ja võtsin need kaasa Dublini pubidesse ning ballaadiklubidesse. Ei midagi erilist, siis oli see hästi tavaline.
Aeg oli väga huvitav. Saime näha, kuidas taassündis muusika, mis oli tegelikult juba surnud, kadunud, hüljatud. Uut jõudu sai tunda iga rakuga, Dublinis valitses täiesti iselaadne õhustik. Kindlasti elavam kui praegu, aeg isetegemise jaoks polekski saanud parem olla. Kuna inimestel ei olnud eriti raha, musitseerisid nad ise. See oli tõesti väga, väga, väga muljetavaldav, ehkki? noh, mõnikord oli ka õudne? Mäletan näiteks mingit ameerika duot kahe naisega. Üks oli blond ja teine brünett, tibid kutsusid end “Koiduks ja Hämarikuks” või midagi taolist. Oi, see oli lihtsalt kohutav. Nad tulid kahjuks laulma ka ballaadiklubidesse.
Teisalt – kuna nad ise armastasid muusikat, oli ilmselt neilgi oma roll taaselustamisliikumises. Ma arvan, et rahvamuusika avab ühiskonda. Iirimaal jõuavad samad ballaaditeemad ühte punkti välja täiesti eri kohtadest. Näiteks esinevad analoogsed stoorid iiri ja inglise ballaadides. Mõnikord on laenatud inglise ballaadist, teine kord on teemasid eksporditud ja siis uuesti taasimportitud. See on üks huvitav fenomen.
Aga on veel midagi. Ma arvan, et ballaadid on elus püsinud palju tänu nende mässulisusele – sõjavastasus, seiklused, võitlused hea ja kurja vahel? need on elementaarsed ballaaditeemad.
Te teate isegi, mis juhtub, kui inimesed tulevad massiliselt muusikaüritustele – poliitiline iseseisvus ja muusika on seljuhul sama asi. Iseseisvuse vaim on muusikaga lähedalt seotud.
Ehk just seetõttu meeldib mulle tegelikult igasugune muusika. Popmuusika sealhulgas, ehkki arvan, et pärimusmuusikal ja folgil on näiteks meie riikides eriline roll, kuna just see muusika hoiab rahva vaimu elus.